Hommikul magasime mõnuga, nautisime päikeselist hommikusööki terrassil ja meie noored käisid isegi hotellikompleksi basseinis ujumas. Vaatasin rõdult, kuidas nad varbaid vette kastsid ja mitte just entusiastlikult edasi liikusid. Pärast selgus, et vesi oli külmem, kui ookeanis ja tuli ennast pisut kokku võtta, et vette hüpata.
Kõhud täis, tuju hea, otsustasime sel pühapäevasel päeval võtta ette pikema sõidu saare loodeossa, mägede vahelises kaunis orus asuvasse kohviistandusse Finca La Laja.
Agaete orgu sõitmine on kindlasti närve kõditav kogemus. Tõepoolest, see maaliline org asub saare looderannikul ja on tuntud oma lopsaka roheluse, suurepäraste mäevaadete ja tüüpiliste Hispaania külade poolest. Karmi maastikut läbides avaneb panoraamvaade Atlandi ookeanile ja ümbritsevale loodusele. Ja siis, pärast umbes 70 kilomeetrit mööda kitsaid ja käänulisi teid sõitmist, asub ühes Gran Canaria idüllilisemas orus maailma nunnum kohviistandus. See lopsakas roheline org oma viljaka pinnase ja ideaalsete kasvutingimustega loob suurepärase keskkonna kvaliteetsete kohviubade kasvatamiseks.
Kohale jõudsime sinna peale lõputuid mägiteedel keerutamisi umbes kell 13.30 ehk siis sügavaks lõunaks. Istanduses võttis meid vastu sõbralik personal ja mõne aja pärast saime minna privaattuurile.
Bodega Los Berrazales asub Tamadaba kaljude jalamil ja sajanditevanuste kanaari mändide all. Seal asub ka Finca de La Laja istandus, mis on kuulus oma apelsinide, kohvi ja veinide poolest. Rohkem kui 200 aastat vana talu peab endiselt sama suguvõsa ehk siis talupidajad põlvest põlve.
Esmalt suundusimegi vaatama kus kohvipuud ja apelsinid segamini kasvavad ning kuidas õhu käes kohviube kuivatatakse.
Enne röstimist käivad oad läbi aparaadist, mis nahistab kestad oa ümbert ära, ehk kohvioad kooritakse. Koored kasutatakse puude all kompostiks. Meie tuurigiid selgitasid, kuidas istanduses valitakse hoolikalt parimaid kohviube ja jälgitakse kogu kasvatamise, koristamise ja töötlemise protsessi, et tagada lõpuks kõrgeim kvaliteet.
Agaete orus kasvatatakse 12-l hektaril kohvipuid apelsini-, mango-, guajaavi- ja avokaadopuude varjus, et terav päike neid ära ei kõrvetaks. Kohvipuud on pärit Etioopiast ja seda sorti peetakse maailma parimaks. Kui marjad on veel punased, sisaldub neis vett 80%. Üks kohvipuu annab umbes 7 kg ube, peale kuivatamist on ubasid järgi 1 kg jagu. Kohvitoodangut tuleb aastas umbes 4000 kg ja puude hooldamist tehakse suhteliselt vähe: pügamist ei tehta ning kastmine ja väetamine käib vastavalt põllukultuuridele. Kasvatatud kohvisort on Typica. See on üks vanimaid sorte ja kuigi see on enamikus tootmisriikides praegugi kasutusel, siis viljade suurepärase kvaliteedi tõttu liigutakse selle sordi suurema taastamise suunas.
Lisaks kohvikasvatusele ja puuviljadele, kasvavad talus viinamarjad, millest valmistatakse mitte rohkem, kui täpselt 6 erinevat sorti veini. Ja üldse mitte ekspordiks.
Bodega Los Berrazales
Perekond toodab auhinnatud veine LOS BERRAZALES. Meie ringkäigul bodegas selgitati, kuidas veine valmistati. Saime teada, et bodegas on käinud üks eriline isik. Nimelt Stephen Hopkins, kes pidi talust vaid korraks läbi astuma, kuid jäi sinna pikkadeks tundideks, sest paik meeldis talle nii väga. Sellest on veinikeldris ka fotojäädvustus.
Listán negro viinapuud, mille on istutanud ja kasvatanud käsitööliselt perekond Lugo-Jorge, eesmärgiga taastada piirkonna põllumajandus- ja viinamarjakasvatustraditsioonid, kulmineeruvad ainulaadse tootega. Selle tootmisesse pandud hool ja armastus toodab veini, mis on immutatud oru lõhnade ja maitsetega. Viinamarjaistandus asub peaaegu merepinnal, kuid Agaete org kaitseb neid meretuule soolsuse eest.
Kirsiks tordil on mõnus ajaveetmine talu kohvikus, kus pakutakse 4 sorti veini, kitse/lehma juustu, selle kõrvale imelist õuna/kohvi/kaneelimoosi, veinide vahele krõbistamiseks õhulisi kuivikuid, mis säästavad isegi vanainimese hambaid ja maitsvaid kattega saiaviile. Kohaliku kohvi kõrvale aga taluretsepti järgi tehtud keeksi.
Veinidest 3 meeldisid minule väga, neljas oli nii ja naa, ehk siis mitte minu maitse, aga hea oli see kindlasti. Kui aga kohvist rääkida, siis seda kiitsid meil isegi lapsed. Tõesti oli mõnusa maheda maitsega ja mitte üle röstitud ega hapu, nagu sageli võib kogeda.
Veinid- suurepärane töötlemine ja täpsus tootmisprotsessis, annavad toodanguks aromatiseeritud punase veini. Traditsioon ja modernsus sulanduvad ja segunevad buketiks, mis maitsmisel kutsub esile keskkonna -orus oleva erilise valguse, kuiva tuule ja külgnevatelt kaljudelt langeva vihma – sellise kauni kirjelduse leidsin ja võib öelda, et vastab tõele.
Euroopas pole kohviistandustega just kiidelda ja need mis on, ongi Gran Canarial. Kogu see tuur koos rikkaliku söögipausiga maksis inimese kohta vaid 9€. Lisaks saime kotti hulga apelsine kodus nosimiseks ja need olid tõesti väga head. Veini me oma käsipagasiga koju ei saanud osta, aga paki head kohvi tõime kaasa küll. See läks kingituseks meie noorema R-i perele, sest nemad on meil ainsad kohvigurmaanid. Muide, raha tuuri eest sai maksta alles lõpus, polevat olla kiiret sellega. Nende suurepäraseid veine ja kohvi saabki osta vaid kohapeal. Majavein on villitud Kanaari saarte kunstniku Pepe Dámaso kujundusega pudelitesse.
Mida seal veel nägime? Üks papagoi oli ja vahvad sädistavad kanaarilinnud. Kunagi nende juures elanud kakaduu on aga leidnud uue omaniku, sest olla teine liiga lärmakaks/jutukaks läinud. Finca de La Lajas kasvab Gran Canaria vanim mänd. Territooriumil on väike armas pühakoda. See kabel on pühendatud vihmapühakule. Ja muidugi vapustavalt kaunis loodust nii kaugele, kui silm ulatas. Atmosfäär, külalislahkus, värske õhk, ilus ilm….suurepärane elamus. Ega me asjata ei sõitnud sealt ära alles kella nelja ajal.
Kuidas saada Finca La Laja – Los Berrazalesesse?
Lihtsaim viis kohale jõudmiseks on autoga Agaete kaudu. Maspalomasest kulub umbes 1,5 tundi ja Las Palmasest umbes 55 minutit. Finca mitmes piirkonnas on tasuta parkimine. Kuid ärge unustage, et keegi peab sõitma ja mitte kogu veini ära jooma! Las Palmasest Agaete’sse sõidavad bussid samuti. Agaetest talusse tuleb võtta takso või võite üldse broneerida privaatse ekskursiooni, mille leiate Internetist.
Et siis kella 16 ajal liikusime edasi ja enne kella 17 olime Firgase linnakeses, mis asub saare põhjaosas ning loomulikult mägedes.
Nimi Firgas tuleneb nimest Afurgad, nagu Gran Canaria põlisrahvas seda piirkonda algselt kutsus. Linna keskelt leiab mitmeid 16. sajandist pärit hooneid.
Firgas kuulus varem Arucase valda. Hispaania vallutuse ajal mängisid olulist rolli Firgase Doramas loorberimetsad, mille jäänuseid on näha tänaseni.
Mis puutub Firgase majandusse, siis alates 16. sajandi algusest olid piirkonnas kaks peamist tuluallikat – suhkruroo kasvatamine ja vesi. Sel ajal oli seal vähemalt kolm suhkruveskit, kuid kahjuks langes suhkruroo kasvatamise ja nälja ohvriks peaaegu kogu loorberimets.
Tänapäeval elab Firgas peamiselt põllumajandusest (kartuli kasvatamine, kariloomad (nagu lambad ja kitsed), viljapuud ja tsitrusviljad, aga ka kress), Firgase mineraalvee villimisjaamast, mis on Kanaari saarte üks kuulsamaid ja gastronoomiast.
Firgas on kuulus oma gaseeritud mineraalvee tootmise poolest. Vett saadakse umbes 5 km kaugusel asuvast allikast Barranco de la Virgenis ja iga päev valmib 200 000 pudelit. Firgase vesi on kõigil saartel, kus joogiveest napib, väga populaarne. Muide, see mineraalvesi on olemas naturaalselt ka kohviistanduses, kus me käisime, sest pakuti meilegi seda topsikestest juua. Oli mõnusa maheda mekiga. Minu jaoks sobivalt mittegaasiline. Igatahes vaadates asukohti, tuleb see vesi neil samast allikast.
Firgase 500. aastapäeva tähistav atraktsioon Paseco de Gran canaria kujutab endast veetulva, mis 1995.aastal rajatud läbipääsu mööda alla tormab. Veekoridori mõlemalt poolt palistavate majade seinte ääres seisavad pingid, mille seljatoed on kaunistatud Gran Canaria maastike või ajalooliste sümbolitega. Majade valgetel seintel on värvilised linna vapid.
Veekoridori kaugem osa Plaza de san Roquest ülalpool on täidetud hiiglaslike paneelidega, mida katavad keraamilistest plaatidest laotud erinevate saarte kaardid ja vaated. Need pakuvad iselaadi võimalusi õppida tundma Kanaari saarte geograafiat.
Kogu linna ehivad kaasaegsed skulptuurid, sealhulgas lõbus talupojakuju roosa lehmaga.
San Roque kirik-The Parish Church of San Roque
Firgases asuv San Roque kirik on linna külastades kohustuslik monument. See 1845. aastal ehitatud kirik asub samanimelisel väljakul ja seda võib pidada Firgase keskuseks.
See kirik ehitati endise kabeli, 1502.aastast pärineva Ermita de San Juan Ortega varemetele 17. sajandil. Selle vahetus läheduses asus kadunud dominiiklaste klooster. Ehitusel kasutati puidust lagesid, põhja ja esikülje seinu ning kellatorni, samuti kasutati vana templi pilte ja esemeid. Kuigi see pühitseti sisse 19. sajandi keskel, pärineb praegune ehitus 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest.
San Roque kirik taastati 2004. aastal ja taasavati 2008. aastal ning lisati uus altarimaal, mis renoveeriti täielikult. Parandati varisemisohtlikud katused.
Kirik oli pühendatud San Roque’ile. Kaitsjale katku ja teiste epideemiate eest. Kirik ise on segu erinevatest arhitektuuristiilidest ja kaunistatud imeliste vitraažidega. Säilinud on pikihoone laepaneelid, peaportaal ja mõned olulised pühakute figuurid (nt San Juan Ortega, San Francisco või San Cayetano).
Väljakult võib leida monumendi, mis püstitatud esimese patrooni San Juan de Ortega auks. San Roque’i ja San Juan Ortega monumendid on nüüd Las Palmase piiskopkonna muuseumis. Tänapäeval näha olev monument pärineb 1905. aastast.
San Roque kiriku taga on raekoda. See on 1940. aastatest pärit neokanaari hoone. Kõrval asub võluv väljak, kust avanevad kaunid vaated Gran Canaria põhjaosale. Selgetel päevadel võib sealt näha Tenerife ja Fuerteventura saari.
Lähedal asub kohaliku karjääri kivist valmistatud purskkaev, mis avati 1995. aastal. See purskkaev on mõeldud esindama küla veerohkust.
Üks tähtsamaid ehitisi on Casa de la Cultura (kultuurimaja), mis ehitati 1872. aastal. See oli varem hotell ja võõrastemaja, mida külastasid eriti Inglise turistid, kes kasutasid Azuaje oru spaad. Tänapäeval asuvad selles banketisaal, avalik raamatukogu ja erinevad näitusesaalid. Hoone on toiminud ka vallamaja ja koolina.
Edasi Arucasesse. Põhjapoolsest Firgasest tuli Arucasesse saamiseks läbida taaskord hulgaliselt kiirakääralisi mägiteid, et jõuda pisut kirdepoolsemasse põhja-GC sihtpunkti. Mis omakorda oli sisemaalt liikudes ookeanile lähemal, kui eelmine linnake- Firgas. Ühest kohast teise jõudmiseks kulus meil sisuliselt 2 tundi ja Arucasesse jõudsime umbes kell 17.40.
Plaza de la Constitucionil asuv Jose A. Lopez de Echegarreti kujundatud raekoda ehitati 1875.aastal ja taastati 1932. aastal
Gran Canaria põhjaosas asuv Arucase linn kasvas välja Kanaari saarte põllumajandusbuumi aastatel pärast saarte avastamist
Arucas ehitati uuesti üles 1480. aastal pärast täielikku hävitamist aastal 1478. Alates 15. sajandist oli Arucase piirkonna peamine põllukultuur suhkruroog. Rummi toodeti siin ammu enne kui Kuubal suhkruistandusi kasvatati. Tänapäeva Arucase üheks põhisuunaks on siiani selle rummivabrik. Kuulus rumm on saanud oma nime selle algse guanche nimetuse Arehucase järgi ja seda valmistatakse tänapäevalgi 19. sajandist pärit tehases. Kanaari saarte suurim rummivabrik ehitati Arucasesse 1884. aastal. Vabrikus asub selle joogi ajaloole ja destilleerimismeetoditele pühendatud muuseum. Vabriku sissepääsu juures seisab 18.sajandi algusest pärinev kabel – La Ermita de san Pedro.
Arucas oli kunagi rikas piirkond tänu punase värvi tootmiseks kasutatud košenillilutikatele(Seda värvainet kasutati ohtralt näiteks punaste huuleupulkade tootmises) ja hilisemale banaanibuumile. Linnaks ehitati Arucas 19.sajandi lõpuks.
Esimene asi, mida Arucasesse saabudes märkad on võimas ja uhke neogooti stiilis San Juani kogudusekirik, mida ekslikult katedraaliks kutsutakse. Selle kiriku kavandas Manual Vega March ja see ehitati vahemikus 1909-1977. Lisaks uhketele vitraažakendele ja altari retaablile leidub kirikus veel skulptuur “Christo Yecente”(Kristuse ülestõusmine). Autoriks kohalik skulptor Manuel Rasmos.
San Juan Bautista kirik on piirkonna märkimisväärseim arhitektuurimälestis. Selle ehitasid kohalikud müürsepameistrid täielikult Arucase kivist. Peale nikerdatud kivisammaste ja sambapeade rikkalikkuse on siin ka kaunid vitraažaknad, Kanaari saarte maalikunstniku Cristobal Hernandez de Quintana tööd ja Manuel Ramose erakordne skulptuur Lamavast Kristusest.
Plaza de la Constitucioni väljaku vastasküljel on leherikas linnapark. mis uhkeldab erinevate haruldaste troopiliste puuliikide, sealhulgas seebikoorepuuga(Quillaja saponaria). Nägime seal ka bambusesalu.
Parki ümbritseval Calla de la Heredadil asub linna üks ilusamaid hooneid – Haredad de Aguas de Arucas y Firgas, mis ehitati 1908.aastal ja kus praegu tegutseb veekomitee. 19.saiandi teisel poolel ja 20. saiandi alguses algatas see komitee niisutussüsteemi rajamise ja nii omandas ka linn oma praeguse kuju.
Pargist väljudes jalutasime lihtsalt linna tänavatel. Ilus ja üpriski vaikne linnake. Meile ta meeldis.
Kella 19 paiku hakkasime Arucasest sõitma tagasi lõuna suunda ja jõudsime õhtuks(19.45) Playa de Ingles-i Hiinakasse sööma(Pays Divino).
Playa de Ingles asub Maspalomase ranniku keskosas. See on kõige rahvarohkem ja elavam kuurort, mille kesklinnas asub mitmekorruseline restoranidega ostukeskus Yumbo.
Meie suundusime loomulikult sööma, sest pikast päevast olid kõhud kõigil tühjad. Istusime lauda kell 19.51 ja läksime sealt ära kell 21.20. Aimamata kui palju meile süüa tuuakse(nälg ei lase ju mõelda ja eraldi tellimine võtab aega), tellisime mingi komplektsöögi neljale. Oleks me vaid aimanud….sest toitu oli palju, tõeliselt palju. Mitu käiku seda teist ja kolmandat, neljandat jne. Hea, et seltskonnas oli meil ilmatuma pikka kasvu noormees, kelle sisse mahutasime kõik selle, mida meie naised, enam süüa ei jaksanud.
Hull kõhutäis tähendas seda, et pärast kolasime kaubanduses ja jalutasime enne autosse minemist mööda kvartalit. Õnneks Inglesist polnud enam kauge meie peatuspaika sõita, aga kuna kell oli hiline, siis pisut lobisemist ja magama me kukkusimegi.
