Nii oligi, esimene, sest suve lõpus olime tirinal Stockholmis tagasi. Siis küll koos pojatütardega, aga sel korral käisime tütrega kahekesi tähistamas edukat kaheksanda klassi lõpetamist.
20. juunil, ehk pisut enne jaanipäeva, võtsime lõunast ette teekonna Tallinna. Ikka rongiga. Stockholmi laeva peale on kellaajaliselt väga hea minna, sest kuskile ei ole vajadust kohale ronida enne kukke ja koitu. Ärkad kodus rahulikult üles, sööd, sätid ennast, viskad asjad kokku, palud kassil valvata kodu ja mingi aeg peale lõunat sõidad rahulikult rongiga linna. Kohale jõudes jõuab poestki läbi astuda ja endale reisi peale kajutisse midagi söödavat varuda, sest vaatamata sellele, et laevas söömas ikka käid, tulevad vahepeal mingid vajadused ja ega niisama priisata pole laevas samuti mõtet. Kasvõi näiteks tavaline joogivesi. Kraanivesi laevas pole joomiseks kõlbulik ja 0,5 liitrine tavalise vee pudel maksab laevas 2,50€ vähemalt. Miks ma peaksin seda sealt siis ostma? Isegi kui mul oleks rahapada kogu aeg keemas, pole selline kulutus kuigi otstarbekas. Palju lihtsam on sadama kõrval asuvast poest võtta veevaru kaasa. Aga…nagu näha, sõltub hind asukohast. Nii-et peab mõtlema, kus sa ise asud ja milline on sinu hind :P
Ilmaga vedas, päike paistis ja sooja oli samuti piisavalt. Rõõmsalt laeva ja Stockholmi poole teele. Kajutis ennast sisse seadnud, läksime ringi luusima ja mis me avastasime? Olime sattunud kruiisile, kus oli veidralt palju noori inimesi ehk siis kooliõpilasi. Ja eriti suur kokkusattumus oli see, et sama reisiga olid oma lõpetamist tähistamas tütre koolikaaslased, kes värskelt üheksanda klassi lõpetasid. Kaks klassi üheksandikke ja nende seas korralik ports koolisõpru(endiseid lasteaiakaaslasi). See tähendas siis seda, et lapsel oli laevas lõbus. Tema ainus mure oli vaid see, et ega minul sedasi igav hakka, et tal nii süda vaevab, sest emps on üksi. No mis üksi, ma olin iseendaga ja raamatuga ja see on alati parim seltskond :D Aastatega on see laev juba nii tuttavaks saanud, et ei viitsigi seal niisama ringi hulkuda. Tegelikkuses veetsime me piisavalt palju aega koos ja parasjagu eraldi. Õhtu alguses käisime pianobaaris kuulamas noorte inimeste esinemist ja tegime tiiru poodides. Mingil ajal läks tips sõpradega asjatama ja mina tegin tiiru peale söögiasutustele, et saada sotti, kus me õhtust sööme. Koht, kus enamus ringi saagis, oli see niinimetatud kräpisöökla ehk midagi Deli laadset. Jätsin sealsed hinnad meelde ja suundusin laeva kõige nooblimasse restorani menüüga tutvuma. Õhtune aeg, kaheksa-üheksa vahel….ega enam teab kui palju süüa tahagi ja sel põhjusel ei kustu mind ka rootsi laud, mille eest küsitakse ülemäära kallist hinda. Avastasin, et kui süüa restoranis valge ja punase kala suppi või võtta Delist friikad kanaga, siis supp maksis 12€ ja friikad kananagitsatega 16€. Mis me valisime? Loomulikult läksime restorani, kus polnud rahvaste paabelit, olid valged linad, laud akna all päikeseloojangu vaatega, mahe muusika ja kena teenindus. Ah, lõpuks võtsime isegi kahepeale ühe koogi ja kannu teed, rohkem ei jaksanud süüa, sest suppi oli piisavalt, see oli maitsev ja toitev. Seega peenem valik, pole alati kallim valik.
Õhtu jätkus showbaaris programmi vaatamisega ja tantsuga. Õigemini vaatasime koos programmi ja tips käis pärast sõpsidega tantsimas. Mina eemaldusin selleks ajaks kajutisse raamatut lugema.
Ja hommik algas taaskord päikeselise ilmaga, sõime hommikust, nautisime kauneid vaateid ja vaatasime skäärides seiklevaid laevu. Olime jõudmas Stockholmi.
Stockholmi jõudes läksime linnaliini bussile ja sõitsime sillani, mis viib poolsaarele, kus olema aastatega palju kordi käinud. Seal on Junibacken ja Grönalund, Skansen ja ABBA muuseum jne. Siht oli meil selge – esmalt korra ABBA muuseumi poodi, sest neiu otsustas endale sealt kindlasti eelmisel korral ostama jäänud võtmehoidja osta. Muuseumis endas käisime vahetult enne pandeemiat. Korra mõtlesime, et käiks Grönalundist läbi, sest tips tahtis paaril atraktsioonil käia, aga siis selgus, et selles lõbustuspargis ei saa üksikutel atraktsioonidel sõita ja osta tuleb terveks ajaks sissepääsupilet, millega saab siis atraktsioonidele. Selles suhtes meeldib mulle Helsinki Linnamäki lõbustuspark rohkem, et seal saab osta nii päevapileti, kui üksikpileteid ja territooriumile pääs on päris tasuta. Grönalundi puhul oleksin ka mina pidanud ostma sissepääsupileti, kuigi mind ei huvita ükski atraktsioon. Seega jätsime selle lõbustuspargi vahele või siis mõneks teiseks korraks. Meil oli plaan tegelikult olemas – minna Põhjamaade muuseumi. Sellesse hullult ägedasse suurde arhitektuuripärli millest oleme kordi ja kordi mööda käinud, aga sees polnud käinud. Seal on alati püsiekspositsioonid ja vahetuvad näitused ning maja ise on samuti vaatamisväärsus.
ABBA poest väljudes oli meil siiski võtmehoidja asemel hoopis nokamüts. Noore inimese mõtted muutuvad kiiresti. Jõudis otsusele, et võtmehoidjast rohkem vajab ta suvel hoopis nokamütsi. Mõeldud tehtud, müts olemas.
Kallastpidi pisut jalutanud, võtsime suuna Põhjamaade muuseumi poole. See on üks muljetavaldav hoone, millest me oleme palju mööda käinud ja ei iial sisse astunud. Kuidagi on see nii juhtunud. Sel korral aga otsustasime, et käime seal lõpuks ära ja pealegi näidati seal parasjagu Briti moodi. Lisaks muidugi püsiekspositsioonid.
Esimese asjana suundusime vaatama ühte päris põnevat kliimanäitust. Huvitav ja hariv.
Järgmisena käisime vaatasime üle Briti moe näituse. See oli kohe väga huvitav vaatamine.
Peale muuseumi külastamist oli aega täpselt nii palju, et läksime mööda kaldapromenaadi vanalinna ja veetsime seal lõbusasti aega.
Lõpuks oligi aeg laeva tagasi minna. Jätsime endale väikese ajavaru ja käisime enne sadamasse jõudmist lähedal olevas ICA toidupoes. Ostsime sealt mõndagi koju kaasa, sest valik oli kõvasti erinev meie toidupoodidest ja ega Tallinna jõudes viitsinud kohe poodi minna. Mis mind aga üllatas, siis värske toidukraami osakond. Ma mõtlen just puu-juurvilja ja salatite ja sellise kraami. See oli ikka terve osakond ja suur osakond ja milline üüratu valik. Huvitav, miks meie toidukates on sortiment nii hõre?
Tagasisõidust pole midagi väga rääkidagi, sest mingil ajal tegime jälle oma kalasupi istumise, vaatasime programmi ja olime niisama. Meri oli rahulik ning hommikuks olime kodukail tagasi.