Aasta esimesed 4 kuud läksid kuidagi väga kiiresti ja mis seal ikka imestada, kui sellesse aega mahtusid üks pikem ja üks lühem reis.
Aga…… enne kui saabus suur suvi, oli kevad ja igasugused tegemised.
Käisime koos poja lastega 1. mail pealinnas aega veetmas. Siin ja seal, igal pool ja loomulikult mõnes lastele põnevas kohas söömas. Kui ma nüüd hästi mäletan, käisime ka kinos.
21. mail käisime uuesti oma plikadebandega linnas ja seekord tirisime noorema R-i koos koeraga meiega koos õue jalutama ja pärast käisime onu R-i juures söömas. Tipsidega on tegelikult väga äge ringi seigelda. Tõsiselt, mulle väga meeldib.
Oli meie muusikakooli 50-s juubel koos suure peoga. Auväärne vanus ja hea õpetamise tase läbi pika aja. Kirke klaveriõpetaja on selle kooli raudvara. Sellest sügisest läheb tal juba 9-s aasta koos oma õpetajaga, kes talvel saab 82!!! Repertuaar on neil kahekesi päris muljetavaldav….Franz Liszt jne
Vahepeal sekka naistepäev, erialased koolitused lastekirjanduse keskuses ja kogemuste tuur Sindis koos lastetöötajatest kolleegidega üle vabariigi.
Mai keskel käisime üle mitme aasta Kirke ja Ingega Hansaplantis lustimas. Käime seal kevadeti silma nuumamas ja koju lilleilu vedamas, aga vahepeal oli korontsik ja oli nagu oli nende käimistega. Tulid selgi korral meiega kaasa mõned lilled ja maitsetaimed, orgaanilised väetised ning muu tarviline. Kohvik seal lillede vahel käib alati asja juurde.
Mai lõpus toimus üle mitme aasta maakondlik laulu-ja tantsupidu. Oli teine pisut vihmane, aga tore sellegipoolest. Proovide ajal said lapsed kõvasti liguneda ja…osalemas olid meil sel aastal kõik kolm pere piigat. Kes tantsis ja kes laulis. Pojatütred olid seal liikumiskavadega, vanem ka koolikooriga ja Kirke laulis laulustuudio koori ridades ning oli esimest korda laulupeol ansambliga tantsijatele tausta laulmas. Oh, kahtlustan, et ka mu vanemale pojale oli laste tõttu see esimene laulu-tantsupidu, kus ta käis. Poisid pole meie peres olnud ei laulu ei tanstulembesed, seega sellised üritused on neist kaarega mööda käinud. Kuid…ükskord on ikka esimene kord. Noorem poeg on tegelikult käinud külalisena nii laulupidudel kui ka tantsupidudel ja isegi sinna oma väljskülalisi viinud. Igatahes nüüdseks on kõigil lastel see kogemus olemas ja asjaolusid arvestades hoiame meie Kirkega selles asjas esimest kohta. Proovide ajal püsisin mina kenasti kodus vihmavarjus ja vahendasin pojale kuivi riideid, mida ta siis kolmele piigale proovidesse viimas käis, aga rongkäigu ja kontserdi ajal olin kohal nagu viis kopikat.
Mis veel? Kirsid läksid õitsema ja õunapuud. Kui ilm lubas, käisime aga jalutamas ja sinna sekka kaemas, kuidas suure R-i kodu valmib. Käis köögi ehitamine ja jõudis diivan kohale. Jäi ainult õige pisut veel, et mai teisel poolel sisse kolida….ja kui nad ära kolisid, oli meie kodus üle pika aja suur tühjus. Vaikus. Harjumatus. Puudus oma väikestest piigadest ja pojast. Kuid…eks me ju teadsime, et see aeg on peagi käes, kui oleme Kirkega taas kodus kahekesi. Ja loomulikult me harjusime – et tubades oli jälle vaikus ja enamasti kodus olles kuulsin vaid Kirke laulmist või klaverimängu, et pesukast täitus aeglasemalt, et vannituppa ei olnud järjekorda(kui just Kirke ennast sinna ei unustanud), et toad seisid korras, et süüa tuli teha naljakalt vähem, et vabanes tuba, kuhu tekitasin kohe endale töötoa. Päris lust oli jätta oma õmblustöö pooleli, sulgeda uks ja tegeleda muu eluga ilma, et kogu elamine kangaid ja masinaid täis oleks.
Sellegipoolest…me olime ikka päris nukrad, kui toad vaikseks jäid. Samas…rõõmustasime väga, et meie noortel sai maja valmis ja sisustatud. Ikka väga suur heameel oli nende pärast. Kass…..vat kass jäi meile, sest poja peres on kassiallergik, aga varsti võtavad nad koera. See on üks kummaline asi, et kel kassi vastu allergia, siis koera puhul see ei väljendu. Meie nooremal R-il on samamoodi.
Ah jaa, see kaunis poolvääriskiviga kaelakee, see saadeti mulle Prantsusmaalt tänutäheks. Tõeliselt kaunis ja valguses värvi muutva kiviga autoritöö.
Nagu juba ühes eelmistest postitustest kirjutasin, siis kevadesse jäi ka noorema pojatütre seitsmes sünnipäev, kevadpühad sõbrannaga Pärnus ja muidugi meie preili seitsmese lasteaia lõpetamine, mida ma tellimustööna käisin ise ka pildistamas.
Nii sai kevad läbi ja ees oli juuni. Kevad koos värviliste sirelitega, ühe sünnipäevaks poja peresse õmmeldud dressikaga ja kooliaasta lõpuga. Võtsime seekord Kirke noorema venna kaasa ja käisime kolmekesi parimate õpilaste direktori vastuvõtul. Pojal oli tore oma endiste õpetajatega kohtuda ja koos rõõmustasime Kirke üle. Algasid suvised tegevused ja koolivaheaeg. Kevadise aja mingid märksõnad said nüüd kroonika tarbeks kirja pandud ja kindlasti oli veel palju muud, mis kirja jäi panemata. Aasta esimese poole kaks reisi – Tai ja Taani – said eelnevalt eraldi kajastatud.
