Nagu ma kuskil eespool juba mainisin, saime me heade inimeste abiga endale kasvukohase ratta.
Eelmisel tillukesel rattal said korra abikad juba suvel ära võetud, aga katsetamine kahel rattal sõita lõppes kukkumisega kraavi…ja no lapsel jäigi nagu hirm sisse. Abikad said tagasi pandud ja suve lõpuni nendega ta siis ringi kärutaski. Nüüd, kui saime suurema ratta, hakkasime uuesti katsetama. Mõned arglikud edasi – tagasi sõidud maja ees, sõnade pealelugemine, et emme peab kindlasti rattast kinni hoidma…aga ma nagu vaatasin, et tasakaal olemas ja pigem hirm segab sõita. Lasin aga salaja ratta lahti ja laps sõitis, torises ja sõitis, et emme hoia kindlasti kinni…..kuni üks hetk avastas, et emps hoopis kaugele maha jäänud ja tema sõitis ise. Sellele järgnes rõkkav naer ja imestamine, et kuidas, kuidas ta täitsa ise sõitis??? No näed sõitis :) Sealtpealt kadus hirm ja harjutamine sai uue hoo sisse. Sõit sai selgeks ruttu. Pisut on veel probleeme pööretega ja arusaamisega, et endise pedaalidega pidurdamise asemel, peab nüüd pidrurdama hoopis käsipiduritega.
Vigureid tuleb juba ka teha :P
Vat miskene toon-toonis tibi:)
Lahe, et lapsel uus ratas on.
Jah, tänu headele inimestele on meil nüüd rattamure murtud. Saab rõõmsalt uhada ja kui emme ka ratta saab ehk, siis saame koos juba pikemaid matku ette võtta.
Tibi sai moekas jah, juhtus kuidagi nii :D ja kummarid täitsa sinu teene :)
Mul meenus, kuidas ma ise sõitma õppisin ja see ei olnud üldse kerge ülesanne. Samuti kukkusin esimesel katsel ning talutasin pikalt käekõrval, kuni hing sai täis (ema väitel) ning vihaga sõitma hakkasin :D
Vahest on viha jah edasiviiv jõud. Ma õppisin sedasi kunagi vihaga kitarri mängima :D