Lugedes oma lemmikblogisid, kelle omanikeks on mitmed soomlannad, jäi silma sel suvel üks põnev fakt, et nad enamus on külastanud tänavu suvel Eestit. Tore, kui nad on meid üles leidnud ja mitte vaid need Soome turistid, kes vuravad mööda linna ratastega alkoholikott sabas, vaid ka need, kes oskavad hinnata meie väikese riigi ilu ja vaatamisväärsusi.
Meie seevastu oleme külastanud tänavu suvel jälle nende riiki vastu. Küll väikest osa, mis piirdus Helsingi – Naantaliga, aga ikkagi. Vaadata on seal küll ja rohkem ning igal käimisel leiad midagi uut ja huvitavat.
Seega – seekord Naantalist.
Selles väikeses Soome linnakeses Turu naabruses olen ma käinud juba mitu korda ja tee mis tahad, isu täis ei saa. Lihtsalt mõni paik on selline, kuhu tahad ikka ja jälle tagasi. Esimene kord käisin seal 10 aastat tagasi ja armusin. Väike, rahulik, puitarhitektuuriga linnake mere kaldal on just see, mis lummab jälle ja jälle. Kui sel suvel lapsega Muumimaal käisime, siis Naantali oli meie programmis juba enesestmõistetavalt ja nii nagu laps ootas Muumimaa külastamist, ootasin mina mööda mereäärse linna tänavaid jalutamist ja pildistamist. Kuna aga Muumiteemaga koos oleks postitus hiigelpikaks veninud, tuleb Naantalist eraldi lugu – kui mitte rohkem :D Pilte sai ju nii palju, et …katsu sa valida, mida siia üles panna ja mida mitte. Erinevalt eelmistest külastustest, kus seltskonda Naantali sügavamalt ei huvitanud ja olime seal pigem läbisõidul, olen ma seekord teinud korraliku kodutöö ja enne sinna sõitmist uurinud ühte koma teist. On mida uurida ja kui uurid, oskad rohkem vaadata ja märgata.
Naantali on päikeseline, täiesti unikaalne ja absoluutselt reaalne.
Naantalis on palju muusikat, hulgaliselt galeriisid ja toredaid kunstnikke.
Naantalis saab kuulata õhtust pasunasignaali, mis kutsub puhkama. See õhtune kutsung kostab mere ääres igal õhtul kell 20 kolm korda – kolmes suunas. Presidendile, linnale ja merele. Pisut enne kaheksat õhtul tuleb noor pasunapoiss Kaivohuone restorani ette ja hakkab põristama trummi.
Trummi lüüakse vanade nootide järgi, mis on kirjutatud 19-l sajandil. Trummipõrina vahele loeb noormees teksti, mis on vana – soome keeles ja kirjutatud juba üle 100 aasta tagasi. Ja rahvas vaikib, saabub rahu, et kuulata õhtust kutsungit.
Teksti tõlge on umbes selline:
” Tööpäev jõuab jälle õhtusse, töö sai tehtud, peremees ja perenaine ei valva enam tööliste järgi ning päikegi läheb magama. Õhtune signaal kostab kell kaheksa. Rahunege, kui seda kuulete.”
Sattusime meiegi peale pikka õhtust jalutuskäiku Naantalis just Kaivohuonesse istuma ning jahedapoolsel õhtul sooja kakaod rüüpama. Veider rahu saabus, kui kuulsime trumme ja seejärel pasunamuusikat.
Kaivohuone restoran ise on omamoodi nähtus. Rococo stiilis juba 1868 aastal ehitatud ja tundmatu arhitekti poolt projekteeritud maja on niivõrd kauni koha peal, et sellest mööda minna on võimatu nii asukoha poolest, kui ka maja enda päikeselise välimuse poolest. Hoones peitub mingi omapärane lihtsus ja suursugusus korraga. Kodune ja romantilne. Juba üle 150 aasta on see maja mere kaldal pakkunud inimestele võimalust keha knnitada, öömaja leida ja kultuuri nautida. Tantsida ja head muusikat kuulata. Igal suvel avab maja uksed, et pakkuda ümbruskonna parimat toitu, head seltskonda ja live muusikat. Esinemas käivad parimad rahvusvahelised orkestrid, lauljad ja ansamblid.
Restoranil on mitu mõnusat terrassi, kust saab nautida mõnusat õhtut ja vaadet ning melu merel.
Maja on korduvalt renoveeritud ja viimane renoveerimine leidis aset 1993 aastal.
1727 aastal oli seal lähedal teine Kaevuhoone, mis pole säilinud, aga kust linna koorekiht käis ammutamas kuulujärgi raviomadustega vett. 1868 ehitati praegusele maja asukohale uus kaevuhoone koos terrassi, mõnede magamistubadega ja verandaga, kus rikkad inimesed käisid joomas ravivett 8 korda päevas klaasitäis ning lahutamas meelt. Hiljem ehitati kaevule peale hoone, duubeldati ruumid, rajati kelder, suurendati terrasse. 1929 aastal tehti ringi fassaad. Viimaste restaureerimiste käigus avastati korrustevahelised salaruumid, mida oli kasutatud panipaikadeks ja kust ilmusid välja originaaltapeedid. Nende alusel on tehtud uus viimistlus ning taastatud on ka esialgne välisfassaadi värv.
Igal aastal avab nüüd Kaivohuone oma uksed külastajatele 1 mail ja kutsub kõiki suvekülalisi nautima sööki, esmaklassilist meelelahutust ja tundma rõõmu merelinna atmosfäärist, mida pakub vanalinna servas olev rannaäärne asupaik. Sügistalvisel perioodil töötab restoran tellimisel ja seal saab siis korraldada nii suurema seltskonna kui ka perepidusid.
Ja teenidus on seal muuseas väga soe ja meeldiv. Meie seltskonna soovitus on täiesti olemas :)
Jah, sellest rannaäärsest olustikust kaugemale ma selles postituses ei jõududki. Tuleb veel Naantalist edaspidigi kirjutada :)