Üle mitme aasta jälle laulupeol. Korontsik ei lubanud pidu pidada ja nüüd oli lõpuks taas võimalus noortel ühiselt laulda ja tantsida.
Enne kui kõik emotsioonid tuhmuvad, panin nad ajaloo tarbeks kirja.
Meie peres oli see märgilise tähtsusega sündmus. Esimest korda osales nii tantsu-kui laulupeol minu vanema poja vanem tütar. 9-aastane tubli neiu, kes kuumust trotsides veetis esmalt nädala tantsupeol ja seejärel vihmast nõretavana päeva laulupeol. Pühapäev, laulupeopäev – oli see päev, kus Kirke oli esimest korda koos vennatütrega ühiselt rongkäigus ja laulupeol laulmas.
Kirke esimene laulupidu jääb aastasse 2011, kus ta laulustuudio eelkooriga laulis laulukaare all koos mudilaskooridega, olles ise vaid 4,5 aastane. 2011-nda aasta ja tänase päeva vahele jääb mitmeid suuri laulupidusid ja maakonna laulupidusid. Tegelikult, kui jätta välja pandeemia periood, on suhteliselt igal aastal on olnud mingi laulupidu.
30. juuni – 2. juuli toimus XIII Noorte laulu-ja tantsupidu “Püha on maa” ja tantsupeo kontserdid nimega “Sillad”. Meie pere oli esindatud esinejate poolelt kahe neiuga ja pealtvaatajatena lisandusin mina, vanem poeg ning poja noorem tütar. Poeg vaatas oma noorema võsukesega Kalevi staadionil reede õhtul tantsupeo esimest etendust, mina jälgisin seda samal ajal Delfi ülekandena ning vaatasin laupäeval televiisorist tantsupeo viimast etendust, pühkides meeleliigutusest pisaraid, sest lihtsalt nii hea meel oli oma lapselast telepildis näha ja tunda rõõmu tema osalemisest. Kirke oli sel ajal Tallinnas laulupeo proovides. See oli väga päikeseline ja palav nädal lastel, aga ka ülev, emotsiooniderikas.
Päev enne laulupidu ajasin mina mööda Raplat taga rukkililli. Nagu arvata, üheski poes neid enam ei olnud. Õnneks sain kokku pojaga, kes oli noorema lapsega teel seiklusrajale ja nii sõitsime koos põldudelt rukkililli otsima. Mul oli hädasti lilli tarvis, sest Kirke ootas hommikul pähe panemiseks lillepärga. Lilled leidsime ja pärja punusin varahommikul valmis.
Meie väike tirts sai peale viimast tantsupeo etendust lõpuks keskööl koju magama ja ikka selleks, et varahommikul üles tõusta ja kooli juurest väljuva mudilaskoori bussiga Tallinna rongkäigu kogunemisele sõita. Nii saime seal kolmekesi kell 9.30 kokku. Poeg noorema tütrega läksid otse lauluväljakule. Pere noorim osaleja jõudis kogunemisele oma kooriga, mina tulin rongiga ja Kirke oli juba mitu päeva Tallinnas. Hommikul õnnestus tal sisse magada ja nii tormas ta rongkäigu kogunemisele hommikust söömata. Selleks on muidugi ema, kes taipas poest läbi astuda ja mõned karjala pirukad kaasa osta. Lisaks pakk kommi, mida ma muidu ei osta, aga pika rongkäigu eel oli lastel tarvis lisaenergiat.
Mõne aja pärast koorid ja tantsurühmad rivistusid ning hakkasime liikuma. Õnn oli paraku üürike ja saime liikuda vast vaevalt paarsada meetrit, kui jäime seisma ja võttis ikka üle poole tunni aega, kui päriselt liikuma saime. Vaikselt sabistas vihma ja lõpuks hakkasime siiski liikuma.
Mina sammusin nagu juba aastaid laulustuudio koori ridades tehes vaid aeg-ajalt edasi-tagasi jookse selja taha, et kontrollida, kuidas läheb lapselapsel mõned read tagapool esimene rongkäik oma kooli kooriga. Hästi läks nii neil, kui meil. Kõigil püsisid jalatsid jalas ja kuigi esmalt ähvardas vihm sadama hakata ja kilemantlid said selga, siis peagi rändasid keebid kotti tagasi, sest vihm taandus ja kõndides hakkas palav. Tee ääres oli palju rahvast, kes rõõmsalt ergutasid rongkäigus olevaid lapsi. Väga teretulnud nähtus, et laste tähelepanu kõndimiselt kõrvale juhtida ja meel rõõmus hoida. Võtsime üles viisijuppe ja tuju oli kõigil hea. Kohtasime raja ääres ka kodukohast pärit sari-elagu- hüüdjaid, keda nägime 5 km jooksul kordi ja kordi. Laulustuudio rivist tuli üks laps koos valveemaga paraku ära saata, sest tema tervis ei pidanud vastu ja lapsel hakkas halb. Tuli välja, et selle lapse puhul pole see esmakordne ja päriselt, kui sa lapsevanemana tead, et lapsel vastupidavus puudub ja tervis võib alt vedada, siis….informeeri, ära pane last rongkäiku kõndima vaid lisa ta mõnisada meetrit enne mereväravaid või tule ise saatjaks, et saaksid vajadusel oma lapsega rivist välja astuda.
Aga…..kui mereväravatest sisse keerasime, võttis meid raja ääres vastu teiste seas ka Eesti president. Meie väike piiga sai temaga juhuse tahtel kätelda ja kuna ma hiljem naljatasin, et nüüd ta ei tohi seda kätt pestagi, siis piiga surus kiirelt minu ja isa kätt ning teatas, et andis presidendi tervituse edasi ja meie ka ei tohi käsi pesta :D Eksole, selline lugu siis selle ootamatu käepigistusega. Nojah, aga kõik suuremad ja väiksemad rongkäigulised said kergemalt hingata, sest laululava paistis ja see tähendas pika marssimise lõppu. Küsisin hiljem lapselapselt, et kas oli ka raske seda maad kõndida ja tema vastas, et ei olnud. Aga eksole, meie pere lapsed on harjunud maast madalast pikki maid kõndima. Küll aga virisesid minuga ühes reas olevad piigad, kes lähevad juba kaheksandasse klassi. Tänapäeva laste vähene liikumine. Muide, ma olen olnud rongkäigus ikka kordi ja kordi, aga mul polnud aimugi, et rongkäigu esimene inimene on mees, kes teeb rongkäigule tempot. Kõik on välja mõõdetud ja arvestatud – millal, kus ja kui kiiresti.
Igatahes – olime jõudnud lauluväljakule ja kõik olid rõõmsad, et vihma ei sadanud. Saatsin oma lapse koos kooriga paviljonide poole sööma ja ise läksin lauluväljakule otsime meie pesa ja ka lapselapse koori pesa, sest lapse issi oli noorema tütrekesega väljakul ja tema jaoks oli see segane lugu, kust oma last peaks otsima. Jõudsin just väljakule sinna tooliridadega ala taha, kui helistas mulle valveema, et kus sa oled, tule sööma. Eksole, ma olin kena kilomeetri kaugusel neist ja kuna anti käsk järgi tulla, keerasin otsa ringi ja…..sprintisin selle maa näitusepaviljonini nagu homset ei oleks. Jõudsin paviljonini ja ei kohanudki teel oma koori. Hm, helistasin siis, et kus olete, sest hoones sees oli tohutu rahvamass ja kui ei tea, millises sektoris omad liiguvad, on tulutu neid otsida. Aga ilmnes, et nemad alles tulevad paviljoni poole. ????? Kas ma jooksin neist mööda? Päriselt? Nojah, sealt nad üsna pea tulidki :D Pealegi olin ma jooksnud nii kiiresti, et ka nemad mind ei näinud. Järgmisel päeval kodus naersime lapsega pisarateni, sest mida oleks ta küll mõelnud, kui kõndides sööma jookseb äkki temast välja tegemata paviljonide poole ema? Ja jookseb nagu poolemeelne :D Jah, juhtub. Sain igatahes teada, et sportlik vorm on mul täitsa hea, küll aga mitte vist silmanägemine :D
Peale sööki kõndisime tagasi lauluväljaku poole. Tegime Kirkega tiiru puude all, kus pidavat olema meie väikese piiga mudilaskoori pesa, aga seda me paraku ei leidnud. Laps sai oma ihaldatud masinajäätise ja läksime laiali. Mina kohtuma poja ja noorema pojatütrega ja Kirke avaühendkooridega laululava taha kogunema.
Läksime pojaga uuele tiirule pesa otsima ja sealt puu alt, kuhu enne vaatasime, me nad leidsimegi. Nagu me eelnevalt kahtlustasimegi, olid nad alles paviljonide poolt tagasiteel lauluväljakule. Mis oli aga arusaamatu, siis miks nad seal käies ei söönud. Olevat liiga palju rahvast olnud. Palju…no seal on alati palju rahvast ja kõik saavad söönuks sellegipoolest. Meie saime ka ilma eriliste probleemideta, sest sees käib väga tõhus liikumise korraldamine. Suppe pakuti lausa viit varianti ja maiuspalaks laulupeo jäätis. Aga see selleks.
Issi käis lapsega ostmas midagi hamba alla ja varsti jätsime nad puu alla ning ise läksime kolmekesi väljakule laulupeo avamist vaatama. Kirke oli avaühendkooridega lavale jõudnud. Mina, suur poeg ja tema väiksem tütar – vaatasime aia ääres avamist. Vaatasime kuidas süttis tuli, laulsime hümni ja kuulasime teisi lugusid. Kuulasime ära puhkpilliorkestrid ja siis ootasime lavale mudilaskoori, kus koos 9000 mudilasega laulis ka meie väike preili. No küll laulsid kenasti ja eriti lustakas oli see viimane laul sokist ja kummikust. Mudilased lõpetasid ja poeg oma tütrega suundusid meie mudilaste koori pessa, et võtta see väike laululaps ja sõita koju. Kui see on elu esimene kord osaleda tantsijana tantsupeol ja lauljana laulupeol, siis väsimus on nii suur, et ongi paras aeg koju sõita. Küll järgmistel pidudel jaksab juba kauem olla. Pealegi oli neil plaan koju jõudes kohe perega Saaremaale sõita.
Aga….said nad minust vast 30 m eemale, kui üle lauluväljaku sähvatas hiigelvägev välgunool, millele järgnes kõrvulukustav mürinakärakas peade kohal ja sellele järgnes lavalt alla tulevate mudilaste kisa. Ohsapoiss, sellist äikesemürakat polnud ma ilmatuma kaua näinud ja kuulnud. Ja see polnud kõik. Kohe järgnes vihm ja mitte lihtsalt tibutamine, nagu see siiani juba kontserdi algusest oli, vaid saime kõik kaela tõelise paduka, kus vett tuli taevast nagu ämbrist. Poeg, nagu hiljem kuulsin, leidis oma suurema lapsekese üles ja tormas piigadega lauluväljaku mäest üles, joostes 3 km nende auto juurde. Muidugi said nad läbimärjaks ja kuivad riided sai alles kodus selga ning edasi Saarmaale sõiteski oli veel lastel külm. Oli ikka elamus lastel elu esimesel laulupeol. Seda seal tantsupeol tantsiti – sata, sata vihmakene …….kuni hakkaski sadama, pisut valel ajal :P
Mina kõigepealt seisin paduka ajal keset väljakut kummargil, et säästa hõlma all olevat fotokaamerat ja ja vesi lihtsalt voolas minu kahelt küljelt ja peast alla, aga siis mõtlesin, et liiguks samas asendis puude alla…… eh, ega seal puude all parem ei olnud. Kallas samamoodi. Seisin kaablikaitsme peal, aga üks hetk sain aru, et mingi jõgi voolab läbi mu jalatsite ja pole vahet, kus ma seisan. Tagatipuks hakkas pükste taskus helisema telefon. Üritasin seda fotokat varjates märja käega kätte saada ja kui lõpuks vastu võtsin(katsu sa siis suhelda puutetundliku ekraaniga, kui käed märjad ja kuivatada kuskile pole), kostis sealt erutunud lapse hääl – ema, ma olen kaltsmärg. Einoh jah, mis ma oskasin öelda. Ma olen ka :) Meil olid mõlemal õhukesed kilemantlid peal, aga sellise vihmaga polnud neist tegelikult muffigi kasu. Mina olin vähemalt soojalt riides, aga lapsel oli kile all vaid õhuke koorikostüümi- seljas olev pluus ja pikk seelik oli täiesti märjad. Esialgsele üllatusele järgnes pikapeale lootusetuse tunne ja siis hakkas naerma ajama, sest see padukas ei suvatsenudki läbi saada ja ainus kuiv koht oli seljakoti all. Meie kõik pääsesime hirmutundest, kuid kindlasti oli palju just mudilaskooride lapsi, kes ehmatasid südamest ja olid paanikas. Päris hull, kui paanikas läks oma koor ja tugi kaduma. Ma loodan tõesti, et nii nagu lavalt kogu aeg mikrofonidesse öeldi, märkas täiskasvanu hädas ja hirmunud last ning oli talle toeks. Mina olin sel hetkel üsna kaugel lauluväljaku platsil ja lavalt lahkuvate mudilastega kokku ei puutunud. Lapselaste puhul usaldasin õigustatult oma poega ja olin kindel, et tüdrukud on isa kaitsva tiiva all ja teel autosse ning oma tütar on piisavalt suur, et ise hakkama saada. Lähedal ei olnud mul ühtegi last, kes oleks abi vajanud. Inimesed, suured ja väikesed, lihtsalt ootasid, et suurem sadu vaibuks. Ma päriselt loodan, et sellest kogemusest ei saanud ükski laps jäädavat traumat ja olles juba turvaliselt täiskasvanu kõrval, oli pigem nalja-naeru ja hiigellompides hüppamist, kui nuttu ja kurvastust. Eeldan, et suurem osa mudilaskoore läks peale enda etteastet koju või bussi kogunema, sest vihma leebudes läksin liikuma ja ei näinud õnneks kuskil kurbi ja õnnetuid lapsi.
Laulupeo kontserdil tekkis vihma tõttu pisike viivitus, aga varsti oli näha, et poistekoorid kogunevad lavale ja mõne aja pärast laulsid isamaa pojad võimsamini, kui proovis kuuma päikesega. Vihm oli üle läinud ja inimesed liikusid ringi. Tore oli näha, et lauluväljak ei jooksnud pealtvaatajatest tühjaks, vaid valdav enamus jäid lauljatega solidaarselt kohale. Läksin ise samuti liikvele, et veidi vett endalt maha raputada. Kirke oli kuskil ma ei teagi kus ja tema pidi peagi neidude kooridega rivistuma minema. Kuna olin raadiotorni poolsel alal, mõtlesin, et lähen teisele poole ja avastasin, et pinkidega ala sissepääsul polnudki enam piletikontrolli. Ahah, mõtlesin, kõnnin siis otse siit läbi ja ei pea ülespoole ronima, et teise tiiba minna. Siis aga vaatasin, et pinkidega alal on toimunud suur hõrenemine(ilmselt pole mõnus istuda, kui vesi pepu alla voolab ja inimesed läksid liikuma, süüa ostma ja mõni ehk autosse või koju riideid vahetama) ja jäin sinna alasse poistekooride etteastet vaatama. Ja siis noormeeste koorid ja siis…siis oligi järg neidudekoori käes, kus laulis ka Kirke. See oli vist päeva ainus kord, kus päike tuli välja. Seisin seal umbes 6-nda rea juures, nautisin päikesepaistet, kuivatasin riideid ja kuulasin kaunihäälseid neiukesi. Imekaunis repertuaar ja milline kõla!!! Ilus, ilus, ilus!!!
Kui neiud lõpetasin, suundusin ERR-i ülekandebussi juurde, kus pidime lapsega kokku saama. Käisime söömas, jalutasime ringi, ajasime juttu, naersime ootamatult tugeva vihma ja oma märgade riiete üle ja varsti oli käes aeg, kui tuli uuesti minna rivistusele, et koos lõpuühendkooridega lavale minna. Mina läksin samal ajal väljakule endale hea vaatega kohta otsima.
Lõppu jäävad nagu ikka need kõige-kõigemad laulumaiuspalad. Ja oligi ilus, väga ilus, aga ilmataat avas alguses vaikselt ja siis aina tugevamalt jälle oma vihmakraanid. Lootsin, et laps seisab kaare all, kus saab pisutki vihmavarju, sest tal polnud isegi kilet kostüümi peal. Minu kannatusekarikas sai täis peale “Mu isamaa, on minu arm” laulu. Hakkasin vaikselt ära minema, et pärast mitte olla suurte rahvamassidega mere poole väljumas. Läksin näitusepaviljonide taha, kus oli ootel meie laulustuudio buss. Mäest üles minnes, voolas vastu jõgi, aga sel polnud enam mingit vahet- niikuinii olid pealaest jalataldadeni läbimärg. Bussi jõudes jäin esmalt astmetele seisma ja lihtsalt tilkusin. Soovisin nii oma lapsele, kui kõigile peolistele kiiret sooja jõudmist. Mina sõitsin koos meie kooridega koju, Kirke jäi sõprade poole Tallinna.
Selline oli seekordne laulupeokogemus. Jah, jääb eluks ajaks meelde. Aga…oli sellegipoolest väga tore. Pärt Uusberg oma tiimiga oli teinud suurepärase töö ja kontsert kõlas väga nauditavalt. Repertuaar hästi valitud ja inimesed kõik püha vihmaveega puhtaks pestud. Aitäh!
Järgmisel 3-l päeval vaatasin kodus telekast rongkäiku ja laulupeo kontserti. Sain nautida rohkem, kui mõnel hetkel väljakul ja isegi televiisori vahendusel oli valus vaadata, kuidas me seal vihma käes särasilmselt ligunesime :D Jah, ekstreemne, aga lõbus oli.
Järgmise laulupeoni!
Ja Kirke on siis laulukaare all Üle-eestilise Neidudekoor LEELO koosseisus. Konkurss koori edukalt läbitud ja augusti lõpus toimus lauljatel koos dirigent Külli Kiivetiga esimene laululaager Neemel. Palju laulmist ja muid toredaid tegemisi. Õpitakse järgmise laulupeo laule ja sügisel on ERR-is salvestused. Põnev koorielu tõotab tulla.