Esmaspäev. Viiendat päeva saarel. Kuna eelmisel õhtul ei viitsinud poodi minna…või siis oli pood juba kinni pigem, käis Krissu üksi poes ära ja tõi juurde olulisi asju, mis külmkapist otsa saanud. Kerge hommikusöök ja taas mägedesse. Esimeseks peatuseks oli meil mägilinnake nimega Mogan ja sinna jõudsime pisut enne ühte. Vaid veerand tundi enne linna peatusime aga üht ilusat tuulikut uudistama.
El Molino de Mogán
Niisiis Mogan. Linnake või pigem on see mägiküla…asub saare läänepoolses osas mägedes, kuhu tuleb sõita mööda GC-200 teed. Seda kohta ei maksa ajada segamini Puerto de Mogan-iga, mis on imekaunis rannikulinn. Mogani külake asub aga päriselt mäe külje peal, sest teed olid seal kõik minumeelest kaldu. Auto tuli samuti parkida ühte väikesesse prakku nii kallaku peale, et autost välja saamine osutus omaette ettevõtmiseks. Lükkad ukse lahti, hakkad jalga välja tõstma, uks tuleb tagasi peale jne. Tiirutasime seal pisut jalgsi ringi mäest üles ja mäest alla. Vaatasime kohalikku kirikut ja imetlesime vaadet orgu.
Kirik – San Antonio de Padua
Moganist viis meid tee edasi kõrgemale mägedesse ja mõne aja pärast jõudsime vaateplatvormile nimega Mirador de Veneguera Viewing Point
Kaunid vaated mägedele ja orgudele. Tegelikkuses oli meil plaan sõita kohe edasi Los Azulejos de Veneguera poole, et vaadata seal olevaid värvilisi kivimikihte, aga võta näpust. Mõni aeg tagasi oli seal üks tee otsa saanud ehk et osa mäest teele kukkunud ja nüüd nad siis likvideerivad seda kaost, määramatu aja. Seega ots tuli tagasi keerata ja olime peagi vaateplatvormil tagasi. Nägime neid värvilisi mägesid eemalt, aga netist noppisin siia vaatamiseks mõned lähivaated ja imetlen samuti, millest ilma jäime.
Tõepoolest, uskumatult kaunid. Aga tagasi vaateplatvormile.
Kuidas need värvid Veneguera Azulejoses tekkisid?
Kõik oli võimalik tänu Tejeda vulkaani purskele. Kui vulkaan purskas, sattus vulkaaniline laava atmosfääriga kokku puutudes niiskesse keskkonda ja küllastus gaasiliste emanatsioonidega. See atmosfääri küllastumine põhjustas kivimite mineraalse koostise muutumist.
Seetõttu on meile nähtavad värvused püroklastilised ladestused või ignimbriidid. Ja maastiku erosioon sadade aastate jooksul on võimaldanud meil tänapäeval mõtiskleda selle üle, mis oli või mis on vulkaani sisemuses ja imetleda uskumatuid värve.
Imetlesime neid siis paraku eemalt, vaateplatvormilt ja imetlesime ka kaunist orgu.
Puerto de Mogan
Tulime tirinal mägedest alla ja olime 14.30 paiku kaunis rannikulinnakeses Puerto de Mogan. See on 52 kilomeetri kaugusel rahvusvahelisest lennujaamast ja viimane läänesuuna kiirtee ääres asuv puhkekeskustega linn. Parkisime auto ära ja läksime jalutama. Ilmselgelt oli see armas linnake kõige värvilisem ja armsam, mida me GC-l nägime. Valgete majade taustal tulid igasugused õitsvad puud ja põõsad eriti esile. Sadamapromenaadil oli kena jalutada ja vaadelda purjekaid/kaatreid. Ja datlipalmi leidsin keset linna, mille küljes oli väga palju datleid. See saare edelaosas asuv linn oli tõesti imearmas.
Puerto de Mogán on Gran Canaria üks atraktiivseim puhkekeskus. Linna iseloomustavad valgeks lubjatud majad, värvilised bugenvillead ja paljud võluvad kanalid. Nende kanalite tõttu nimetatakse Puerto de Mogáni ka Gran Canaria Veneetsiaks.
Erinevalt GC lõunaosa rahvarohketest kuurortidest Playa de Inglesies ja Maspalomas on Puerto de Mogan ideaalne koht nendele, kes otsivad vaikust ja rahu. See maaililine linnake koos jahisadamaga lebab rohelise Mogani oru suudmes, kaljuse platoo jalamil. Vana ja pisut lohakas kalasadam ning linn asuvad ligitõmbava, spetsiaalselt ehitatud jahisadama ning kuurortkompleksi taga ja kõrval. Kuurort koosneb külasarnasest värviliste, lilledega kaunistatud elamute kogumist, mille kujundus järgib Vahemere stiili ning mis palistavad kitsaid jalakäijate tänavaid.
Katuseterrassid on kaunistatud bugenvillea ja teiste hiilgavalt värviliste taimedega ning linn on täis banaani- ja papaiapuude, palmide ja paradiisilindude aedu.
Rannatagune uuem arendus, mis ulatub oru järskude kaljukülgede vahele, hõlmab uusi hotelle ja luksuskorterite komplekse. Mõnestki neist avaneb suurepärane vaade üles orgu mägede poole või üle ranna ja mere, kaljude ja jahisadama.
Ujumisfanaatikutele on siin tehiskaljudega rand, mis on peidetud kaljuseinte vahele. Tehisrand on umbes 250 meetrit pikk Saharast imporditud peeneteralise liivaga. Vesi on suhteliselt madal ja tänu muulidele enamasti rahulik. Käisime meiegi seal ujumas, sest palava ilmaga on mõnus ennast vette kasta ja soojas kliimas viibides tuleb kasutada igat võimalust, et ujuda avaveekogudes.
Linn on täis suurepäraseid restorane, kus serveeritakse kalasadamas lossitud kohalikku kala ning muid Kanaari saarte ja rahvusvahelisi hõrgutisi. Olemas on mitu panka ja supermarketit ning kauplused, mis müüvad riideid, suveniire, ehteid jne. Kui soovid soengut või tätoveeringut, saad valida salongide või stuudiote vahel ning enamikus kohvikutes ja baarides on tasuta wifi, kuigi teilt oodatakse vähemalt kohvi või külma klaasi õlle tellimist.
Neile, kes soovivad natuke rohkem põnevust kui lihtsalt rannas lebada või rannakohvikus aega veeta, on võimalik rentida jetit, liuelda langevarjuga, võtta sukeldumistunde, teha üks kalapüügiga ekskursioonid või allveelaevareis.
Vanade purjelaevade väikesed koopiad viivad mitu korda päevas Puerto Riko ja Maspalomase randadele. Pakutakse ka süvamere -kalastusretki tuunikala ja marliini püüdmiseks. Igal aastal juulis toimub linnas mainekas “Sinise Mõõkkala” õngitsemisvõistlus.
Seega jalutasime, nautisime atmosfääri, maiustasime jäätisega ja lõpuks käisime ujumas.
Puerto de Moganist umbes 8 km põhja pool, viljakas orus kuhu on istutatud eksootilisi viljapuid nagu asimiina ja avokaado, asub Mogan. Jah seesama Mogan, kus me enne rannikulinna tulemist hommikupoole käisime. See maaliline linn on maakonnakeskus ja seal on isegi valik häid restorane, näiteks linna servas asuv Acayama – pidavat olema üks parim tervel saarel. Meie ise seal ei käinud, aga väidetavalt nii on. Niiet jah, Mogan ja Puerto de Mogan on erinevad kohad.
Kui me juba rannikul olime, siis võtsime ette ka järgmise kuurortlinna koos rannaga. Nimelt Puerto Rico.
Puerto Rico on puhkekuurort, mis asub Gran Canaria saare edelarannikul. Talvel püsib temperatuur 20–25 °C ringis ja sademeid on üliharva. Nagi üldse saare lõunaosas.
Asub see kuurort mere ääres, suure oru suudmel. Tänu oma kuulsusele Hispaania kõige päikeselisema paigana on see kunagine kalasadam aastatega populaarseks kuurortlinnaks kujunenud. Järsult tõusvatele nõlvadele on ehitatud sadu hotelle ja luksapartemente.
Linnas on väike aga armas rand, mis samuti täidetud Saharast toodud liivaga. Seal on ka golfirajad ja veepark. Loomulikult saab harrastada igasuguseid veespordialasid. Ehk see kompenseerib kuidagi liialt täis ehitatud kuurorti.
Meie seal väga ringi ei liikunud, sest linn tundus tõesti koosnevat hotellidest. Randa aga läksime küll ja käisime sel päeval teist korda ujumas. Juhust tuleb kasutada. Kolmveerand kuueks olime veest väljas, riided vahetatud ja võtsime kohad sisse rannas olevas söögikohas. See kujunes meil saarel oldud nädala jooksul ainsaks söögikohaks, kus nii toit, kui teenindus andsid soovida. Ometi ei olnud söögikoht ülerahvastatud. Pigem meie ja vast veel 2-3 laudkonda, sest põhiline õhtusöögiaeg algab seal inimestel märksa hiljem.
Nii me siis seekord koju sõitsimegi juba enne, kui pimedaks läks. Seitsmeks kodus. Käisime tegelikult korra Mercadona toidukast läbi, sest vinnutatud liha oli otsa saanud ja võtsime külmikusse paar pakki jäätiseid. Hea leid oli ka liitrine 100% viljalihaga apelsinimahl, mis maksis alla 2€. Ehk siis vähemalt poole odavam, kui Eestis.
Ah jaa, ei saa märkimata jätta jalgrattureid, keda GC käänulistel ja mägistel teedel on märkimisväärselt palju ja valdav osa neist on ikka korralikud kamikadzed. Ma ei liialda.
Ees ootas mõnus rahulik õhtu kauni päikeseloojanguga ja jutuajamistega.
