Üks päev võib olla otsast ääreni täis head. Nii head, et õhtul magama minnes tunned, kuidas elu on ilus. Kõige parem tunne on siis, kui sa oled ise saanud teha head. Südamest, rõõmuga ja tundes, et saad kellegi päeva või osakese elust teha paremaks. Omakasupüüdmatult.
Olles ise kogenud, mida tähendab, kui sul elus vaip alt tõmmatakse, saan ma suurepäraselt aru inimestest, kes on sattunud raskesse olukorda ja püüan võimalusel alati abistada.
Just sel põhjusel võtsin ma südameasjaks reageerida ühele abipalvele ja aidata perekonda väikeste lastega. Eile oli see päev, kui sain üle anda kõik selle, mis sai nede jaoks kokku pandud. Loodan, et saan seda peret veel teiselgi moel aidata, et nad saaksid kogeda ka hingelist pai, mida sageli on meie elus liiga vähe.
Ilm oli eile päikeseline ja sügise kohta tavatult soe. Sedasi head mõtted hinges läksin ma lapsele lasteaeda järgi. Tips jooksis vastu, kallistasime, rääkisime lasteaiapäevast ja jäime arutlema selle üle, mida siis õhtuga ette võtta. Jõudsime oma jutuga selleni, et sügisilmad on heitlikud ning ilusat ilma tuleks nautida mõnuga, mitte asutada ennast tuppa ja hakata jälle nina maas tegelema töiste või koduste asjadega. Mõeldud tehtud, käisime korraks poes, võtsime Kirke ratta ja läksime jalutama. Nagu ikka, laps väntamas oma minijalgrattal ja mina sörkides kõrval. Suund oli meil Kehtna poole, sest sinnapoole viival rattateel on väga hea liigelda. Nii jõudsime me lõpuks Puraviku veskini. Sealkandis oleme me ennegi “sportinud” ja iga kord on laps küsinud, kas saaks minna veskisse vaatama seppade tööd. Häda on olnud aga alati selles, et liigume seal õhtuti, kui sepad on juba koju läinud. Eile rikkusime reeglit ning veski eemalt vatamise asemel läksime päris veski juurde. Oi, seal oli hoovis vaatamist küll. Lugesime läbi infotahvli veski ajaloo kohta ja vaatasime niisama ringi. Päike oli loojumas ja liiga ilus oli, et kohe koju tagasi minna. Nii me seal siis olime, mina kivil istumas või pildistamas ja laps ringi uudistades. Sedasi vaikselt loojangut vaadates tabad ennast mõtteld, kui vähe on tegelikult elus tarvis, et olla õnnelik. Jah, elementaarne võiks ikka olla – soe toit ja katus pea kohal. Kuid kõige tähtsamad on soojad ja ausad suhted, rõõm lihtsatest asjadest, kallid inimesed.
Kirke kujutas ette, kuidas sõidukil on ka hobune ees :)
Üks väga vahva ratas oli aias
Õunu oli seal igal pool ohtralt
Taevas oli ilus
Kirke ronis lõpuks puu otsa, kust pidavat olema nii mõnus päikseloojangut vaadata
Üks hetk tuli aga oma valdustesse tagasi sepp ise :) Nüüd sai Kirke vastused oma küsimustele ja kokkuleppe, et me võiksime tulla nende juurde tagasi mõnel tööpäeval. Päris päevasel ajal, et saaks vaadata kuidas sepad tööd teevad. Teadmisega, et oleme sinna tagasi oodatud, võtsime ette kodutee. Oi, see läks meil libedasti. Kirke tegi korralikku kiirsõitu ja minul tuli ikka ja jälle joosta talle järgi. Lõbus. Õhtune pea 7 km ring sai tehtud.
Jõudes peaaegu Raplasse kohtusime juhuslikult meie tuttavatega, kes tegelesid just kahekesi rulluisutamisega. Vaadates Kirke tillukest ja temale ilmselgelt väikest ratast, võeti nõuks meid kaasa kutsuda ja peretütrele väikeseks jäänud ratast Kirkele pakkuda. No see oli selle päeva hilisõhtul meile tõeline üllatus ja suur rõõm. Terve suve olime me otsinud kasutatud suuremat ratast ja tulutult. Ja nüüd siis selline rõõm. Vastutasuks tahtis pereema aga hoopis seda, et ma teeksin nendest perepilte, rabas. Ja jälle tabasin ma ennast mõttelt…et just mõni päev tagasi ma hirmsasti unistasin rabasse minekust :D
Nii palju head ja ilusat ühes päevas !!! Aitähh Sulle, Pille! Oleme Sulle siiralt tänulikud.
Nii me siis sõitsimegi uue rattaga õhtupimeduses rõõmsalt koju. Sõime, pesime, lugesime Haldjaraamatut…ja läksime magama tundega, et haldjad on tõesti olemas :)