Mõtisklused

Plaanisin eile õhtul, et täna hommikul kirjutan eilse päeva tegemistest, aga alustan hoopis sellest, et lugesin ühe tuttava fb-s jagatud viidet, kus esitati igavese posu küsimusi määramaks, et kas oled juba loomult keskealine. Küsimusi oli tõesti palju. Naljaviluks proovisin teha ja sain selles nimistus vastata “jah” kõigest 5-le küsimusele, samas nentides, et nii mõtlesin ma ka juba 10 või 20 aastat tagasi. Üks pakkumine, mis selles nimistus aga puudus ja mis ilmselgelt viitaks inimese küpsusele, on see, et sa hindad aina rohkem inimesi kes on sinu elus olnud juba lapsepõlvest alates. Inimesi, kellega on sul ühine minevikuajalugu, vaatamata sellele, et vahepealsed aastad viivad sageli teineteisest eemale erinevatel põhjustel. Mitte et hilisemal ajal sündinud sõprussuhted poleks olulised, aga vanusega hakkab inimene alati kiikama oma nn juurte poole. Lihtsalt on õnn, kui su elus on inimesi, kes tulevad ja jäävad, sest neid on ikka ja alati, kes tulevad ja lähevad. Muide, ma räägin siin vaid samasoolistest sõpradest :) Hakkasin siis mõtlema, et palju minu elus selliseid inimesi on, neid inimesi vanast ajast? Ega üleliia palju pole. Üks sõbranna, kellega me seltsime juba 17-st eluaastast peale ja kellega saime tuttavaks tänu oma pinginaabritest peigmeestele. Suhtleme üksteisega tihedasti siiani. Teine pikaajaline sõbranna, on minu sisuliselt esimene pinginaaber. Esimeses klassis me temaga koos veel ei olnud, sest ta toodi meile otse teise klassi ja ma mäletan seda blondi ning häbelikku tüdrukut ilmumas klassi uksele just nagu praegu. Õdede kõrval oli ta õppinud nii palju, et esimesse klassi panekut tema puhul ei peetud otstarbekaks. Edasine tee läkski meil koos. Ikka koos koolis ja peale tunde muusikakoolis ja vabal ajal ühel või teisel külas. Elumere lained viisid meid laiali. Peale abiellumist elas tema Ida -Virumaal Iisakus ja mina hoopis Raplamaal. Vahest saime ikka kokku. Üks hetk aga viis elu teda hoopis oma esivanemate maale Soome elama. Õnneks leidsime üksteist jälle üles ning võimaluste piires oleme siiani suhelnud. Mingi aeg tagasi käisime kord suve jooksul ikka temal külas ja ta on tõeliselt hea võõrustaja, kes ikka hullumoodi hoolitseb. Viimati käisime tal külas, kui Kirke oli pisut alla aastane. Siis tekkis paus, sest meil polnud enam niisama lihtne pikemaid reise ette võtta. Eile, tuli Helgi Eestisse ja veetsime koos tema ja Kirkega Tallinnas mõnusasti aega, kuni tuli Helgi vanem õde ja võttis ta enda hoole alla.
Üleeile sain muuseas kokku ühe oma kunagise töökaaslasega, kellega koos töötasin enne esiklapse sündi. Nüüd üle pikkade, pikkade aastate koos istudes….polekski neid aastaid vahepeal nagu olnud ja juttu jätkus kauemaks :)
Aga eilsest päevast siis…
Võtsime oma jalutamise suunaks Kalamaja. Jalutasime läbi Ilmarise kvartali, kuni sattusime tuttava saiakeste lõhna peale Kalamaja pagariärisse. Seal saime kenasti keha kinnitada, juttu ajada ja olemist nautida. Edasi sammusime otse Lastemuuseumisse. Helgi soov oli näha vanu, lapsepõlveaegseid mänguasju. Päris huvitav oli. Mõnda lelu ei mäletanudki enam ja muuseum värskendas kenasti tuhmunud mälu. Kirkele oli see maailm muidugi eriti põnev. Sealses lahke perenaisega töötoas valmistasime Kirkega isegi ühe lustaka näpunuku.

Pika jalutamise peale läks meil kõigil kõht tühjaks ja kuna olime Kalamajas ning Helgi polnud F- hoones käinud, läksimegi sinna sööma. Praegu on seal maja ees väga mõnusasti lauad ja värskes õhus söömine on puhas nauding. Ilm soe, valisime külma Carpaccio supi. Maitses hästi. Tagasitee sadama poole viis meid läbi Balti jaama turu. Eksootika seegi. Muide, seal vanakraami kauplustes on suurem valik vanu mänguasju kohati, kui muuseumis oligi :)
Lõpuks maandusime Rotermanni kvartali kohvikusse lihtsalt istuma. Kuna kelnerid ilmselt ootavad seal klienti leti taha, jäigi meil kohvi tellimata, aga see polnud tegeikult ka eesmärk. Tahtsimegi lihtsalt istuda ja juttu ajada. Nii me seal siis istusime – Helgi pildistas mind ja mina teda :D

Aeg sai ümber. Taaskohtumise rõõm suur ja varsti jälle kohtuda plaan põues. Meie vestlused ei ole lootusetud, meenutades olnut ja kurvastades olematu pärast. Oh ei, meie vestlused on täis optimismi, et veel on nii palju huvitavat ees :)

Helgi lippas kohtuma oma õega, kellega oli programmis Maarja Liis Ilusa kontsert ja Narva sõit, meie Kirkega suundusime aga kõrvalasuvasse kohvikusse, kus pidin saama kokku ühe armsa neiuga, kellega tutvusin Nikonis koolitust tehes ning meil on tekkinud vajadus vahest kohtuda asjalikel kaalutlustel :)

Õhtul koju sõites oli mul kaenla all üks pakk, mis lausa ma ütleks sügeles….niiväga tahtsin selle paki sisu juba käes hoida. Kodus hoidsin ennast tagasi, tegelesin esmalt pere söögilauaga ja alles siis, kui tundus, et aeg on vaid minu päralt, võtsin selle paki lahti.
Pakike oli seotud otseselt just minu endise pinginaabriga, sest tema selle mulle Soomest tõigi.
Nagu viimasel ajal juba mitmes kodumaises blogis on kajastatud ( Krentu, Gerly), liigub Eestima pinnal Mekkotehdase vaimustus :)
Seda armsat ja sooja blogi olen ma jälginud juba kaua aega ja kui seal anti teada, et ilmumas on nende raamat….tekkis minulgi ootusärevus. Mis veel eriti armas, siis fotod sinna raamatusse tegi Soome fotograaf Krista Keltanen, kelle blogis ma imetlen juba samuti ammusest ajast tema ilusat maailmanägemust.
Kui lastega Muumimaal käisime, hüppasin loomulikult sisse ka raamatupoodi, et seda raamatut oma silmaga kaeda. Oli küll ilus, väga ilus. Vaatasin ja silitasin, aga ….hind tundus kole soolane ja arvestades oma võimalusi, jäi raamat paraku riiulile. Noh, olin küll kurb, mis teha, aga optimist, nag ma olen, siis mõtlesin, et küllap ma üks päev selle ikkagi koju toon. Juhtuski varsti see, et avastasin netist ühe soome raamatupoe veebilehe, kus pakuti seda raamatut pea poole odavamalt, kui kauplustes. Mõeldud tehtud – kiire kiri Helgile ja nii ta selle raamatu mulle siia tõigi. Eestisse sellest poest otse tellida kahjuks ei saanud.
See raamat pole minu jaoks õmblustöö seisukohast absoluutselt vajalik, sest tundes seda tööd läbi ja lõhki ei vaja ma ei õpetusi ega konkreetseid lõikeid. Kuid…selles raamatus on mingi oma fluidum, mis tõmbab. See on sedasorti raamat, mida tahad ikka ja jälle vaadata, silitada, nautida, ammutada inspiratsiooni ja mõtiskleda. Sellepärast ma ei torma ka kohe sealt midagi oma lapsele õmblema. Jõuab. Praegu lihtalt hoian teda enda lähedal ja muudkui vaatan. Eile istusin rõdul lapitekk ümber ja teetass käes, raamat põlvedel….idüll. Enne magamist vaatasin veelkord raamatu üle voodis.
Üks mõte juba peas soojenebki. Kui siiani olen lapsele teinud öösärgid ikka trikooriidest, siis Mekkotehdase maailma vaadates tekkis mõte, et tõepoolest, miks mitte teha üks romantiline öösärk tavalisest puuvillasest kangast.
Kunagi kingin ma selle raamatu kindlasti oma tütrele, eeldades, et ema eeskuju sütitab temaski sädeme isetehtud asjade maailma vastu. Oma kätega tehtud asjades on hingesoojus. Aitähh Mekkotehdase naistele kauni raamatu eest!!!