Reisilt tulime me tagasi sooja ilma ja päikesega. Muutliku kliimaga Eestis ei maksa siiski hellitada lootust, et soe tuleb selleks, et jääda. Ei ta tule. Ikka on vahelduva eduga päris sooja ja ebameeldivalt jahedat.
Kuu algas puhkepäevaga(1. mai) ja peale puhkust oli see tore, et töönädal lühem. Kuna kodus oli elu kõik kokku pakitud, siis väga teha midagi ei saanud, kuigi tahet ja vajadust oleks olnud. Lugesin raamatuid, sest ainus soe koht oli teki all. Kütteperiood läbi, radikate taha oli puuritud läbi maja umbes 15 cm diameetriga auke, õues alles külmavõitu, ööd nullilähedased – tulemuseks kodu kui jääkelder. Üldse on elu koos maja renoveerimisega “huvitav”. Ühelgi päeval ei tea, mis üllatus sind jälle ootab. Radikad võeti igatahes seintelt maha, uutele küttetorudele puuriti lagedesse ja põrandatesse augud(valus!), meie akende taha ehitati kuu esimesel poolel uute akende kastid, radikatagused pahteldati ära, värviti ka(vale valge!), õhtul kiled voodilt maha, hommikul peale(nii käis elu vähemalt poolteist kuud) jne. Aga kõik helgema tuleviku nimel. Postituse lõpust saab lugeda mai lõpu seisu.
2. mail tegime kolleegiga kaks käiku. Esmalt külastasime meie tuttuut muusikakooli. Lahtiste uste päev oli ainus aeg, mil õnnestus igale poole sisse vaadata ning maja on tõesti muljetavaldavalt kena ja funktsionaalne ning kõikidele nõudmistele vastav. Mnjah, kahju et oma lapsel õnnestus mõni aasta enne uue maja valmimist muusikakool lõpetada. Nüüd saab seal vaid oma õpetajal külas käia. Ma usun, et see on praegu Eesti üks moodsamaid uusi muusikakoole peale MUBA.
Mai esimese nädalalõpu ehk reede poolest päevast pühapäevani viibis Kirke taas Leelo laululaagris. Seekord Tallinnas ja laager oli väga sisutihedate proovidega. Reedel jõudsi koju viimase rongiga ehk keskööks, laupäeval oli 7 tundi laulu- ja tantsuproove, sest neil on ka liikumisega laule. Pühapäeval algas päev väga varakult Estonia kontserdisaalis. Esmalt proovid ja seejärel 2025. aasta üldlaulupeo kava ettelaulmine terve Eesti õpetajatele, kes oma koorid laulupeole viia soovivad. Leelodega esitasid nad naiskooride kava laule. Seejärel läksid peale lõunapausi ERR-i häälepartiisid salvestama, et laulupeolistel oleks hea laule õppida. Naiskooride koosseisus laulavad üldlaulupeol ka neidudekoorid. Kuulasin otseülekannet ja naiskooride repertuaar on väga kaunis. Praeguseks on valmis ka järgmisel suvel toimuva laulupeo repertuaari laulikud.
18. mail laulsid nad Leelo-dega EMTA-s dirigeerijate eksamil. Jälle huvitav kogemus.
Väikesed pojatütred esinesid aga samal nädalalõpul edukalt Pärnus võimlejate rahvusvahelisel Baltic Cap-il.
Emadepäev oli. Üks poja oma kaasa ja koeraga tuli linnast, teine siitsamast. Tõid emale kahepeale suure kuhja kauneid tulpe ja komme. Tütar andis juba eelmisel päeval oma kingituse üle, ei kannatanud hommikuni oodata. Ja emadepäeva õhtusema poole olime suure poja maja taga, sest nooremal oli vanema vennaga tarvis asju arutada. Temalgi nüüd majaehitus käib. Mingi hetk jõudsid pojatütred Soomest võistlustelt koju. Rõõmsad ja roosad, aga…pühapäevaks oli neist noorem haige(A-gripp) ja teisipäeval läks vanem koolist palavikuga koju tagasi. Tundub, et korjasid Soomemaalt puslaki kaasa, aga eks siingi igasuguseid viiruseid liikvel.
Ühel oma vähestest puhkepäevadest käisin Tallinnas, et saaksime Kirkega koos külastada optikat. 2022, peale pandeemiat, sai ta endale esimesed prillid. Ühtäkki ei näinud enam koolis korralikult tahvlile. Nüüdseks on uuesti silmaarstil käidud ja prille tarvis korrigeerida. Ehk siis kahjuks on nägemine halvenenud. Läksime siis prillidele uusi klaase tellima ja selgus, et võrreldes 2022. aastaga on klaaside hinnad nii palju kallimaks läinud, et klaasivahetus oleks maksnud 160 €. Ostes neidsamuseid prille 2 aastat tagasi, ei maksnud klaasid koos prillidegagi nii palju. Otsustasime, et kuna uutele raamidele oli -50% parasjagu, võtaks siis pigem klaasid koos raamidega. Ja siis me koos lapse ja müüjatega valisime uusi raame pea 2 tundi!!! Uskumatu, kui keeruline see on, leida need õiged ja et nad lausa 500€ ka ei maksaks. Noh, läksid 230€ Valus, aga keda see huvitab, eks. Nüüd on lapsel vähemalt jälle prillid, millega näeb. Vanadele raamidele polekski tegelikult uued silinderklaasid väga hästi istunud.
Kooliaasta oli lõppemas ja see tähendas, et kõik päevad sisaldasid mingeid kontrolltöid, eksameid või näiteks ülekoolilist testi maailma muuseumide kohta. Kirkel sel aastal üleminekueksamiteks matemaatika, prantsuse keel ja briti ajalugu. Jajaa, neil on koolis igal aastal üleminekueksamid vist alates seitsmendast klassist….
Mai lugemised:
“Külmunud kaunitar” Lexa Hillyer
Tore lugu noortest. Kuna ma töötan laste ja noortega, siis pahatihti noorteraamatuid ka loen. Tõlkekirjanduses on arvestatavalt head noortekirjandust ja tööalaselt tuleb pakutavaga pidevalt kursis olla. Raamat meeldis. Lugu Malloy õdedest, kellest üks saab õnnetul kombel surma. Sellest rulluvad lahti sündmused, kus süüdlast otsitakse valest kohast ja õed saavad teada, et nad ei teagi üksteisest kaugelt kõike. Elust ja armastusest.
“Üks meditsiin” Matt Morgan
See oli üks väga lahe raamat. Autoriks teadlane, kes on läbi aastate uurinud loomi, et neid tundma õppides saaks maksimaalselt aidata inimesi. Väga paljudel loomadel on meile midagi õpetada, õpetada seda, kuidas inimene toimib ja kuidas teda aidata saab. Lood sellest, mida inimmeditsiin on loomariigist kopeerinud. Känguru aitas tõhustada katseklaasiviljastamist. Kaelkirjak tõi kergendust astmaatikuile. Kärekülmas Arktikas elavad linnud andsid uue meetodi alajahtunud inimeste soojendamiseks. Küürvaal kinkis elupikenduse haige südamega patsientidele ja palju muudki.
“Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata” Virginie Grimaldi
Lugu 17-aastasest Chloest, 12-aastasest Lilyst ja nende emast. Kui ema saab aru, et tema lastel ei lähe kuigi hästi, võtab ta nad koolist ära, laenab vanematelt autosuvila ja põrutab tüdrukutega reisile Prantsusmaalt Norra. See saab olema unustamatu reis, kus ema ja tütred saavad taas lähedaseks, õpitakse üksteist mõistma, ema saab üle oma hirmudest ja leiab lõpuks ka inimese enda kõrvale, kes on toeks nii heas, kui halvas. Vaatamata sellele, et tüdrukud alguses pidevalt saboteerisid seda reisi, et saaks Prantsusmaale tagasi pöörduda.
“Malibu tõuseb tuhast” Taylor Jenkins Reid
Neli õde-venda on jutuaineks Malibus ja kogu maailmas – nad on legendaarse laulja Mick Riva lapsed. Tee suureks kasvamiseni ei ole aga olnud kaugeltki lihtne. Heitliku meelega isa, mahajäetud perekond, eneseohverdusena lõpetamata kool, ema ligihiiliv alkoholism, mis viis selleni, et oma õde ja vendasi kasvatas suureks ise alles lapseohtu vanim õde. Liigutav lugu.
“Kuidas ma saan rikkamaks, kui minu vanemad” Tobias Klostermann
Raamat vanusest umbes 12 aastat, aga…ka igale täiskasvanule, kes tahab alustada enda rahatargaks saamisega. Väga lihtsalt seletatud rahatarkuse põhitõed ja julgen soovitada.
Mai keskel pidasime meie pere Elli sünnipäeva. Elli sai 5! Kohal oli isegi mustkunstnik ja ilm soosis sünnipäeva õues pidamist!
20. mai, esmaspäev, oli viimane päev, kui saime enam vähem inimlikult kodus elada. Peale seda tekkis kaos, pealegi iga päevaga suurenev kaos. 21. mail vahetati hoovipoolsed aknad ehk 3 magamistuba ja köök. Selle käigus lõhuti ära suur seinapeegel. Ei see ei olnud aknameestel ees ja toas oli liikumiseks ruumi enam kui küllalt. Ma olin teinud kõik selleks, et ehitajatel mugav oleks ehk siis pakkinud elu kokku ja mööbli üksteise otsa nii, et oleks võimalikult palju tühja ruumi. Aga neil oli vaja see peegel alla kukutada!!! Noh, õnneks nad peavad selle kompenseerima ja saame uue peegli.
Nii kui aknad said vahetatud, hüppasid peale kaks mehikest, kes hakkasid aknapalesid kipsiga üle lööma. Ja samal ajal müttasid elektrikud, kes panid tuppa elektrikapi ja tegid kaabeldusi. Nemad on kullaterad Timo ja Rauno. Hästi tegid ja nii hoolivad poisid. Tegid isegi sellised asjad mul korda, mis pole üldse nende rida. Ja seda võib öelda küll, et elektriga oli meil korteris pahasti ja hea, et korda sai. See teisipäev oli igatahes väga sodirikas. Peale tööd sain hiliste tundideni rookida ja koristada, et oleks kusagile oma magamisase tagasi panna…et hommikul see jälle eest ära tõsta. Lõpuks käisin veel õhtul 9 ajal poest ehituspappi juurde toomas ja katsin põrandaid, nii palju, kui õnnestus. Enne seda muidugi käisin terve elamise tolmuimejaga üle, sest põrandakatte vuugid olid viimseni tolmu täis :( Lõbus. Akende vahetajad lihtsalt ei suvatsenud põrandat kinni katta.
Järgmisel päeval, ehk siis 22. mail toimus suuremat sorti lõhkumine. Elektrikud jätkasid oma tööd, torumehed läksid vannitoa kallale – lõhkusid maha ühe seina, mis oli minu kõige kurvastavam hetk. Aga nojah, seal taga on kommunikatsioon- kanalisatsioon, vesi, elekter. Ehitusmehed jätkasid aknapalede kipsitamist. Kui mina kuskil 3 paiku koju vaatama tulin, oli korteris oma 8-9 meest läbisegi edasi-tagasi jooksmas ja asjatamas. Noh, koputad arglikult uksele, et tere, kas tohiks ka korraks oma koju tulla. Päriselt, üsna sürr ja naljakas oli see eluke. Nutta polnud mõtet, järelikult tuli naerda, kuigi olukord on rohkem, kui nutmaajav. Õnneks kõik see on mööduv ja inimene harjub kõigega. Korraks ahastad ja siis hakkad lahendusi otsima. Elektripoiss ikka hoiatas kui koju jõudsin, et oi, ära parem mine sinna vannituppa :D No sellega oligi kõik selge – palusin proovida seina säilitada, lõigates vuukidest see kahekordse kipsi peal olev plaaditud sein maha…aga looda sa. Kodu on nagu…ma ei teagi misasi. Mitte kuskil polnud ühtegi puhast kohta. Pesta ei saanud, süüa teha ei saanud, päeval ei saanud vetsu ka.
Läksin neljast uuesti minema, sõitsin Tallinna kontserdile meeleolu tasakaalustama. Põhjamaade sümfooniaorkester mängis Ellerit, Tüüri ja Rimski-Korsakovi. Nauditav repertuaar. Keskööks jõudsin tagasi koju ja siis tunnikese vaatasin, kuhu ma magama saaks ehk siis kuhu madrats panna. Õhtuks oli võimalus vetsus käia taastatud ja külma vett sai samuti. Täiesti inimlik juba :)
Kui ma linnas olin, käis armas suur pojake vahepeal vaatamas, mis mul seal kodus toimub. Tema oskab vähemasti küsimusi esitada ja nõuda, kui tarvis. Mina käin ja mõtlen ka ja kui asi tundub mulle vale, uurin ja puurin ja küsin, aga poiss teab ehitusest kõvasti rohkem ja temal on lihtsam vaielda, kui vaja.
Hommikul aga oli vahva – lähed vetsu ja näed poti tagant august naabreid, kes puuksutavad. Siis mõtled…eeee, kas ma julgengi ise oma asju asjatada, äkki läheks tööle ära :D Ühesõnaga hoomamatult sürreaalne elu. Laps läks varahommikul kooli ja tuli koju aina hiljem. Õppis koolis, kohvikus, sõbranna juures ja pargis…koju ainult magama, sest olgem ausad, kodus polnud kusagil olla.
Ühel õhtul jälle seletasin tükk aega torumehele, et pott on liiga taha pandud, et kas nad ehitavad oma torude kasti sisse ka pool poti loputuskasti? :D Nemad vaidlevad, et eiei, pott on täpselt seal, kus ta oli ka varem. No ei ole ju. Sellist asja sa tead, kui oled sellel potil istunud 22 aastat! Lõpuks kallutasin seda potikest ja näitasin, kus on põrandas kinnituskruvi augud ja kus on potil need augud ja et ometi nad ise keerasid ju need kruvid välja. Nuvat, vahe oli oma 7 cm. Siis jõudis lõpuks kohale, et ongi pott valesti.
Elektripoisse Raunot ja Timot pean eraldi kiitma. Nii asjalikke ja südamega töömehi ei kohta ülearu sagedasti. Likvideerisid kogu meie korteri elektrilise kaose ja rohkemgi veel. Tegid ka need asjad korda, mis polnud nende asi teha. Nüüd seevastu on uued kaabeldused ja kõik korras. Töötavad isegi need pistikupesad, milles pole meie seal elades särtsu sees olnud ja töötasapinna taga pole tehnikale ühtegi pikendusjuhet vonklemas.
23. mail pandi akende taha plekid ja kaks ukrainlasest mehikest pahteldasid aknapalesid. Asjalikud ja viisakad mehed. Tegid vaikselt oma tööd, vahepeal suhtlesid minuga ja küsisid, kuidas ma tahaks seda või teist asja lahendada. Tegid tööd puhtalt ja korralikult. Mina ei pidanud nende järelt midagi koristama. Tundsid mulle isegi kaasa, et mul elu nagu mustlaslaagris, pidevalt uksed valla ja kari töömehi voorib sisse-välja. Ise hakkasin selleks hetkeks sellega aga täitsa harjuma. Täiesti kohanemisvõimeline inimene.
Mingil hetkel kuu lõpus hakkas kõik venima, sest torumehed ei mahutanud ennast 2+1 päeva sisse ära, mis oli ühele trepikojale mõeldud, aga järgmise trepikoja tööd hakkasid juba selga tulema. Aknalauad oleks nagu pidanud 27. mail tulema, aga polnud neid ka mitte 28-ndal. Torumehed võiks oma torudele selle kasti ümber ehitada, et saaks vannitoas midagi sellist aretada, mille vastu ajutiseltki kahejalalise valamukapi toetada. Muidu on ta lapiti köögi põrandal ja kõigil risti jalus. Ma olen ikka karvaseid ja sulelisi loopinud, kui jälle selle segisti vastu jala ära löön. Kui maalrid lõpetaksid oma tööd hoovipoolsete akende ümber ja torustikuaukude juures ära, saaks ehk aknalauad paika ja siis…vat siis ma saaks magamistoad korda teha ja vähemalt mõneski korteri osas on siis puhas. (See oli mul ennatlik mõte)
Üks tore asi oli see, et minu korterit hakati majas tegema esimeste seas, mis tähendas, et saaks ehk kõige varem oma ruume koristama hakata ja endist elurütmi taastada. Aga…läks nagu ikka. Lõpuks oli kõigil midagi pooleli ja segamini.
Ah jaa, korteri võtsin vähemalt suveks müügist maha ja lõpetasin lepingu maakleriga. Kes see sellise remondi sees seda ikka ostab, eks. Ja näidata pole seal mingi aja kohe üldse suurt midagi, peale segaduse ja tolmu ja taastamist vajavate ruumide. Kui renoveerimine lõpetatud ja kodu korras, võiks ka ise selles kauniduses mõnda aega elada. Ja kui uuesti müüki panen, oskan ehk juba sedagi öelda, kui palju kommunaalkulud vähenesid. Ühesõnaga elame – näeme.
29. mail läks Kirke Pärnumaale riigikaitse laagrisse.
Kaitseliidu Pärnumaa malev korraldas kolmepäevase riigikaitselaagri 11 kooli gümnasistidele. Nii Raeküla metsas kui kaitseväe Kikepera harjutusväljaku tiirus oskusi täiendanud pea 350 Pärnumaa ja Tallinna koolinoort said praktilisi kogemusi ja väärt teadmisi, saamaks keerulises olukorras hakkama.
Tuli paar päeva enne laagrit koolist koju üüratu suure seljakotiga. Kuna õues oli endiselt kuumalaine ja temperatuur purjetas 30 ümber, oli neil metsas märkimisväärselt soe, aga kolmapäevast reedeni nad seal olid ja pärast seda said ka valikaine endal kirja. Koolide vahel käis loomulikult võistlemine. Mis tore, siis TPL-i õpilased võitsid ja said kõik endale preemiaks korralikud akupangad. Tasus käia. Muidu laenaski vajadusel akupanka isa käest, nüüd on endal olemas. Laager oli lahe olnud – said kuuma, äikesetormi ja sääski, õppida esmaabi, lasid lasketiirus täpsust jne. Mai viimasel päeval tuli koju tagasi, rõõmus, roosa ja rahulolev ning oligi aeg juunile vastu vaadata.
Mai keskel olid õues virmalised. Need kõige ilusamad magasime sõna otseses mõttes maha. Järgmisel õhtul saime korraks midagi hädist peale, kuigi tatsasime ringi mitu tundi. Mida aga polnud, seda polnud.
Tööl korraldasin lastele”Klotsimöllu” ürituse. Tallinnast käisid kohal nutikad inimesed koos kastitäite legodega ja oli põnev ehitamine nii lastel, kui vanematel. Eriti just isadel.
Veel oli raamatukogus Margus Maripuu raamatu “200 murtud aiandusmüüti”esitlus. Väike kitarrivahepala muusikakooli õpilaselt ja ülejäänud aja kuulati raamatu autorit ja esitati küsimusi.
Käisin kahel toredal pildistamisel- Kose lasteaias lasteaialaste lõpupidu pildistasin ja ühe vahva perega käisime Rapla lähistel pildistamas. Perekonda pildistades ja ühest kohast teise liikudes, jõudsime lõpuks meespoole vanematekoju ja tuli välja, et tema emal on imeline tasside kollektsioon. Mõned nopped siia ja mul plaan sügisepoole tassid näitusele meelitada.
Milline oli seis mai lõpuks meie maja renoveerimisega?
Hoovipoolsed 4 akent(3 tuba ja köök) vahetatud, aknapõsed plaaditud, pahteldatud, värvitud. Kui tulevad aknalauad, viimistletakse lõpuni. Uued aknaplekid nendel akendel pandud, tagumine maja fassaad soojustatud ja kiviga kaetud, osaliselt ka küljed. Vannitoas kanalka ja vesi – uued torud paigaldatud, uued arvestid eraldi vannituppa ja kööki pandud. Katusel on nüüd päikesepaneelid, mis annavad rõõmsalt sooja vett majatsentraalselt ehk siis tubades pole enam boilereid ja vannitoa seinale on pandud ka see soe toru-uss. Noh jah, vannitoa sein on muidugi nüüd katki mis katki, aga küll saab. Elekter- uus kaabeldus olemas. Kodus on endiselt “lõbus” elada, aga me ei heida meelt.
Ja loomulikult oli mai kõige ilusama õitemerega kuu aastas. Minu lemmikuim aeg, kui õitsevad sirelid.
Iga päev tööle minnes jääb mul teele lillepeenar, mida hooldab ühe kortermaja juures selle maja vanaproua. Kurb oli kuulda, et varsti kaevatakse see kaunidus üles, sest nendelgi algab maja renoveerimine.
