Lugesin hiljuti paljude blogides vastuseid 9 x 4 küsimustikele ja lugedes Liia vastuseid, sattusin vaatama tema Norra reisi pilte.
Peale seda lappasin läbi meeletu hulga oma pere reisipilte Norra Kuningriiki ja tekkis soov kasvõi veidikestki sellest oma lugejatega jagada.
Ma ei saaks öelda, et olen selle kauni maa vastu ükskõikne. Olen seal viibinud palju kordi, kuid olen nõus iga kell minema tagasi. Ette on tulnud tööreise, mägimatku ja perereise. Norra on suhteliselt risti-põiki läbi sõidetud, aga ikka veel on, mida avastada ja samuti on ka kohti, kuhu läheks iga kell tagasi. Tegelikult ei olegi ma siiani kohanud inimest, kes Norras käinuna, ei tahaks sinna tagasi :)
Lugematud mäed ja fjordid, fantastilised kosed, mõnus keskööpäike, sõbralikud inimesed, vapustav saarestike ilu ja kõikjalt mägedest allavoolav puhas vesi, mida meie ostame siin kalli raha eest poest:D Tegelikult võiks ma kõigest sellest rääkima jäädagi :D
Norra on kauneima loodusega paik Euroopas. Riigi ulatuseks on lõunapoolseimast Lindesnesist üle põhja- pöörijoone Nordkapini 1752 km. Ranniku ääres on üle 75 000 saare ja merepiir on Euroopa pikim.
Siin siis mõned reisipildid.
Kuningas Olav Kyrrelt aastal 1070 linnaõiguse saanud Bergen oli tol ajal suurim linn riigis ja Norgesveldeti pealinn. Aastal 2000 nimetati Bergen Euroopa kultuuripealinnaks.
Bergen on fantastiliselt kaunis linn 7 mäe vahel. Linnas on fjorde, järvi, mägesid, kõrgendikke, põlde, orge, jõgesid ja rikkalikult arhitektuuripärleid.Tõsine merevärav, suurepärane kalaturg.
Köisraudtee Kabelbanen viib kesklinnast 320 m kõrgusele mäetipule, kust avanevad imelised panoraamvaated ja kus on rohkelt matkaradu.
Norra juhtiv helilooja Edvard Grieg on sündinud Bergenis 1843 aastal.
Juulikuus lumi on maas:) Mägedes on see tavaline. Oleme pesakonnaga Djupvatnet-i järve lähedal matkamas. Kõrgust oli üle 1400m.
Geirangeri fjord on tõsine turistimagnet. Peetakse seda 16 km pikkust fjordi Norra fjordide pärlina. Sealt lähevad nii kruiisilaevad, kui praamid mööda fjordi edasi. Meie sõitsime mööda fjordi Hellesylt-i. Kena tunnine praamisõit ja vaadata sai koske “7 õde”, mis oli küll suvisel ajal veidi lahja, kuid kevadeti on ta vapustav. Vee vabalangemine 250 m kõrguselt.
Peale Trondheim-i Hommelvik-i hotelli lähedal oli vahva loomakeste miniloomaaed lastele, kus nägime sellist vägevat kukke. Muidugi oli seal ka sellele isasele vääriline suuuuuuur kana :D
Lofoodid on minu üks vaieldamatuid lemmikpaiku Norras ja see rand Falkstadi kommuunis on nagu helesinine laguun. Oleme seal käinud kaks aastat järjest. Meespere käib seal ujumas ja Norras ei leia just tihti liivast randa. Aga Põhja-Jäämeres on paraku vesi külm. Hullud mehed mul, ei loobu mitte 10 soojakraadiga ülisoolases vees ujumisest :) Ja sellel üksikul rannal on muide majake, kus saab peale ujumist käia sooja duÅ¡Å¡i all.
Selles hoones oleks meelsasti kuulanud mõnda kontserti. Kahjuks tol päeval seal ei toimunud midagi.
Hoone on sisse pühitsetud 1965-l aastal. Kavandanud Jan Inge Hovig. Katuse kuju sümboliseerib pikki talvekuid elavdavaid virmalisi.Vapustav idasein koosneb 23 m kõrgusest kolmnurksest vitraažist Victor Sparrelt.
Tromso on tuntud kui Põhjamaine Pariis ja on Skandinaavia Polaaralade suurim linn. Asub 300 km polaarjoonset põhja pool, Põhja -Alaskaga samal laiuskraadil. Sellest linnast on alustanud oma ekspeditsioone nii Nansen, kui Amundsen.
See on üks elegantsemaid sildu, mida olen näinud. Pilt on tehtud keskööl, umbes 00.30. Polaarpäeva viimane faas. Stokmarknes-i lähedal.
Trollid on lahedad. Suured ja väikesed. See on suurim, keda oleme näinud. Asub Rootsi piiri lähedal ühes saamlaste külakeses. Saami lapsed on tõelised rosinad. Trolli narrida aga ei maksa-mina sikutasin teda sabast ja vihma hakkas sadama.
Narvik on Põhja -Norra linn, mis on suuruselt teine sadam Norras. Asub Rootsi piiri lähedal.
Fjellheiseni köisraudtee viib 700 m kõrgusele, kust avaneb suurepärane vaade tervele linnale.
Need kaks pilti on tehtud Lofoodide saarestikus, Digermulenis. Käisime seal matkamas Digermulenkollen-i mäe otsa. Kõrguseks oli 384m. Tõus oli suhteliselt järsk, aga üles jõudmine oli seda rühkimist väärt küll. Üleval oli mälestustahvel Wilhelm I-le, kes oli kunagi korduvalt käinud sellel mäel ja pidas seda väga maaliliseks paigaks.
Moskenesoya kommuun koosneb väikestest kalurikülakestest. Maalilised vaated. Isegi viimast keskööpraami oodates, et saada mandrile tagasi, jõuab sealsest ilust vaimustuda. Ja polaarpäeva ajal on keskööpraamiga sõit peaaegu kohustuslik-laevapiletid peab ainult ette broneerima, et keskööpäikest merel nautida :)
See oli siis väike ülevaade Norrast. Tegelikult lausa tilluke tegelikult nähtust. Ja kunst-kultuur jäi puudutamata. Mõne aja pärast katsun natuke siia kirjutada viikingite vabaõhumuuseumist Lofotr. Ka käsitöö seisukohast.
uuh, sa kirjutad nagu tuglas kohe! :)
norra on üks neist kohtadest, kuhu minagi juba lapsest saati minna olen tahtnud.
Ohhoijaa. Oslo. Bergen. Alesund. Trondheim. Ja kõik nende linnade vahele jääv. Ma tahan tagasi Norrasse!!!
Ja Tuglasel on olemas “Ühe Norramaa reisi kroonika” – soovitan soojalt, kui veel lugenud ei ole. See on hoopis teistmoodi lugemine kui tema muu looming – humoorikas ja lahe lugemine.
Tõtt öelda pole ma kuulnud ka, et Tuglas on Norrast kirjutanud :) Nüüd igatahes on põhjust see raamat leida ja läbi lugeda.
Vot sinna allapoole Trondheimi me pole sattunudiki. ainult ülevalt alla Nordkapist kuni Trondheimini. Ja see oli vapustav. Järgmine kord on plaanis üleval pool pöörijoont olevad saared ja kunagi lõuna poole norrat ka kus neid trolle rohkem on. Aga norras olles sain ma aru miks seal trolle nii palju on. Iseg näign nii mõnegi mäe asemel magavat kägaras trolli keda väga tülitada ei tasu:)
Seda, et Tuglas midagi niisugust on kirjutanud, sain ma teada Elo Tuglase Tartu-aastate päevikust. Ilmunud on see tegelikult pealkirjaga “Ühe Norra reisi kroonika : kus sees on lugeda selle maa rahvast, linnadest ja mägedest ning muist imeväärseist asjadest, mis selle reisi peal nähtud ja kuuldud / Friedebert Tuglas ; hulga piltidega ära seletanud Andrus Johani” 1957. aasta Loomingu Raamatukogus nr 3.
Aga et Norras palju trolle on, selles veendusime isegi – eriti õhtuhämaras sai selgeks, et eemalt paistev kuuskedega kaetud mägederida on hoopis trolli karvane selg. :)
Meil on ka kogus hulga pilte, kus on nn. “trollid” või trollide teod :D
Hämaras tundub vahest, et mõned isegi hiilivad mägede varjus :P
Mis mulle Norras eriti meeldis, olid kõikvõimalikud hoiatusmärgid, küll põtrade (tavaline), lammaste ja lehmade (no üsna tavaline), perega üle tee paterdava pardimamma (üpris ebatavaline), aga eriti trollide (väga ebatavaline) kohta.
Ja millegipärast kipub Norras viibides alati peas kummitama “Mäekuninga koopas” Griegi/Ibseni koostööst :D
Mul on maru kahju, et meil Bergenis olles polnud aega Griegi kodumuuseumist läbi sõita. Aga see-eest jutustas giid meile “Peer Gyntist” ja mängis ka Griegi süite, kui me üle Dovre nõmme sõitsime. See oli hoopis teistmoodi Norra – lage ja lame, ei ühtki mäge ka silmapiiril, puudest rääkimata. Ainult villpead ja vaevakased. Ja kaugusse kaduvad rattaroopad.
Me käisime Bergenis ka halval ajal, kuigi teistpidi vedas jälle ilmaga. Pühapäeva õhtul olime ja siis muuseumid kinni. Saime linnas niisama liikuda ja käisime siis mäe peal panoraami kaemas. Ilm pidi seal teadupärast vägagi heitlik olema, nagu mägede vahel ikka. Kusjuures me oleme alati saanud sadu kilomeetreid polaarjoonest põhja poole nii 27-pügalast kuumust:D
Vahest kodus aga naerame, et me sellistesse kohtadesse Norras roninud, kuhu vist normaalne turist tavaliselt ei satu :D Supermälestusi on ikka :)
Oijee. Minu kõige hullem mälestus mäkkeronimisest… Briksdali liustiku juurde minek oli käkitegu – kaks kilomeetrit laugjat tõusu, ei olnudki kõige raskem. Aga nüüd ma ei teagi, kumb hullem oli – kas Alesundi 424 trepiastet või Storsetterfosseni kose juurde ronimine – kolm kilomeetrit parajalt järsku tõusu, väljas kakskümmend kuus kraadi sooja. Ainus, kes selle keksides ära tegi ja meie üle itsitas, oli reisijuhi alpinistist abikaasa. :P
Näe nüüd, ei saagi enam pidama. :P :)
See tähendab, meie käisime seal ka ikka ära, aga siis ma vandusin endale, et see on viimane koht, kuhu ma ronin. Nii et Storsetterfossen oli vist ikkagi kõige hullem.
Aga muidu oli mõnus reis – selline poolmetsik, telkidega ja köögitoimkondadega ja… Oh, mul on nii kahju, et kunagi Kullos pesitsenud Noorte Reisiklubi enam ei ole! Seal olid ikka oma ala fanatid ja nendest reisidest on mulle jäänud kõige paremad mälestused.
Oravake, me vist võiks Sinuga jupp aega Norra teemadel jutustada :D
Storsetterfossen on meil ronimata. Digermuleni mäe otsa andis ka rühkida, kuramuse järsk oli kohati. Kui ma pikemal kahepäevasel jalgsimatkal käisin Aurlandsdaleni aladel, vat siis võttis ka nii mõnigi tõus peaaegu et hinge seest, aga teekond oli pikk ka-ühel päeval 10 km ringis, teine pärv 21 km. Perega oleme me käinud kaks suve oma transpordiga ja telkidega möllamas. Ei mingeid hotelle-motelle. Ühe öö oleme motellinud-sadas terve päeva ja otsustasime kuivas ööbida. Ja tundub, et Norre ei ammenda ennast vähemasti meiesugustele fännidele mitte niipeagi. Soojale maale nagu ei tõmbagi :D
Just. :) Mind kisub ka pigem põhja poole. Lapimaal tahaks ära käia ja Norras ülalpool Trondheimi. Meie naabrimees, kes enda sõnul rabab aasta otsa vaid selleks, et talvel naisega kaks soojamaa reisi teha, peab mind üldse napakaks. :P :)
No mul on see õega igasuvine lahkarvamus :D Nemad pesakonnaga lõunasse, meie jälle põhja:D
Ülevalpool Trondheimi muide on vähem vaadata ja pikad vahemaad sõita, aga ära käia tasub ikka. Kui tõsiselt plaanid,võin anda palju juhtnööre :)
Eelmisel suvel olime ka kaks nädalat tuuril Läti-Leedu- Poola-Saksamaa-Holland. Pole pooltki nii muljetavaldav,kui Norra, kuigi ka sellest reisist võiks millalgi mõne lause poetada :P
Jah, ega ainuke Eestist lõuna pool asuv koht, kuhu veel tagasi tahaks, on Praha. Baierimaa-reisil olles viibisime seal ühe terve ööpäeva – on ikka paduilus linn! Kõik need Ludwig II lossid, mida me vaatamas käisime, ja München ei jätnud mulle pooltki nii sügavat muljet.
Tegelikult mulle meeldis öine Varssav ka. Eksisime seal linnas lihtsalt öösel ära ja sai parasjagu tiirutada. Oleks kohe tahtnud päeval seal veidi liikuda, aga tagasitee kulges ka kahjuks sellest linnast läbi öösel :(
Vat aga sellist tungi tagasi ei tunne ma kusagile, peale Norra.
Nende turismimagnetitega on ainult üks asi pahasti – jubedalt on turiste. :P On kohti, kus tahaks ihuüksi olla ja aja voolamist tunnetada (nt Püha Vituse katedraal Prahas või Norra kuulsad püstpalkkirikud, Lomis näiteks), aga ei saa – üks loba ja vaimustusekarjed kogu aeg. Ses mõttes oleks muidugi oma perega rändamine lihtsam, aga mees mul pole autojuhtimisest just eriti vaimustuses. Ja kui ma neid Norra mägiteid meenutan, siis ausalt öelda tahaks ikka kogenud juhiga seal käia. :)
Meil on just seesama jama, et ei mina ei mees ei kipu minema turismireisidele. Lapsed eelistavad ka perereise. Lom-is olime varajasel hommikutunnil ja ilusa päikesega. Rahvast pold ollagi :D Vedas.
Geirangeris ja Bodos praami ootamine on olnud kõige tülikamad hetked.
Mees õnneks sõita ei pelga ja nii me oma Volksuga pool ilma läbi ratsutanud olemegi :P Aga Norras on ikka väääga hirmuäratavaid teid nähtud :D Esimene koht kus ma nägin, et mees närvi läks, oligi Varssavis öösel, kui mitmerealisel kesklinnateel lasid osad 160 km/h. Siis ta küll urises, et kaduge mu kõrvalt minema, kuradi hullud juhid :D Mõistan teda. Kui ise ka aru ei saa, kuhu sõitma pead ja siis veel sellised segased :P
See tuletas mulle meelde mu isa, kes load tegi millalgi seitsmekümnendate lõpul Viljandis, aga päris oma auto sai umbes kümme aastat hiljem. Enne seda oli ainult “assisteerinud” – tagavarajuhiks olnud. Ema alles hiljaaegu meenutas, kuidas nad isaga siis Viljandist tulid, hilja õhtul õnneks, aga jubedalt sadas. Ja siis kusagil Järvel korraga olid vaadanud, et mis pagan see on, kõik autod tulevad muudkui vastu. Kui üks kinni pidas ja papsi peatas, sai too veel vihaseks ka. Loomulikult oli tema see, kes vastassõidureas sõitis. :D