Kirke on mul selline laps, kellele meeldivad väga igasugused tegevused. Ta ei ole eriline nukkudega nurgas istuja. Jah, ta käib ikka oma nukke käruga sõidutamas ja paneb nad õhtul sinna hellalt magama. Peseb ennastunustavalt oma barbienukke ja nende riideid, sest nukk ja pesu peab ju puhas olema. Viimane kord arvas, et seda oleks nutikas teha ülirasvase mesilasvahakreemiga…hea, et kahe kleidi pesemise järel koitis valgus – vale pesemisvahend :D Õhtuti, enne magamaminekut, siis tekivad tal nukumajas mängimise hood.
Suvel, ilusa ilmaga, jookseb ta kõige suurema rõõmuga õues. Kui ilm aga tatine või käes sügis/talv, siis enamus päevastest tegemistest on tal käelised tegevused. Hama nupud on meil juba pikka aega populaarne teema. Küll pannakse kokku kujundeid õpetuste järgi, küll fantaseerib ise ja vallaltleb värvide mänguga. Märksa rohkem, kui ma jõuan, tahaks ta meisterdada kujukesi fimost. Vahepeal on suured plasteliinihood. Pärlitest ketikeste meisterdamine on popp värk. Kõige rohkem läheb meie majas aga paberit :D Joonistatakse, joonistatakse ja joonistatakse. Lisaks värvib rõõmuga värviraamatuid. Värvilistest paberitest volditakse. Mõnda asja ise, mõnda tuleb aidata, aga nii ta õpibki. Kui me koos kusagile sõidame, mängime enamasti mänge. Selliseid lihtsaid, mida ei pea kaasas kandma. Laps loeb näiteks rongi aknast peatuste nimesid või muid silte, mida jõuab. Üks lemmikumaid mänge, on sõnademäng. Mina ütlen ühe sõna ja laps ütleb järmise sõna selle tähega, millega minu sõna lõppes jne. Aeg ei lähe kunagi niisama, sest aega on alati vähem, kui tahaks. Varsti on sügis ja siis lisanduvad päevakavasse jälle laulmine ja lasteaed.
Mul on hea meel, et meie majas pole probleemiks arvuti ega televiisor. Väga harva tuleb tal pähe, et läheks arvutis jänku Jussi tegemisi vaatama või riietaks mõned Barbied. Ja enne magama minemist on meil see aeg, kus loen lapsele ette raamatut. Kui ma paduharva õhtul kodust ära olen, loeb raamatut ette venna. Muide, minu üllatuseks, sest ma pole tal seda teha palunud :D
Vennarõõmudega läheb meil nüüd aga jälle kitsaks, sest hetkel on ta pikad päevad tööl ja nädalakese pärast algab tal üliõpilase elu. Nii need lapsed kodust lähevad…ja nii hea tunne on, kui neil läheb hästi.
Ühel laupäevahommikul siin tassis alles öösärgis tütretirts oma maalimisaluse elutuppa ja teatas, et tema hakkab nüüd maalima, sest tema kavatseb harjutada, et saada maailmakuulsaks kunstnikuks :D Unistused on vahvad!
Väga loogiline võte – kui pildile on tarvis palju täppe teha, siis lihtsam on neid teha 5 sõrmega, kui 1 pintsliga :)
Kusjuures, ma olen ka mõeliud, et tegelt peaks neid suuri kunstteoseid pildistama, sest need on nii huvitavad. Lahedad maalid!
Peaks küll. Ma olen ka seda liiga vähe teinud.