Ei no teistmoodi ei oska nagu seda vist tõesti nimetada.
Igasuguste asjadega tuleb peale suve jälle harjuda. Lapsega tuleb taaskord peale suvist ligadilogadi päevaplaani sisse seada režiim. Jälle hakkavad peale koolitused ja peab kenasti kalendermärkmikusse pidevalt vaatama, et mõnda maha ei maga. Pole ju eiriti kena lasta kursuslastel oodata ja veel asjata. Lapsel on peal jälle omad ringid ja käimised. Kõige selle see tuleb kuidagi leida toimimisrada ja see, kuidas kõigega hakkama saada, kui mitu asja kuhjuvad ühele päevale ja mind on kõigest üks – nagu tavaliselt, eks.
Eile juhtus olema just selline päev, kus oleks olnud vaja ennast kloonida, korraga kolme kohta. Logistika oli paras peavalu, aga õhtuks oli igatahes kõik toiminud ja kõik korras.
Kõige raskemad päevad ongi just need, kui ma peaks Kirke laulustuudio pärast tegema tööd Raplas, aga juhtub olema just linnatöö päev. No ja eile nii oligi. Kirkel soolotund 12.40, kooritund 14.00, minul buss jaama 13.10, rong linna 13.27, kell 15.00 üks töine kohtumine, kell 17.00 FAK-is kursus läbi viia ja kell 18 oodati mind tegelikult juba Patarei vanglasse workshopile :D Esimese hooga tekib selline jõuetu tunne, et appiii, kuidas ma saan :D Pole ju kedagi, kes lapse päeval minu asemel siia ja sinna toimetab. Istud ja ahastad veidi aega ja siis hakkab pea töötama nagu koorelahutaja, et kuidagi ju ometi peab saama….ja ära jätta midagi ei saa. Lapsele ma ei harjuta sisse võimalust, et alati võib vajadusel tunnist pausi panna. Kui just lausa haige pole, siis tunde vahele ei jäta. See on olnud ja on ka mu enda elus alati üks toimiv põhimõte ja tänu sellele on õnnestunud kõik koolid edukalt lõpetada, et käisin alati kohal, valdasin teemat ja eksameid võlgu polnud.
Mis siis sai? Võtsin lapse ja viisin laulustuudio soolotundi. Leppisin õpetajaga kokku, et ise lähen ära, aga laps las läheb peale tundi rahvamaja kohvikusse sööma. Kohvikus käisin ja leppisin kokku, et laps tuleb peale tundi sööma, maksin söögi eest ära ja palusin, et nad saadaks ta pisut enne kahte tagasi stuudiosse, kui ta on ennast juhuslikult laua taha unistama unustanud. Kui enne kolme kooritund lõppes, korjas ta sealt kaasa koorikaaslase ema, kes on ühtlasi meie peresõbrad. Koos sõitsid nad meile ja kella neljani said lapsed koos mängida ja sõbranna raamatut lugeda. Sealt edasi tuli lapsel pool tunnikest üksi olla ja sellega sai ta kenasti hakkama. Muidugi läks ta varsti rõdult piiluma, kas venna tuleb talle juba järgi. Niikui vend töölt meile jõudis, tormas tirts suure rõõmuga välja talle vastu ja lomulikult jopeta , võtmed toas :D Uks läks lukku ja korras. Õnneks vend oli autoga ja sõit ilma jopeta tema juurde polnud probleem. Edasi oli lapsel mõnus õhtu koos vennaga ja venna elukaaslasega.
Mina samal ajal….jõudsin pealinna, käisin vestlemas paari inimesega, edasi lidusin FAK-i ja tegin ühe koolituse…ja sealt tormasin väikese hilinemisega patarei vanglasse, kus rahvas juba askeldas. Ma ei saa öelda, et vana vangimaja õhustik mulle meeldis, aga Kaupo workshop “Keskkonnaga portree” oli väga põnev. Kuna koos oli üksteist tundev seltskond, oli meil muidugi niisama lõbus ka :D Naljakilde ning musta huumorit lendas siit ja sealt ja ega sellises keskkonnas teisiti ei saanudki. Muidu hakkas rusuma. Õhk muide seal hoones oli masendavalt ebameeldiv. Ürituse lõpuks oli süda paha :D Kuulasin ja vaatasin ja ammutasin teadmisi, aitasin, kus vaja, rääkisime Taunoga vahepeal arvutite salapärastest tegemistest….aga pildistama mind see miljöö ei innustanud. Minust jäi fotokas kotti. Kristiina ja Cätlin olid tublid modellid ja loodan, et nad kumbki seal külma ei saanud. Cätuga meil juba uued plaanid :P
Kuigi see võib olla hirmus äge ja in mida tehakse, aga never ma ei teeks oma pulmapilte või tüdrukuteõhtut sellises masendavas hoones. Ometi tehakse. Tänagi oli seal üks pruutpaari fotosessioon.
Siia jutu lõppu siis kasutan hoopis meiega koos lustinud Tauno Ööbiku instagrammi.
Ja mõned Kaupo enda pildid on siin:
Mis nüüd puudutab muud elu-olu, siis Kirke sai endale lõpuks päris oma voodi. Eelmise aasta sünnipäevast hakkasime korjama selle jaoks raha, siis lõpuks leidsin just sellise variandi, mida ma tahtsin ja tellisin ära ning nüüd, eelmisel nädalal, sai meie voodi lõpuks valmis. Üleeile, kui voodi meile koju jõudis, oli laps nii eufoorias, et magamaminekuni käis ja tänas ja seletas, kui tänulik ta oma voodi eest on. Üsna uskumatu, milline tänutunne peitus väikese inimese südames. Üleeile oli ainult üks mure, voodil polnud veel madratsialuseid lippe. Täna peale tööpäeva tuli meie tubli vanem vennake, saetud lipid kaenlas ja kruvis lipid niks naks voodi külge. Õhtul lugesime meie igapäevast unejuttu juba uues voodis ja nii ta seal praegu magab, õnnelik naeratus suul. Ekstra enda voodisse mõeldud voodipesule andis ta õhtul mulle juba tellimuse sisse :) Väga täpne nägemus oli tal igatahes olemas, milline see komplekt peab olema. Küllap aegamööda saabki see just selline olema, nagu laps soovis. Pilte voodist ei tule ennem, kui …..selleks on paras aeg. Seni tuleb lahendada veel mõned remondiküsimused ja muud asjad.
Õues enam ei saja ja on vaikne. Kirke magab. Noorema pojaga on jutud telefoni teel räägitud. Vanem poeg läks juba varem oma kaasat töölt koju ootama…Kõik on hästi. Veel tuleb koeraga õues käia ja siis…unemaale, et hommikul alustada jälle toimekat päeva. Põnev päev ootab ees.
Jutt sai küll eile ööhämaruses valmis kirjutatud, aga…postitasin alles hommikul. Seega võib olla tekstis ajalisi nihkeid :D