Mida paremat oskakski tahta sügise alguseks, kui mõnusat ilma, head seltskonda ja piknikut rabas.
Mukre rabas olen ma käinud talvel lume ja pakasega, suvisel õhtul koos päikeseloojanguga ja augustikuisel hommikul päikesetõusuga. Seekord käisime siis päris sügisel ja olenemata aastaajast on seal alati ilus.
Laupäeva lõunast, just sel päeval, kui algas kalendri sügis, korjasime auto kodinaid täis ja põrutasime rabasse. Koos sõpradega.
Kuna meil fotosessioon oli plaanitud niikuinii, siis ühildasime selle rõõmsalt muu meeldivaga ja võtsime lapsed kaasa. Nii sai tehtud planeeritud fotosessioon ja sealjuures veedetud kenasti aega koos lastega, nauditud fantastiliselt mõnusat ilma ning räägitud maast ja ilmast.
Meil vedas ikka väga. Ilm oli nii soe ja vaikne. Tuulevaikne ja muidu vaikne. Kohati tundus, et rabas polnud mitte ühtegi heli. Eriti sel hetkel, kui lapsed ka midagi väga vaikselt tegid ja nende jutuvada polnud kuulda. Hing ja kõrv puhkas ning ninasõõrmed tõmbasid hurmavat lõhna. Vaatamata ilusale ilmale polnud imekombel peale meie sealkandis ühtegi inimest. Üks seltskond tuli alles siis, kui meie just asju kokku korjasime ja koju hakkasime minema.
Sellistel päevadel tajud eriti tugevalt, kui ilus on ikka meie Maarjamaa loodus koos kõigi oma viguritega.
Rabas on imeline valgus ka siis, kui päike ei paista…
Meie väike seltskod + mina, kaamera taga :)
Ja meie mõnus, mõnus piknik, kust ei puudunud rõõm, naer, kodusest kohupiimast soojad pannkoogid termospotis, mahlane õunakook, soe tee, lihapirukad, õunad…
Kirjud varbad ja kampsikud, nõud ja kummikud…kõik olid rabas kaasas :)
Peale piknikut oli jube mõnus pikutada :)
ja lihtsalt emme kaisus istuda…
Kirke tegi vahepeal natuke oma nägusid, sest rabasse minekuks oli tarvis jälle kummikud jalga panna:P
Aga rabasse tahtsid lapsed ju minna, marjad ootasid…
Ja rabast tuldi jooksuga tagasi, tassis marjad ja silmis rõõm :)
Kui emmed vahepeal pildistamas olid, otsustasid lapsed ennast ” ära peita” ja meid ehmatada :P
Oh kui siiras oli see emotsioon, kui me siis stendist möödudes “ehmatuse ” osalisteks saime :D Õnneks ma juba fotokaga teadsin luurata.
Päev jõudis õhtusse. Kõiksee seltskond oli täis rõõmu ja värsket õhku. Seesama laudtee, mida mööda lõunasel ajal tulime rabasse, ootas meid taas…et minna õnnelikena koju. Tere, sügis !
Ilus seeria:) Ongi kohe mõnusalt sügisene ja armas.
Aitähh :) Oligi kohe väga sügisene ja armas olla seal :)
Mul on plaan homme minna kui vähegi ilma. Täna jäin kontori aknast välja vaatama ning kalevi staadioni tagused puud olid nii ehedalt sügisesed, et on vist tagumine aeg.
Jah, praegu on tõesti tagumine aeg, sest varsti peksab see pidev vihm kõik lehed pruuniks.
Ahh kuidas ma tahaks uuesti oma perega su kaamera ette jääda, kusagil müstiliselt ilusas sügises.
Ma lihtsalt naudin su postitusi, fotosid ja tegemisi!
No see on ju kõik kokkuleppe ja planeerimise küsimus :) Praegu veel õnneks ilusaid kollaseid lehekesi küll ja kui leida see ilus ilmake ja pisut aega…siis saakski teha midagi. Tänan Sind südamest soojade sõnade eest:)