Koos laulupeoga astusime juulikuusse ja minul sai läbi puhkus ehk siis olin tagasi töörutiinis. Läbi sai laulupidu ja läbi said kuumad päikeselised ilmad. Kirjutamise hetkel on juuli ammu läbi ja sadas juulis vist tõesti iga päev. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem ja mis eriti huvitav, siis see, et ilmateade paneb sel suvel sajaga mööda. Päriselt. Mitte kunagi ei vasta ennustus reaalsusele. Kõige lihtsam on arvestada sellega, et alati sajab. Või siis ei saja.
Tööl käia oli selliste ilmadega muidugi väga mõnus. Ruumid ei läinud palavaks ja südames ei kripeldanud tunne, et parema meelega viibiks kusagil mujal. Mujal kui tööl võiks olla muidugi igal ajal, aga keegi peab leiva lauale teenima.
Juulis käisin korra nädalas ühes meie harukogus puhkusel olevat töötajat asendamas. Seda ma teen juba aastaid. Rongiga sinna ja rongiga tagasi. Mõnus vaheldus.
Midagi vapustavat vist juulis ei toimunudki, sest päeval olin tööl ja kuhu sa õhtuti ikka jõuad minna. Nädalavahetusel jälle enamasti sadas. Ja kuidagi juhtus nii, et ega kodust välja väga ei isutanudki. Kui just poja juurde ei sammunud. Aga kindlasti ma lugesin, palju lugesin, terve suve lugesin(ja kitsekohupiima/mustika kooki küpsetasin) :D
Korra käisime tütrega Tallinnas. Tuli lihtsalt selline tunne ja läksime. Jalutama, niisama olema. Muidugi sadas vihma, see oli ju juulit iseloomustav sõna sel aastal. Veetsime sellised hoovihmased hetked mõnes siseruumis- poes, söömas…vihmavabal ajal kõndisime õues ja kokkuvõtteks sai väga tore päev. Üle pika aja tegime isegi pilte. Koju sõites leidsime rongist kellegi hinnalise “õunakse” tahvelarvuti ja õnneks suutis K välja raalida, et see kuulus Ecuadorist pärit noormehele, kes õpib Tartus astrofüüsikat. Võttis temaga ühendust ja vara sai peagi üle antud. Heategu tehtud…..ja heategu tuli talle mõne aja pärast tagasi, kui unustas Ülemiste keskuse wc-sse oma telefoni ja sai üsna kohe selle infoletist tagasi.
Kirke osales juulis konkursil. Laulustuudio periood sai koos põhikooli lõpetamisega läbi ja hakkas otsime endale uut koori. Üle-eestiline neidudekoor LEELO oli see koor, kuhu ta konkureeris ja see on päriselt väga äge ja kõrge tasemega koor, dirigendiks Külli Kiivet. Osales konkursil ja õnnestus koori laulma pääseda. Seega – septembrikuus on kõik tal uus – uus kool ja uus koor. Koor toimib igakuiste laagrite põhimõttel(erinevates Eesti paikades), palju tuleb teha iseseisvat tööd, aga laagritega kaasnevad hääleseaded ja põnevad esinemised ning salvestused, reisid ja konkursid. Tundub huvitav ja samas jääb alles võimalus laulda ka kooli kooris. Valib ta siis neidudekoori või segakoori- mõlemad on koolis olemas.
Just nii sündmustevaene see juuli tundub oligi. Lapsel õnneks oli küllalt erinevaid tegevusi ja õnnestus isegi mitmel päeval purjetamas käia. Korra lausa ööbimisega laevas.
Augusti esimene nädal oli töönädal ja siis saabus taas kaks nädalat puhkust….mis said loomulikult liiga kiiresti läbi.
Puhkuse ajal käisin mitmeid kordi Tallinnas. Küll sõbrannadega kohtumas, küll Kirkega asjatamas, lapselastega lustimas ja viimasel puhkuse pühapäeval noorema poja ja tema kaasaga EMTA-s taasiseseisvuspäeva kontserdil. Lõpuks jõudsin isegi Pärnus ära käia. Valdava osa olin siiski kodus – õmblesin, koristasin, tühjendasin kappe, lugesin, käisin kõndimas sõbrannadega. Ühesõnaga ei midagi erilist, aga puhkus oli puhkuse nime väärt ka ilma kaugema reisita. Mis eriti tähtis, siis minu kaks nädalat olid ilusate ilmadega.
Mis ma linnas tegin?
Kohe puhkuse esimesel päeval põrutasin pealinna ja veetsin mõned tunnid kaubanduses luusides. Tahtsin saada aimu, kas leian Kirkele vajalikke asju, kui temaga koos linna läheme. Ja siis tuli välja, et üks mu sõbrake sõidab Kloogaranna rongiliinil ning temal on lõpp-peatuses 1,5 tundi seisuaega, kuni rong tagasi Tallinna suundub. Mõeldud tehtud- hüppasin samale rongile ja veetsime koos Kloogarannas mõnusa poolteist tundi veepiiril jalutades ja pinkidel kooki süües. Rannas oli palju millimallikaid ja mere ääres on alati mõnus. Tagasi Tallinnas, istusin ringi Rapla rongile ja sõitsin õhtuks koju.
Samal õhtul kirjutas mulle armas sõbranna, kellega me polnud tükk aega kohtunud ja leppisime kokku, et veedame järgmise päeva koos. Sõitsin aga jälle linna. Pealinn on sel suvel vägagi üles kaevatud ja kesklinnas on isegi jalgsi keeruline ühet kohast teise liikuda, rääkimata autodest. Otsustasime minna Balti jaamast Vabaõhumuuseumisse. Üleliia lihtsaks see minek muidugi ei kujunenud, sest linnas oli teist päeva Ironman ja bussid sõitsid mingeid ajutisi radu pidi ning kõik kohad olid kinni pandud, kui tahtsid sealkandis liigelda. Rocasse me igatahes saime. Kuidagimoodi. Käisime esmalt ühes kalapoes ja siis läksime muuseumisse jalutama. Mõnus jalutuskäik, sest päris mitmeid aastaid polnud sinna sattunud. Oli ka uusi eksponaate. Kõrtsis sõime kõhu täis ja mere äärde ei läinud, sest suur tuul oli. Edasi üritasime liikuda mööda rannaäärset teed Stroomi poole, aga sealgi olid kõik kohad näost ära jooksjaid täis. Kobadega põigeldes sinna ja tänna jõudsime õhtuks Stroomi randa, kus saime oma päevast väsinud jalad merevette kasta. Väga lõdvestav jalutuskäik. Lõpuks liikusin trammiga rongijaama ja sealt juba edasi koju.
Nädalavahetus oli seega puhas sõpradega aja veetmine. Laps oli isaga lõunaosariikides sugulaste kokkusaamisel, tuli sealt pühapäeva õhtul tagasi ja esmaspäeval suundusime koos Tallinna, sest viimane aeg oli otsida uuele koorile mõeldes vormi nõuetele vastavad riided ja jalatsid. Ehk siis veetsime päeva kaubanduses.
Edasi kulges puhkus suhteliselt rahulikult ja koduselt – lugedes, puhates. Õmblesin, koristasin, korra käisid ühed ukrainlastest korteri vaatajad., kes tahtsid väga osta, aga loomulikult poolmuidu. Pakkusin kompromissi ehk kirik keset küla, see ei sobinud neile ja mis teha, sel juhul head teed. Iga asi omal ajal või tsipake hiljem.
Puhkuse teisel nädalal käisin koos oma kolme graatsiaga linnas. Piigad võtsime poja juurest juba õhtul enda juurde ja rõõmu oli oi kui palju, sest vanaema juures sai hiljem magama minna. Mitte küll üleliia hilja, sest hommikul pidime siiski mõistlikul ajal ärkama. Aga…ei võtnud me sel suvel plaani ei Rootsit ei Soomet ei Ahvenamaad ja ka mitte Lätit ega midagi muud. Läksime hoopis neljakesi hommikul rongiga linna ja kõndisime läbi Kalamaja Lennusadamasse. Lapsed polnud seal käinud ja pealegi huvitas meid seal olev ekspositsioon – Väike Veneetsia. Lõpuks on peaaegu korras ka Balti Jaamast Lennusadamasse viiv Vana-Kalamaja tee. Nii meeldiv astumine jaamast mere poole. Palju istumiskohti, kena haljastus, autodele vähem ruumi(jess!), kui jalakäijale. Lennusadama juures ootas meid Kirke sõber, ostsime perepileti ja veetsime terve kambaga muuseumis mõnusasti aega. Lõpuks läksime tutvuma Suure Tõllu laevaga ja kui sealt välja saime, olid kõigil kõhud tühjad. Nii Lennusadam, kui Väike Veneetsia on just selline ajaviide, kuhu julgen soovitada lastega minna. Ka Suur Tõll meeldis meie piigadele väga.
Kõhud tühjad, oli tarvis plaani. Kõndisime parklasse, istusime autosse ja sõitsime Ülemiste keskusesse, kus läksime Vapianosse sööma. Meile maitseb seal pasta ja lastele karu- või jänkukujulised pitsad. Pitsad nii piisavalt suured, et pool sai kotikesse kaasa pakitud ja hiljem õhtuooteks õues ära söödud. Kõht täis, saatsime Kirke sõbraga oma asju ajama ja väikesed tüdrukud tahtsid shopata. Ilmnes, et neil oli kaasas oma eelmiste sünnipäevade raha ja suur soov midagi osta. Noh, õnneks, kui lastel on tegemist oma rahaga, ei kipugi nad seda niisama kulutama. Pika poodides kondamise peale leidsid mõlemad endale ostmiseks kenad kleidid. Mina sain aga idee, mida suurema piiga 10-nda sünnipäeva kingikotti panna. Tuleb lihtsalt last jälgida, mida ta väga väga soovis, aga ei saanud osta.
Edasi suundusime Ülemistelt bussi peale ja sõitsime kesklinna, kust kõndisime sadamasse. D-terminali ees on päris vahva mänguplats ja tore võimalus vaadata, kuidas üle Admiraliteedibasseini viiv sild väikealustele avaneb. Lapsed said mängida, pitsast süüa ja silla tööd uudistada, mina puhkasin jalgu pink-kiigel ja vaatasin merd. Lõpuks kõndisime Linnahalli trammipeatusesse ja sõitsime rongijaama. Poest ostsime kaasa natukene näksimist ja läksime rongi, kus kohtusime peagi ka Kirkega. Selline tore päev oli meil.
Kirke sõitis järgmisel päeval ehk neljapäeval oma esimesse LEELO koori laagrisse Neemele, kust tuli tagasi alles pühapäeval. Esimese laagriga jäi väga rahule ja eriti tegi talle rõõmu see, et kõik peavad viisi ja kõik loevad hästi nooti, seega laulude õppimine on kiire ja ta ei pea järgi ootama neid, kel õppimisega rohkem aega läheb. Laager kestis 4 päeva ja selle sisse mahtus lisaks laulmisele nii juturing, isetegevusõhtu, rebaste vastuvõtmine kui ka koori fotosessioon.
Mina käisin aga puhkuse viimasel nädalalõpul sõbranna juures Pärnus. Täitsa Rapla sõbranna mul, aga helistas hommikul ja kamandas mu Pärnu bussi peale, et tuleksin talle suvekorterisse külla. Nii ma siis läksin. Õhtuks olin kohal, saime õhtul ja järgmisel hommikul pikki jalutuskäike teha, veidi veini juua ja üle tüki aja mõnusasti juttu ajada. Laupäeva õhtuks tulin koju tagasi.
Pühapäeval, Eesti taasiseseisvuspäeval, sõitsin varakult Tallinna. Varsti saime noorema poja ja tema kaasaga EMTA kontserdimaja ees kokku ja läksime koos kontserdile. EMTA sümfooniaorkester esitas hulga palasid Eesti autoritelt ja koos Sten Heinojaga esitati Haydn-i loomingut. Suurepärane kontsert ja Sten-i klaverimängu on alati puhas nauding kuulata. Pärast kontserti istusime Radissoni Reval Cafe-s, ajasime juttu ja sõime lõunat. Nii hea meel oli koosveedetud aja üle.
Hiljem läksid noored koju ja mina lapselapsele sünnipäevaks kinki ostma ning edasi juba rongiga koju, kus ootas mind laagrist naasnud Kirke.
Esmaspäeval läksin taas tööle. Kas peale puhkust vastumeelselt? Tegelikult mitte, sest puhkasin hästi. Esimese töönädala lõpus oli meil kohe maakonna kolleegidega Lokuta puhkekeskuses väike laager, kus reedesel päeval toimus pikk õppepäev ja laupäeval käisime Eidaperes imetlemas jorjenite/daaliate põldu ning lõpetas meie laagri rabamatk.
Mis koolitus meil toimus? Avaliku esinemise koolitus, mida viis läbi teada tuntud mees Martin Veinmann. Oli ühte ja teist kõrva taha panna ja õnneks oli pikk päev pikitud piisava huumoriga, et haigutama ei ajaks. Raamatukogutöötajatel on teadupärast sageli tarvis seista inimeste ees ja midagi rääkida, viia läbi erinevaid üritusi ja lugeda ette raamatuid- ilukirjandust, luulet, proosat jne. Igati tarvilik koolitus.
Päeva lõpetuseks toimus pidulik õhtusöök, tunnustamine, väike armas kontsert ja lõpuks soovijatele saun/kümblustünn. Hea muusika eest kandsid hoolt Maili Metssalu koos Jaan-Eerik Aardamiga – ülimalt kaunis kontsert, mis sisaldas laule Maili plaadilt.
Mõned pildid siia, aga imelistest lilledest teen eraldi postituse.
Teisel päeval ärkasin suhteliselt vara, käisin kolleegiga õues jalutamas(sealjuures rõõmustasime koplis igavlevat pullikarja, kes hakkasid kõik koos meie poole tormama) ja seejärel nautisime hommikusööki. Edasi viis meid tee Eidaperes asuvasse majapidamisse, kus meid võõrustas majaperemees ise. Lähima tunni jooksul saime imetleda liigirikast taimeaeda ja tohutut lillepõldu. Jorjenid ehk daaliad, ikka nii ilus oli, et ebareaalselt ilus. Kui palju värve ja sorte. Uskumatu. Kuulasime peremehe pajatusi ja nautisime lilleilu.
Edasi sõitsime koos majaperemees Margusega Mukre rabasse, kus tegime toreda matka. Noppisime raja äärest marju, osad käisid rabajärves ujumas, ajasime juttu, otsisime üles energiasamba ja julgemad proovisid, kuidas tema käes pendel töötab või ei tööta. Mina proovisin ka ja sain väga omapärase kogemuse. Lähemalt ma sellest ei pajata, aga niipalju ütlen, et vägagi töötas.
Kui laupäeva pärastlõunal rabamatkalt peale ühist supi söömist koju jõudsin, tabas mind sõnuseletamatu väsimus. Pühendusin siis rahulikult raamatu lugemisele ja Kirke tegi järgmiseks päevaks vennatütre sünnipäevaks torti. 10-ne piiga tellis makroonidega tordi.
Pühapäeval, 27-ndal, tähistasimegi oma printsessi 10-ndat sünnipäeva. Uskumatult kiiresti need lapsed ikka kasvavad. Vanem poeg isana imestas samuti, et kuhu see aeg on küll kadunud, sest temameelest ta alles tuli kaitseväest, kui Kirke sündis ja nüüd saab väike õde juba kahe kuu pärast 17 !!!!! ja oma tütar sai 10.
28-ndal augustil sõitis Kirke hommikul Tallinna, et saada kokku oma uute klassikaaslastega ja klassijuhatajaga. Selleks, et enne kooli tuttavaks saada. Nende 10. klassis on 37 õpilast ja umbes 14 nendest on tulnud sinna gümnaasiumi väljastpoolt lütseumi. Paralleelklassiga on sama lugu. Algselt pidid nad pidama Kadrioru pargis ühist piknikku, aga juhtus olema üks augusti vihmasemaid päevi ja nii viidi üle kohtumine kooli. Selles mõttes oligi tore, et ühtlasi tegid “kohalikud” noored uutele tulijatele majas ekskursiooni. Vaadati üle, kus on koduklass ja saadi teada, et üle tee algklasside majja saab lausa mööda maa-alust tunnelit. Lütseumis on igal klassil koduklass, ka gümnasistidel. Sinna saab jätta oma õpikud-vihikud, mida pole samal päeval koju tarvis kaasa võtta ja sinna tulevad ka valdav osa õpetajatest, kui pole just selline tund, mis nõuab klassis eritingimusi, näiteks keemia ja ka keeletundides liiguvad nad ringi, sest tasemegruppe on palju. Klassijuhataja on seal põhikoolist gümnaasiumi lõpuni sama inimene. Samal päeval said nad endale tellida kooli sõrmuse, mida kantakse terve gümnaasiumi vältel. Päris mõistlik, sest kui tehakse sõrmus alles kooli lõpetades, siis paljud seda edaspidi tegelikult ei kannagi. Koolist suundus suurem osa noori rõõmsalt koos Vapianosse sööma. Esmamulje oli igatahes väga hea, klassikaaslased ja klassijuhataja pidid olema ülitoredad, uued võeti vastu väga sõbralikult ja loodetavasti kestab selline rõõmus kooskulgemine neil kõik 3 aastat ja kauemgi. Järgmisel päeval tuli samuti kooli minna, sest siis jagati raamatukogus õpikuid/töövihikuid. Tore uudis – raamatukogus on koer, inglise spanjel.
Päris kuu lõpus käisime sõbrannaga õhtul Jalase rabas. Kes ujus, kes valvas :P
Selline see suvi meil oligi ja varsti algab kool.