Hea, kui on olemas sõbrad, kes kõike teavad :P Eriti just asjadest, millest ise suurt ei tea ja kui vajalikul hetkel saad küsida nõu. Minul on see nii toidu valmistamisega. Vahest on mõistus nii otsas pidevast vaaritamisest 4-le meesterahvale, et endal kaob söögiisu sootuks ära :( Siis hakkad tavaliselt tahtma teha midagi erilisemat, võtku see või rohkem aega. Oluline, et pärast ka ise sööd ja mõmised mõnust. Minul on selliseks heaks toiduhaldjaks Tiina ;) Tema teab kõike ja rohkem veel.
Nii hakkasin ühel päeval valmistama midagi lihast. Kapis oli tükk sea välisfileed ja sellest pidi saama midagi hääd. Keskmise kokaks õppiva lapse suunasin kenasti koorima kartuleid ja ise võtsin ette liha ettevalmistamise. Lõikasin parajad tükid, kloppisin hoolega mõlemalt poolt ja panin kihiti soola ning värskelt jahvatatud pipraseguga mõneks ajaks seisma. Kuna sellisel viisil pidi liha ajama endast välja mahlad, siis eriti pikaks ma neid lõike seisma ei jätnud. Peagi paneerisin tükid lahtiklopitud muna ja riivsaiaga ning praadisin kergelt üle.
Poti põhja panin portsu kuivatatud musti ploome. Eelnevalt igaks juhuks ikka uurisinTiina käest, kas need sinna võiks sobida. Veel lisasin kaks imeväikest piri-piri piprakauna. Olin just eelmisel päeval oma maitseainete tagavara täiendanud. Oh, hea, et ma neid rohkem sinna potti ei pannud :D Väga kuumad piprakesed.
Siis ladusin potti praetud lihatükid, kallasin peale vett ja lasin kaane all haududa.
Viimasel hetkel avastasin, et poiss oli koorinud kole palju kartuleid ja kohe ka keema pistnud. Päästsin siis potist pooled kartulid, segasin need oliivõli ja spetsmaitseainega (mingi vene päritolu ja märksa mõnusam, kui harjumuspärane kartulimaitseaine)ja pistsin küpsetuskotti. Hulka lisasin veel porgandeid ka.
Kui liha oli potis piisavalt haudunud, segasin suuremas tassisi piima, hapukoort ja jahu, maitsestasin veidike ja valasin kõik potti. Natuke veel hautasin ja oligi valmis.
Selleks ajaks oli valmis nii keedukartul, kui ahjukartul. Pere sõi ja kiitis, et meil täna nagu va resturaant :)
Ja ise sõin ka üle hulga aja kohe isuga. Must poloom ja piripiri andsid ikka väga hõrgu maitse ja liha sulas suus.
Pilt jäi ainult söömahoos tegemata.
Eile Tartus käies sain Elsa käest kaks Oma Maitse ajakirja. Täna neid läbi näksides tekkis tahtmine varsti jälle midagi head valmistada. Ja äkki peaks selle ajakirja koju tellima?