Gran Canaria – igavese kevade saar Vol.2 |

Uus hommik. Laupäev- kuigi puhkuse ajal pole nädalapäeval tähtsust. Pärast laiska ärkamist saime kokku nagu ikka köögis ja terrassil. Mm, milline mõnu on ärgata, kui lahtisest rõduuksest kostab tuppa trillerdav kanaarilindude koor ja sinna sekka mõned linnatuvi ehk uhhuulinnu uhhuuu-d. Lähed rõdule, õues on soe, ringutad päikese poole ja seejärel sead sammud trepist alla kööki. Sõbrake Krissu oli selleks ajaks enamasti kohvitassiga terrassil. Mina valmistasin ette hommikusööki(keetsin mune, viilutasin tomatit, kurki, avokaadot jne) ja istusin oma veeklaasiga samuti õue päikese kätte. Tasapisi voolasid lapsed oma pesadest välja. Noortel ikka uni pikem ja sügavam. Hommikusöögi kõrvale panime paika ka eesseisva päeva plaanid.

Esimene plaan oli sõita üsna kõrgele mägedesse, kus on kaunis kanjon – Barranco de las Vacas.

Soovisime tutvuda Kanaari saarte populaarse geoloogilise aardega- Barranco de las Vacase kanjoniga. See oli ka koht, mida Kirke soovis reisi ajal kindlasti külastada. See ainulaadne kivimoodustis sarnaneb pisut USA kanjoniga. “Tobas de Colores Barranco de las Vacas”, nagu kanjonit hispaania keeles kutsutakse, on väga populaarne kõigi külastajate seas, olgu turistide või Kanaari saarte elanike seas, ning pakub oma värviliste kaljudega (Tobas de Colores) kaunist fotomotiivi. Sooja värvide mängu on kivimikihtidesse raiunud vesi paljude aastate jooksul. Barranco de las Vacas, on lühike kitsas lõhe, mis on moodustatud tufist ja mille on nikerdanud vesi. Eriliseks teeb selle ooker- ja punakas värv ning tuffseinte siledad kumerused. Neid muljetavaldavaid vulkaanilisi kivimoodustisi tasub kindlasti vaadata!

Barranco de las Vacas asub Gran Canaria kaguosas Agüimes-Temisase orus. Reis sinna on suurepärane võimalus külastada kahte omavalitsust Santa Lucía ja San Bartolomé.

Org asub maaliliste Agüimese ja Temisase külade vahel Santa Lucía suunas, maanteel GC-551. Autoga tuleb sõita GC-550-l, kilomeetrile 14. Parkida saab lähedal asuvates teeäärtes. Seejärel tuleb umbes 10 minutit barrancost läbi jalutada. Oluline on kanda sobivaid jalatseid, kuna tegemist on kivide ja kaljudega kuruga/barrancoga ja neid rolling stones-e seal juba jagub.

Leidsin juhatuse, kuidas sinna bussiga saab – kas toimib, seda ma ei garanteeri: kuristik asub GC-550 peal, Agüimese kohal. Sõita tuleb bussiga Cruce de Arinagasse ja ümber istuda bussile nr 34. GC-551 ja GC-550 ristmikul on bussipeatus (bussipeatus number 37002, Cruce Corralillos). See on umbes 3 km kaugusel kurust, kuhu tuleb matkata.

Meie truu valge sõber – temaga me GC-l ringi kimasimegi.

Meie tegelikkus: jah, sõita oli sinna väga kaunis – mööda kiirakääralisi ja veelkord kiirakääralisi kitsaid teid. Sellised on muide kõik GC teed, kui kiirteedelt mägede poole sõita. Ja no päriselt väga käänulised. Õnneks suurepärases korras. Selleks, et kanjonisse laskuda, sõitsime mäkke ja peale korralikku käänakut avastasime, et see hea mõte polnud sel hommikul ainult meil. Nimelt külastada kanjonit. Tee äär oli tihedalt parkivaid autosid täis ja saime üsna kiirelt aru, et kanjonisse laskuda pole mõtet- seal on liiga palju inimesi – turiste ja kohalikke.

Millal külastada Barranco de las Vacast?
Kõige vähem rahvast on ilmselt nädala sees ja varahommikutel, sest nädalavahetusel või pärastlõunal, kui päike loojub, võib seal olla palju kohalikke. Pildistamiseks on aga parim aeg keskpäeval. Nendel kellaaegadel saate Las Vacast rahulikult nautida ja seda pildistada. Meie jõudsime sinna esimesel katsel kella 11.30 ajal ja laupäeval-paha paha valik. Teist korda jõudsime kanjonisse umbes kell 16.30 – ja rahvast sisuliselt polnud.

Igatahes – istusime tagasi autosse ja otsustasime sõita hoopis mitte väga kaugel asuvasse Cocodrilo parki ning kanjonisse naasta õhtupoolikul.

Cocodrilo park –

Ikka on olnud aegu, kus inimesed toovad koju metsikuid loomi, kuid nad ei arvesta nende pidamisega kaasnevate raskuste ja ohtudega.

Agüimeses asuv Cocodrilo park majautab enda juures paljusid mahajäetud loomi või lihtsalt SEPRONA (looduskaitseteenistuse) leitud loomi, aga ka inimeste loomi, kes ei teadnud riske, mis ootasid neid lemmikloomade täiskasvanuks saades. Sinna satuvad ka päästetud loomad – näiteks tsirkustest. Pargis elavad lemmikloomad on kaugel traditsioonilistest koduloomadest.

Samamoodi nagu kass või koer on osa perest, on inimeste kodus õnnestunud kanda kinnitada eksootilistel loomadel. Probleem tekib siis, kui mõistetakse, et nende omapäraste lemmikloomadele nõutav hooldus on kaugel hooldusest, mis kehtib traditsioonilistele koduloomadele.

Vastavalt 1987. aastal Hispaania poolt allkirjastatud Washingtoni kokkuleppele peab olemas olema eksootilise fauna päästekeskus, mis hoiab varjupaigana hüljatud eksootilisi loomi või loomi kellega ebaseaduslikust kaubitsetakse. COCODRILO pargis eraldatakse selle funktsiooni täitmiseks suur osa omavahenditest. Praeguseks on selles keskuses olemas zooloogiliste teadmistega personal. Erinevate ametkondade toetus ja külastajate panus pileti ostmisel võimaldab keskusel olla jätkuvalt päästekeskus ja kodu paljudele loomadele, kes saarel vabalt elada ei saaks.

Iga inimese panus loeb!

Paljud loomad, kes keskusesse sattunud, on kuni sinna jõudmiseni elanud üle kohutavaid väärkohtlemisi ja hooletusse jätmisi. Võta teadmiseks, et sissepääsu sümboolse väärtusega osaled koostöös, et nendel loomadel oleks toit, veterinaarabi ja seega ka kodu ja Cocodrilo park koos oma asukatega on selle eest tänulik.

Pileti hind muide, ei pure rahakotti – 9,90€. Meie neljane seltskond, kui suured loomaarmastajad, panustasime rõõmuga ja saime vastu väärilise elamuse.

Lisaks loomadele väärib see paik ka botaanikaaia tiitlit, sest taimi on seal väga palju ja meile on nad kindlasti erilised.

Loomad-linnud imetletud, liikusime edasi.

Pärast mõningast mägedes vingerdamist olime jõudnud paika nimega Barranco de Guayadeque.

Asub 2 km Ingeniost, ühest GC vanimast väikelinnast, põhja pool. Imeline org, mille keskel mägi ja sinna mäe otsa me suundusimegi. Muide, Ingenio linnakest tuntakse sageli tikandite järgi. Seal asuvas muuseumis asub lausa tikkimiskool.

Kuid tagasi kauni oru juurde. Ilus käänuline tee lookleb 7km piki Guayadeque kanjonit, mille guantsikeelne nimi on “voolava vete paik”. Mööda kanjonit voolav oja varustab naabruses asuvaid Ingenio Agüimese linnu veega

Guayadeque kanjon on lisaks 80-le Kanaari saarte kohalikule taimeliigile kaktuseid, palme ja kanaari mände täis kasvanud. Kevadeti pehmendavad õitsvad mandlipuud kanjoni kuiva konarlikku pinda.

See piirkond on üks tähtsamaid eelajaloolisi matmispaiku, kus surnud, sageli loomanahkadesse mässitult, ligipääsmatutesse koobastesse maeti. Suurt hulka neist koobastest rüüstasid 19. sajandil kohalikud elanikud, kes müüsid muumiaid Las Palmases asuvale Kanaari muuseumile. Sealseid koopaid kasutasid guantšid ka elupaikade ja toiduladudena ning viljakusrituaalide läbiviimise paigana.

See üleval viimane foto…kas tõesti on tarvis kaktustele kraapida oma nimesid??? On inimesi!

Barranco de Guayadeque on populaarne ka kaasaegse elanikkonna seas, kes on guantšide jälgedes oma kodud koobastesse rajanud. Sel väikesel koopaelanike kogukonnal on hingeliste vajaduste täitmiseks kaljusse uuristatud kabel, maisemaid vajadusi rahuldavad aga koopabaarid, mis pakuvad kanget kohalikku veini, leiba ja Temisase oliive rohelises mojo-kastmes. Guayadeque on ka pühapäevapiknikute pidamiseks hinnatud koht. Piki kanjonit jooksev tee lõpeb restorani Montana de las Tierras juures. Edasi on rada autode jaoks läbimatu ning jätkub kitsa jalgteena. Suvel pimestab vaadete nautlejaid päike, talvel võivad aga vaadet varjutada hoopis pilved ja on üpris jahe.

Kohani, kuhu autoga sai, sõitsime meiegi. Parkisime siiski pisut allpoole ja jätsime endale võimaluse ülesmäge rühkida, kuid see oli parem väljavaade, kui kallakutel ennast kitsastesse pragudesse parkida. Läbisime kitsa jalgtee, mis on ühtlasi koopaelanike tänav. Imetlesime vaateid, nautisime värsket õhku, uudistasime kaasaegsete koobaste eriilmelisi sissepääse, külastasime kohalikku suveniiripoodi ja ostlesime, et toetada sealset kogukonda/käsitöölist. Nauditav jalutuskäik, mida saart külastades tasuks ette võtta..

Edasi sõitsime jällegi mäest alla-üles-alla-üles jne, kuni jõudsime Cuatro Puertasesse. Tee sinna viis läbi väikeste linnakeste(või külade) ja oli loomulikult kaunite vaadetega.

Cuatro Puertas või tuntud ka kui Montaña Bermeja on arheoloogiline ala, mis pärineb Gran Canaria Hispaania-eelsest kultuurist. See asub Gran Canaria osariigis Telde vallast lõuna pool, vaid nelja kilomeetri kaugusel lennujaamast, samanimelise naabruskonna kõrval. See 19. sajandil avastatud mäenõlval asuv arheoloogiline mälestis, paikneb poolel teel Ingeniost Teldesse. Koosneb neljast koopast, millest üks on 4 avausega(sellest ka nimi Cuatro Puertas), kus oli Telde valitsejate kodu või ohverdamispaik. Teisi, mere poole avanevaid koopaid kasutasid guantšid oma surnute palsameeritud kehade matmiseks.

See on oma ainulaadsuse ja asukoha tõttu kahtlemata üks sümboolsemaid arheoloogilisi kunstlike koobaste komplekse, mille on raiunud iidsed kanaarialased. Vallutuste kroonikates pole seda asukohta kunagi mainitud, kuigi see oli vaid nelja kilomeetri kaugusel Gando liivasesse lahte ehitatud Vallutuse tornist (praegu on see torn sõjaväelennundusmuuseum). Mäe lõunaosas raiusid Kanaari põlisrahvad vulkaanilisse tuffi mitu ruumi, mida rahvasuus tuntakse nimede Cueva de los Papeles (viljakuse ümber kulgev rituaalne koobas) ja Cueva de los Pilares, kus mitmed õõnsused on omavahel ühendatud läbi kitsaste käikude. Arheoloogilistest andmetest võib järeldada, et ruum on märkimisväärselt halvenenud tuule ja vee, aga ka inimeste põhjustatud erosiooni tõttu, kuna kuni viimase ajani kasutati ja muudeti enamikku koopaid kitsede ja lammaste majutamiseks.

20. sajandi kuuekümnendatel kasutati seda arheoloogilist ruumi filmi „Tirma“ võtetel, mille peaosas mängis Silvana Pampanini. Ühe stseeni võtmiseks tehti tuff-kujuliselt suur süvend õõnsusesse Four Doors, põhjustades sellega esialgse arheoloogilise ruumi tõsise halvenemise.

See esimene osa, kus neli avaust, on koht, kuhu praegugi viiakse turiste. Päeval, kui meie seal käisime, olime küll koobastes ainsad huvilised ja juhtus olema parajalt tuuline ilm. Omaette tegu oli autostki välja saada, et uksega pikki pead ei saaks. Edasi kulges aga tee mäe tagumise külje koobaste juurde, kuhu suure tõenäosusega turiste enam ei viida. Netis tuulates olen avastanud küll pilte sinna viivast rajast, kui seal olid olemas veel piirded, kuid meie sealviibimise ajal polnud piiretest halli haisugi. Tuli ukerdada mööda mäe külge kitsal rajal ning kõrvale kaldudes oli võimalus veereda mööda arvukaid kaktuseid mäest alla okkad kintsus kaugele orgu. Pole just priima väljavaade :P Õnneks keegi meist okastega kaunistatud veerevaks kiviks ei saanud ja kui kohale jõudsime, võttis meid vastu ütlemata vapustav vaatepilt. Emad olid särtsakad ronijad, meie lapsed siiski tunduvalt arglikumad(mõistlik, sest liigne uljus ei pruugi alati hästi lõppeda), aga ära seal käisime kõik.

Koopad külastatud, veeresime taas mäest alla-üles-alla-üles….et minna tagasi Barranco de las Vacas kanjonisse ja läbides linnakesi ning kauneid kohti, korrata hommikust katset.

See oli mõistlik otsus, sest enam seal autosid peaaegu ei olnudki. Parkisime auto kitsa tee äärde kallakule, ukerdasime välja ja hakkasime mööda sedasama kitsast ja käänulist teed alla liikuma, kuni peale silda tuli üle teepiirde ronida ja alla kanjoni poole laskuma hakata. Ei olnud kõige meeldivam laskumine ja sinna minnes soovitan päriselt panna jalga mugavad ja hästi pidavad jalatsid, sest veerevaid kivikesi seal jagub ja kukkumine on lihtne tulema. Poole viie paiku olime kanjonis kohal.

Kanjon oli lahe, kuigi piltidel jätab ta endast märksa suurema ja võimsama mulje. Seal käimine tasus ette võtta. Vinge koht, aga ettevaatus on seal abiks. Nagu tegelikult ka kõikjal mujal turnides. Mina lõin seal väga õnnetult pea ära, aga tänu taevale ajan siiani adekvaatset juttu.

17.30 ajal hakkasime sõitma mägedest alla, et jõuda lõpuks mere äärde ja seega ka leida endale õhtusöögiks mõni sobiv paigake. Paari tunni pärast olime Anfi Beachil.

Anfi Beach in Mogan

Anfi del Mar on tuntud ka kui Playa de la Verga, kuna see asub Verga kuristiku lõpus. Saare lõunaosa koosneb mitmest omapärasest kuristikust.

25 aastat tagasi oli Anfi rand ja kuurort mereäärne mäenõlv. Siis sõitis Norra ettevõtja ja miljardär nimega Björn Lyng paadiga mööda ja ütles: “Ma muudan selle Kariibi mere ranna sarnaseks suureks kuurordiks.”

“Tõesti?” ütlesid kõik teised.

“Jah!” ütles Lyng.

Ja nii ta tegigi.

Ta liigutas sõna otseses mõttes mäge, et oma nägemust teoks teha. Lyng hoolis oma kuurordist nii väga, et lükkas liiva esimese kohaletoimetamise tagasi, kuna see polnud piisavalt valge. Meie õnneks oli nägemus Gran Canaria privaatsest rannast, mis on mõeldud ainult tema klientidele, Hispaania seadustega vastuolus. Anfi rand on avatud kõigile ning see on suurepärane rand, mis on tänu valgele liivale ja kookospalmipuudele tõelise Kariibi mere hõnguga.

Anfi on tänaseks päevaks vapustav kookospalmidega ääristatud rand. Kõrval on troopiline aed, mis on rajatud algse mäe kividest ehitatud südamekujulisele saarele. Anfis on ka ilus jahisadam ning palju poode ja restorane.

See pilt on nüüd netiavarustest pärit, sest drooni meil kaasas tõesti ei olnud, aga vaid nii saab näha, et saar on tõesti südamekujuline.

Kuigi Anfi rannast ei avane vaateid Maspalomasele ega Güi Güi metsik võlu, on see ideaalne rand, kus on vetelpäästjad ja soe rahulik vesi. Anfis saab teha kõike, alates luigekujulise hiiglasliku vesijalgratta rentimisest, minigolfi mängimisest kuni pitsa söömiseni liival. Piirkonnas on parim aastaringne kliima ja puhas vesi. Nii et kui liiv kohale jõudis ja mõned palmipuud istutatud, said eurooplased nautida Kariibi mere tunnet isegi Atlandi ookeani ületamata. Ja mis seal salata, Skandinaavia jõukaid pensionäre ja muid turiste kohtasime seal meiegi palju.

Rannas olles näete selja taga Lyngi tohutut ja väga atraktiivset puhkuseosakute hotelli. Aga ära muretse, Anfi müügiinimesi seal näha ei olnud.

Idüllilise laguuni veed on tänu rajatud lainemurdjale mõnusalt rahulikud. Kuurort pakub igasuguseid mugavusi, mis muudavad puhkuse mugavaks.

Anfi de Mari peetakse veespordi armastajate paradiisiks.

Anfi rand asub Maspalomase ja Puerto Rico vahelisel rannikuteel. Enamik Puerto Ricosse suunduvaid ja sealt väljuvaid busse peatub kuurordi juures. Parklast või bussipeatusest kõndige mööda käänulist teed randa. Anfisse pääseb ka praamiga lõunapoolsetest jahisadamatest.

Meie käisime seal rannas õhtustamas ja jalutamas kahel korral. Ühel korral oli parkimiskohtadega õues kehvasti ja parkisime sellesama hiidhotelli siseparklasse. Peale parkimist sõitsime kõrgelt alla randa klaasliftiga, kust avanevad ilusad vaated. Teisel korral saime oma autole õues kohakese.

Lamamistoolid maksavad neli eurot päevas ja päikesevarjud kolm.

Mida veel pakutakse?

Paadiekskursioonid: paadiekskursioon Anfi del Marist. Mootorpaadid, kiirpaadid, purjekad ja vesijalgrattad.
Purjetamine: see on põnevust otsivatele inimestele absoluutselt kohustuslik.
Banaan: saad proovida oma tasakaalu banaanipaadil ja vaadata, kaua suudad selle peal püsida, kui kiire mootorpaat sind ringi keerutab.
Pöörane diivan: meeletu kiirusega täispuhutaval diivanil vee peal lohistamine!
Aerusurf ja süstasõit: Ookeani aerusurfamise või süstaga sõitmise rõõmud imeilusas laguunis.

Adrenaliinisõltlastele:

Jet-suusatamine
Flyboard: Ole valmis lendama, kui veejoa jõul sind õhku surutakse. Saad õhus teha nii palju pöördeid, kui soovid – kindlasti sensatsiooniline kogemus!
Veesuusatamine: traditsioonilistel veesuuskadel või vali laud, et surfata, kui sind tõmbab kiirpaat.
Sukeldumine: tänu suurejoonelisele mereökosüsteemile pakutakse Gran Canaria parimaid veealuseid elamusi. Võib isegi uurida uppunud laevu.

Anfi del Mari rannaklubi
Pärast mõnes veetegevuses osalemist oled kindlasti näljane. Anfi del Mar pakub suurepärast valikut restorane igale maitsele ja rahakotile.

Väikesel südamekujulisel Maroa saarel asub Beach Club Maroa. See restoran pakub kaasaegset kööki. Mar de Tapases saab maitsvaid tapaseid nautida. Itaalia toidu austajaid hellitatakse Bella Pastas ja neile, kes otsivad autentset kohalikku kööki, vaadake Puerto Vistat.

Seal on ka mitu supermarketit(suur SPAR), kui soovite pigem piknikku pidada ja võimalikult palju aega rannas veeta. Šopahoolikud saavad moebutiikides sisseoste teha ilma rannaajast loobumata.

Selle päeva õhtul sõime õhtust Anfi rannapromenaadil Nube steakhouse-s. Igati vinks-vonks toidud ja teenindus ning hinnadki inimlikud.

Nautisime rahulikku õhtut ja päikeseloojangu ajal jalutasime ringi ning nautisime imelisi loojanguvärve. Peale loojangut alustas aga restorani kõrval olevas jäätisekohvikus oma laulushowd üks noorem mees, kes pani rahva nii käima, et mina pole jäätisekohvikus kunagi sellist pidu näinud :D Kutt laulis kõikvõimalikke erinevaid hitte, laulis hästi ning sinna juurde lõi tantsu ja suhtles publikuga. Vihtusime meiegi seal tantsu nii, et selg märg. Jäätisebaarist sai muidugi ka erinevaid kokteile tellida.