Teadagi, olen ma ajast maas ja nüüd saab siia kirja alles see, mis toimus möödunud suvel, aga asi seegi, et see enne uut suve kirja saab. Seekord siis juunikuu tegemised.
Kuu alguses käisin oma tüdrukutega Estonia teatris vaatamas laste ooperit “Naksitrallid”. Jah, väikestele piigadele oli see esimene ooperielamus. Tore etendus oli, kuid…kui ikka teksti veel lugeda ei jõua, siis osa sõnumit läheb kaotsi. Kusjuures, lapsnäitlejad laulsid parema diktsiooniga, kui täiskasvanud. Kokkuvõttes oli siiski väga vahva etendus ja lastele meeldis. Lastega tuleb teatris, kontserdil, muuseumis jne ikka käia, siis tekib kvaliteetse kultuuri tarbimise harjumus. Ehk siis jõudumööda kujundan tipsude kultuurilist maitset :P
Peale etendust jalutasime lastega meie lemmikrestorani kruiisikail, Ocean11. Väikesed tüdrukud polnud seal veel käinud ja kooliaasta lõpetamise puhul otsustasin viia kõik oma lemmiktüdrukud peale teatris käimist sinna sööma. Ütlemata tore on see, et seal koheldakse ühtviisi hästi nii lapsi, kui täiskasvanuid. Teenindajaonu oli nii tore, et lapsed ootasid teda aina tagasi ja ei peljanud juttugi ajada. Laste menüüd seal eraldi pole, aga tehti eritellimusena nii, et lastele oleks huvitav, uudne ja maitsev. Jah, oli pasta, aga eriline ja kaunilt serveeritud. Ootamise ajal said lapsed sealsamas õues mängualal käia ja vahepeal sees uurimas, kas toit on tulnud. Piduliku lõunasöögi lõpetasid lapsed loomulikult jäätisega, sest ilm oli juuni keskpaiga kohta üle ootuste kuum. Suur neiu, see vana restoranihai, tema sõi loomulikult mereannipastat rohkete karpidega. Väikesed proovisid tema taldrikult seda ja teist ja kiitsid heaks.
Täpselt juuni keskel pidasime me oma raamatukogus pannkoogipäeva. See oli lausa üleriigiline pannkoogipäev, kust ei puudunud kirjanik Anti Saare videotervituski. Tema raamatust “Suur koogitegu” see mõte Keila raamatukogus alguse saigi. Mõte hakkas arenema ja nii sai sellest üleriigiline pannkoogipäev. On ikka ütlemata tore, kui oma häid ideid jagatakse teistelegi. Küll aga sel aastal tekkinud idee keksuakadeemiast ei saa ülevabariigiliseks teha, sest Jõgevamaa raamatukogu pole nõus oma ideed jagama nii, et kõik saaks seda korraldada enne kooliaasta lõppu. Midagi pole teha, sest idee autoril on see õigus olemas.
Meie majas küpsetati päeva jooksul igatahes sadu pannkooke. Külas käisid lasteaiarühmad ja oli vabapääsuga üritus. Lahe ja lõbus ettevõtmine. Tegime koos lastega pannkoogitainast, mina lugesin seda Anti Saare raamatut ette ja isegi Saarioineni Mamma toetas meid mõne pannkoogipakiga. Moosi ja munad tõid raamatukogu naised kodunt ja maja oli küpsetamise lõhna täis. Söödi pannukaid loomulikult ka. Vahest võib tööpäev õige magus olla :P
Siis käisin ma juuni 17-ndal puupulmas. Viis aastat tagasi õmblesin samale pruudile kleidi(oi ma mäletan siiani, kuidas ma kleidi pärlitega pitsi aluskangale käsitsi nokkisin), tegin pulmas meigi ja tegin pulmapildid. Viis aastat hiljem pidasid noored väiksemat sorti korduspidu. Kuna vahepeal olid koroona-aastad ja rahvusvahelise pere osad liikmed elavad Eestist kaugel Hollandis ja kohtuda ei saanud, otsustati kutsuda rahvas kokku ja pidada maha puupulmad. Lahe. Mina vedasin ennast jälle kohale, tegin pruudile kerge meigi. Kleit sai õnneks kenasti selga, kuigi vahepeal oli pere lisagi saanud ja siis sai peost pildidki tehtud. Tore, et sel korral üritus toimus lähedal, noorpaari koduõues. Sain minna rattaga sutsti sinna ja pärast öösel tagasi, kui uni peale tuli.
Siis käisime me Kirkega korra tiiru Stockholmis. Oli selline mõistlik võimalus ja läksime ennast tuulutama ning võtsime Stockholmis jälle ette midagi sellist, mida varem pole teinud. Sellest reisist aga eraldi postituses.
Järgmine märk maas on – jaanipäev.
Päriselt, et ole minu lemmikpüha. Võimalusel eelistan sel ajal kusagile ära sõita. Noh, seekord käisime hoopis enne pühi ära ja kuna ilmad on meil jaanipühade ajal viimasel ajal lausa palavad, siis olekski nagu patt ära sõita ja pigem veedame pühad mõnusasti kodus. Justnimelt kodus, sest kuskile pralledele ei viitsi me üldse kohe minna. Eelmisel suvel olime väikese seltskonnaga minu vanema poja juures, kel sai just mais valmis oma maja ning õuel oli ruumi kõigile. Toimusid murumängud, kõht sai liha täis, laste tehtud tort oli maitsev, lipp lehvis kaunilt loojuvas päikeses ja lõke oli aus. Kui koju tagasi läksime, tegime isegi kassile jalutuskäigu jaaniööl.
Juunisse mahtusid muidugi pojengid ja kibuvitsad, lavendel, ilusad loojangud ja maasikad. Isegi jõudsin tipsile uued vaba aja püksid õmmelda. Tuletasin üle pika aja meelde mõõtudest konstrueerimise ja lõpuks sai laps püksid, millega on tal mugav olla. Poes on proovinud neid mitmeid, aga ühedki ei ole meeldinud. Võin kohe öelda, et need ei jäänud viimasteks. Hiljem said veel kaks paari õmmeldud. Pisut erinevad kõik.
Kuu viimasel päeval käisime Tallinnas. Esmalt lihtsalt jalutamas linnas ja edasi juba Noblessneris söömas, korra papa juures purjekal, väike kollektiivne jätsisöömine ning hiljem läks tütarlaps Mohito laeva peale tööle ja mina käisin sel ajal omapead ringi. Kruiisikail jalutamine oli viimane, mida tegin ja siis sain lapsega uuesti kokku ning sõitsime koju. Nii lõppes esimene suvekuu.
