Gran Canariale minekut olime plaaninud üpris kaua ja seda põhjusel, et minu hea sõbranna on sellesse saarde lootusetult armunud ja käib seal juba aastaid igal võimalusel. Tema hakkaski meile kunagi rääkima, et ükskord ta tahab meid oma südamesaarele viia. Sel aastal, kui meie täpselt ühevanused(5 tundi sünnivahet) lapsed käisid 9. klassis, hakkasime arutama, et võiks teha neljakesi põhikooli lõpetamise puhul selle GC reisi lõpuks ära. Esmalt plaanisime reisida talvisel või kevadisel koolivaheajal – ei õnnestunud, sest kord olid ühel, kord teisel koolikatsed. Peale lõpetamist suvel – ei saanud paraku oma puhkuste aegu klappima. Ja siis, eelmise suve juuli alguses, tulid Air Baltic-ul müüki väga hea hinnaga otselennu piletud GC-le. Kraapisin kõik võimalikud säästud kokku ja ostsime piletid ära. Hea, et ostsime, sest suvele järgnenud üüratud hinnatõusud ja talvised korterikulud sõid kõik sissetuleva ja rohkemgi veel edaspidi ära. Broneeritud sai kohe ka elamise ja autorendi. Ka need olid nii pikalt ette bronnituna väga hea hinnaga. Need kulud olid meil kahe pere peale pooleks ja selle aasta tulumaksutagastus kattis meie osa edukalt ära. Jäid vaid kohapealsed elamiskulud, aga elama peab ka siin ja fakt on see, et GC-l oli igapäevakulu väiksem, kui Eestis. Ees seisis 9,5 kuud ootamist ja olgem ausad, vahepeal läks meelestki, et aprillis läheme reisile. Eelmisest reisist oli möödas 2 aastat ja GC reisi lähenedes hakkas mul peas pinisema üks kärbes, et äkki teevad mu kõrvad jälle sellist põrguvalu, nagu viimase reisi Tallinna maandumisel. Valmistusin hoolega ette- käisin kõrvaarstil(kõik oli ok), võtsin enne reisi Sudafedi tablette paar päeva(et poleks mingeid salajasi turseid) ja ostsin endale spetsiaalsed kõrvatropid. Kas kõik need ettevaatusabinõud aitasid, või oleks muidu ka reis möödunud kõrvatraumata – ei tea, aga igatahes olid kõik maandumised mõnusad ja maandumisi meil oli.
Ostsime otselennu, eks, aga miski ei ole nii hea, kui see esialgu tundub. Umbes 1,5 kuud enne reisi kirjutas meile Air Baltic, et kahjuks on teie otselend tühistatud, aga pakume asemele ümberistumistega lendu. Väljumine planeeritud kellaajast varem ja saabumine päev hiljem. Päev hiljem puhkuselt naasta on igati tore, aga varem minek tähendas lastele kahte raiskus koolipäeva. GC-le lend sai olema Tallinn-Riia-Billund- GC ja tagasilend GC-Riia-Tallinn. Ehk siis sinnalennul 2 ümberistumist, tagasilennul 1.
Igatahes…lõpuks oli käes aprilli keskpaik ja mina jäin 15-st kuupäevast puhkusele. 17.04 õhtul mõtlesin, et miks ei võiks asjad ise kohvrisse koguneda? Kell oli 10 õhtul, kui lõpuks kohvri avasin ja pakkima asusin. Magama saime peale keskööd, äratus oli 4.15, aga ega ma seda vähest aega eriti maganud ka. Teadlikku ärevust pole, aga magada ei saa. Tõusime üles, sõitsime esimese rongiga Tallinna, rongijaamast Bolt-iga lennujaama ja kohtusimegi oma sõpradega, et läbida kiirelt turvakontroll ning asuda ootama Riia lendu. Minu käsipagasikohver ja seljakott ei huvitanud kedagi, Kirke ja meie kahe kaaslase kotid läksid kõik lisakontolli. Paraku selgus, et ka nende pagasis polnud midagi huvipakkuvat. Lastel kontrolliti lihtsalt pagasit, sõbrannal tehti vist narkotestid. See pidavat olema täiesti tavaline, et temal tehakse kas narko- või pommikontroll :D Kaks amburitest ema ja kaks skorpion-last võisid asuda teele.
Lend Riiga läks libedalt. Sutsti üles ja sutsti alla tagasi. Riia lennujaamas olime esimest korda ja peaks ütlema, et muljet see ei avaldanud. Kodune Tallinn on hubasem ja mõnusam. Tegime kerge lõunasöögi ja peagi olime järgmises väravas, et lennata Billundi. Lend kestis umbes 1,5 tundi. Läksime lennukist välja, ootasime pool tundi ja…ronisime tagasi samasse lennukisse. Algas sõit GC-le, mis kestis ligi 7 tundi. See kujunes väikestviisi kannatuste rajaks. Esiteks venis lend plaanitust pikemaks(vastutuul), teiseks terroriseerisid kahe perekonna lapsed alates Riiast tervet lennukit. Lapsi oli lennukis üldse palju, valdavalt eelkooliealisi, aga mõned lapsed ja nende vanemad on kasvatatud inimesed, mõnedel on lastetuba puudulik. Ja need puudulikud istusid loomulikult meie ees. Ebaõnn. Ainus tore asi oli see, et Kirke kõrval jäi koht vabaks ja me saime koos istuda. Nii jäi meie sõpradel 3-ses reas üks koht vabaks ja mugavam olla. Viimases lõpus oli ikkagi tunne, et tahaks kiiremini kohale jõuda.
Kohale me lõpuks jõudsime ja kell oli Kanaari aja järgi peaaegu 19, ehk 2 tundi vähem kui Eestis. Võtsime lennujaama parklast oma rendiauto ja sõitsime hotelli, milleks oli Bungalows Cordial Green Golf Maspalomases. Mõnusad väikesed majakesed. Meie jagu oli kahe magamistoa ja köök-elutoaga + muidugi pesuruum. Kaks terrassi ja ülemise korruse toal rõdu. Kohe kõrval olid suured basseinid. Ehk siis elamisega olime väga rahul.
Pakkisime asjad lahti ja suundusime Mercadona toidupoodi sisseoste tegema ehk siis esmatarbekaubad kamba peale ja hommikusöökideks toiduaineid. Me ostsime ikka väga palju asju, sealhulgas šampoon, palsam, kehakreem, avokaadod, munad, plokk suuri veepudeleid, mandariine, võideid, vinnutatud sinke, leivalaadset toodet, tomatit, kurki, juustu jne ja maksime vaid 27€. Pole paha, pole paha.
Kodus tagasi, sõime õhtust, lobisesime ja kesköö paiku sättisime ennast magama. Oh jah, koos lisandunud 2 tunniga sai päeva pikkuseks lausa üle 20 tunni.
Pisut Kanaari saartest
Kokku on tähtsamaid Kanaari saari 7 – Tenerife, Gran Canaria, Fuerteventura, Lanzarote, La Palma, Gomera ja Hierro. Paiknevad Atlandi ookeanis P-Aafrikas asuvast Marokost läänes. Tänu P-Aafrika, Portugali, Briti ja Hispaania vallutajate kultuurimõjudele, on see saarte kompleks kindlasti maailmas ainulaadne. GC on suuruselt kolmas saar. Tänu Saharast puhuvatele kuumadele tuultele, on saartel aastaringselt soe kliima. Saared on vulkaanilise tekkega. Kanaari saared on vulkaanide tipud, mis maakoore liikumise tagajärjel Atlandi ookeani põhjast on üles paisatud. Maakoore kaardudes piki laamade põrkepiire paiskus tuline magma läbi pragude üles.
GranCanaria – asub saarestiku südames, pindalaks 1533km2. GC keskkohta hõivab Pico de las Nievese kaljune vulkaanikoonus. Saare kõrgeim tipp on Pico de las Nieves (1949 m). Mere poole laskuvaid mäekülgi lõhestavad risti-rästi sügavad kanjonid. Mäeahelik jaotab saare kaheks kliimavööndiks. Põhjas niiskem ja viljakam, piki rannikut looklevate banaaniistandustega(aga banaanide kilo maksab poes 2.25€), lõunas kuiv ja kuum.
Saare maastik on ütlemata vaheldusrikas- kord järsk ja kaljune, kord lauge ja kaunite orgudega, ookeanini laskuvad orud, kaktused, kanaari männid ja mis kõik veel. Hüüdnimeks saarel “mikrokontinent”. Saarel on aastaringselt mahe kliima. Tänu Mehhiko lahest tulevale hoovusele on aga ookeanivesi jahedam, kui sellel laiuskraadil võiks oodata.
Saare vallutasid 1478. ja 1483. aasta vahel Pedro de Vera juhtimisel hispaanlased ja 1520. aastail koloniseeriti see täielikult.
Esimene päev-reede
Järgmisel hommikul magasime ennast välja, pidasime laisa hommiku ehk siis nautisime terrassil päikese käes hommikusööki, kudistasime kasse(neid on seal palju) ja tundsime ennast hästi. Veidi enne keskpäeva istusime autosse ja sõitsime San Bartolome de Tirajana poole, et külastada mägedes Mundo Aborigen parki, või pigem vabaõhumuuseumi – iidse Kanaari küla rekonstruktsiooni. Sissepääs maksis 10€ ja selle eest sai enne väljumist isegi tassi kohvi või pudeli vett. Park ise oli väga omapärane ja äge.
Mundo Aborigeni teemaparki ümbritseb Fataga oru karm maastik ja Gran Canaria lõunaosas asuv Ayagaurese looduspark. See on teekond läbi Kanaari saarte ajaloo ja kultuuri. Seal saab tutvuda Kanaari saarte põliste elanike guanshe`ide(pre-hispaanlaste) eluga tänu enam kui 100-le elusuuruses figuurile, mis näitavad ajas tagasi rännates igapäevaelu hetki 2000 aastat tagasi.
Pargis olevate siltide abil on lihtne läbida rada, millel liikudes saad avastada, kuidas algsed guanche`i aborigeenid elasid – lihunik kitse rappimas, arst patsienti opereerimas, maadlejad väikesel staadionil heitlemas, talunik seemneid külvamas või kohalik timukas kiviga kurjategija pead lömastamas. Pargis liikudes kohtad kõikjal tõepoolest elusuuruses kujusid ja nad on hämmastavalt elutruud. Teekonnal läbi pargi kõlab meditatiivne muusika. Aedikutes kohtab koduloomi. Pargis on väike arheoloogiamuuseum.
Kanaari saarte valitsus on kogu muuseumi kuulutanud ajalooliseks, sotsiaalseks ja kultuuriliseks huviobjektiks.
Avatud iga päev 9.00-16.00 ja saarele sattudes soovitan seda kindlasti külastada.
Kõndisime seal päris laisalt, läbi ei tormanud. Seega varuge aega, kui sinnakanti satute. See on erilise atmosfääriga paik. Väljudes lunastasime oma joogid ja ostsime lisaks jäätised ning istusime välialale puhkama.
Edasi sõitsime Plasito Blanco asundusse, kus on kaunis jahisadam, rikaste elurajoon, hotellid, lähedal golfirajad ja rand, kus valdavalt käivad kohalikud – seega erarand, kuhu pole keelatud minna ja rahvast on rannas vähe. Üks parimaid randu saare lõunarannikul. Pole üllatav, et Gran Canaria uhkeima jahisadama jahi- ja kinnisvaraomanikud soovivadki seda nii eraldatuna hoida.
Liiv on kõigile
Tänu Hispaania seadustele ei saa isegi Gran Canaria eliit takistada läbi jahisadama liivale kõndimast; kõik Hispaania rannad on avalikud (välja arvatud sõjaväebaasides asuvad rannad).
Pasito Blanco rand, mida nimetatakse ka El Hornilloks, on pikk lõunapoolne kahvatu liivariba, mille taga on väike kalju. Selge vesi on kaitstud Pasito Blanco sadamamüüriga, nii et see on suurepärane ujumiskoht. Avalikke toitukohti seal ei paistnud olema, küll aga on jahisadamas asuvas paatide remondikojas väike Spar-i supermarket.
Tegime mõnusa jalutuskäigu sadamas ja seejärel laskusime randa kus selgus, et ookeanis vesi eestlasele igati soe ja otsustasime ujuma jääda. Vesi oli ülimõnus ja vaated ilusad. Palaval päeval oli värskendus teretulnud. Küll tuli aga lahkuda rannast joostes, sest liiv oli väga tuline.
Edasi käisime korraks lähedalolevas külakeses, mille nimeks Hause Camping. Miks? Sõbranna tahtis näidata, kuhu tema sõbranna omale 10 aastat tagasi majakese ostis. Hetkel elab seal üürnik, aga vaatasime üle. Väike külake küll, aga elanikud on ühiselt endale suure basseini ehitada lasknud ja samas üüritakse välja majakesi ka turistidele.. vaikne mõnus kohakene ja suurepärane rand jalutuskäigu kaugusel.
Külakesest liikusime edasi San Fernandosse – ookeaniäärne Maspalomase promenaadiga kuurortlinnake. Maspalomas on turismikuurort Gran Canaria saare lõunaosas, mis ulatub Bahía Felizist idas kuni Meloneraseni läänes, sealhulgas kuurortlinnad San Agustín, Playa del Inglés ja San Fernando. Maspalomas on San Bartolomé de Tirajana valla ja saare lõunapoolseim osa.
Enne turismiajastut oli Maspalomas tänapäeva San Fernando de Maspalomase aleviku nimi. Selle nimi võib tuleneda Mallorca asuniku ja sõduri Rodrigo Mas de Palomari nimest või Alonso Fernandez de Lugo genovalasest sõbra Francisco Palomari nimest, kes ostis Güímarist 87 guanche orja ja asus piirkonda elama.
Tänapäeva Maspalomas on ambitsioonika arendusprojekti tulemus, mis korraldati rahvusvahelise ideekonkursi vormis (avatud igale Rahvusvahelise Arhitektide Liidu liikmele), toimus 1961. aastal Alejandro del Castillo, projekti omaniku ja edendaja egiidi all. Konkursi võitis Prantsuse kontor SETAP (sealhulgas urbanist Guy Lagneau ja majandusteadlane Michel Weill) ning see hõlmas 1060 hektarit ja 19 kilomeetrit rannikut, mis moodustab Maspalomase – Costa Canaria tuumikpiirkonna.
Erinevalt kuurordilaadsest arendusmudelist, arenes Maspalomas tugeva infrastruktuuriga piirkonnaks. Seal on mitmekesine infrastruktuur ja avalikud asutused, mida muudes turismipiirkondades harva kohtab, sealhulgas erakliinikud ja kaks haiglat, kohalikud ja välismaised koolid (hispaania, inglise ja rootsi koolid), kaubandus- ja konverentsikeskused, kaks kasiinot, golfiväljakud, spordikeskused, teemapargid ja suveülikool (koostöös Las Palmas de Gran Canaria ülikooliga, keskendudes peamiselt turismiga seotud tegevustele). Kuigi Maspalomas jätab ühtse asula mulje, on tegelikult tegemist kolme erineva kuurordi konglomeraadiga, kuhu pääseb lõunakalda kiirteelt kolme eraldi sissepääsu kaudu. Idapoolseim neist on San Augustin ja ranniku keskosas on Playa de Ingles, millest omakorda lõuna pool on Dunas de Maspalomas.
Piirkonnas on suur valik majutusvõimalusi, kuigi urbanismi kontseptsioon räägib pigem horisontaalsest laienemisest (bangalod), mitte kõrgetest hoonetest. Enamasti Põhja-Euroopa riikidest (Rootsi, Norra, Soome, Saksamaa, Holland, loomulikult ka Eesti jt) pärit välisturistid hindavad seda talvise sihtkohana ja Maspalomas on endiselt Kanaari saarte suurim turismisihtkoht. Gran Canaria suurimas kuurordis on üle 500 hotelli, luksusapartementi ja võõrastemaja, mis suudavad korraga majutada 300 000 külalist.
Punta de Maspalomase, kuurordi lõunapoolseima punkti mereäärt ilmestab 56 meetri kõrgune El Faro de Maspalomase tuletorn. See valmis 1890. aastal ja ehitati Euroopa ja Ameerika vahel sõitvate laevade juhtimiseks.
Majakast avaneb vaade populaarsele 12 kilomeetri pikkusele Maspalomase rannale ja promenaadile. Majakast ida pool ulatuvad Maspalomase liivadüünid sisemaale kuni Playa del Inglésini. 1960. ja 70. aastatel hakkas hotellide ja turismikuurortide ehitamine tungima luidetele, kahjustades looduslikku elupaika ning 1994. aastal kuulutati 4 km2 suurune luiteala loodusliku eluslooduse kaitseks looduskaitsealaks. El Charco on luidete serval asuv looduslik laguun, mis meelitab ligi paljusid linnuliike, angerjaid ja gupeid.
Jalutasime, nautisime vaateid, päikest ja kuna kell oli palju, maandusime ühte paljudest rannalähedastest söögikohtadest, et õhtustada. Esimesed kanaari kartulid(pisikesed ja soolased) ja Kirke nautis gnocchi-sid karpidega.
Lähenemas oli loojang, seega otsustasime minna edasi liivadüünidesse – Dunas de Laspalomas, et ilusaid pilte teha. Noh, sellega oli nagu oli. Ilupilte sel viisil teha ei saa, sest rahvast oli düünides nagu sipelgaid. Ilus oli ikkagi. Keegi mängis saksofoni, mõnus muusika, soe ilm ja kaunis loojang. Müstiline paik. Kuid piltide tegemiseks otsustasime sinna naasta mõnel varahommikul ehk päikesetõusu ajal.
Koju sõitsime pimedas. Pisut lobisemisaega, päevane ookeanisool sai maha pestud ja varsti magasime kõik õiglast und.