Uus hommik ja uued seiklused.
Dunas de Laspalomas
Seekord ärkasime varakult. Kell 6, kuna olime planeerinud päikesetõusu väljasõitu Maspalomase liivadüünidesse eesmärgiga teha Kirkest ja Krissust ilusaid pilte. Päikeseloojangu ajal see meil ebaõnnestus liigsete rahvamasside tõttu ja otsustasime minna uuele katsele lootusega, et inimesed on hea unega ja varakult ärgata ei viitsi.
Ega me ei eksinud. Peale meie oli düünides üks drooni lennutaja ja 3-4 fotograafi. Juhuu! Algas liivaküngastel ronimine ja seda tuli teha suhteliselt kiiresti, sest kui päike juba tõuseb, teeb ta seda joostes. Tund aega intensiivset ronimist ja pildistamist ning pildid olid “purgis” ja hommikutrenn tehtud.
Dunas de Maspalomas asub Playa de Inglesist lõunapool- hiiglaslik 4 km2-se pindalaga luitestik, mis on tänapäeval soolajärve ja palmisaluga rahvuspark, mida tohib uudistamas käia vaid jalgsi või kaamelitega. Düünid on asupaigaks sisalikele, küülikutele ja oh üllatust – nudistidele. Muide ka puhkusel olevad gei-mehed pidavat düüne armastama. Lähedalasuv laguun on peatuspaigaks arvukatele rändlindudele teel Euroopast Aafrikasse.
Piirkonna kohta lisateabe saamiseks tasub külastada Maspalomase kirdeosas Playa del Inglésis asuva hotelli Riu Palace teabekeskust ja vaatluspunkti.
Ja nagu ikka, kui on midagi nii looduslikult kaunist ja unikaalset, tuleb varem või hiljem hakata seda inimeste eest kaitsma.
Gran Canaria Cabildo ja San Bartolomé de Tirajana linnavolikogu hakkasid 2018. aasta lõpus välja töötama üldplaani, et taastada looduslike luidete ökosüsteem.
Tegemist on etalonkeskkonnaprojektiga, mille põhieesmärk on kaitsta ja säilitada looduslikku luiteala, mis on saare üks olulisemaid keskkonnaressursse ja hinnatud ökoloogilise väärtusega loodusruum.
See Gran Canaria looduskaitseplaan oli algselt kavandatud kestma kaks aastat ja selle eesmärk oli säilitada saartel ainulaadne ökosüsteem, et me kõik saaksime seda looduslikku paradiisi veel kaua nautida.
Selle Masdunase nime all tuntud keskkonnaprojekti eesmärk on seega takistada Gran Canaria lõunaosa ühe väärtuslikuma loodusvara kadumist, säilitada selle keskkonnaväärtusi ja tagada selle säilimine.
Mis siis toimub?
Luitesüsteemis on olnud juba mitu aastakümmet märkimisväärne liivakadu, peamiselt linnaarengu protsesside ja inim-mõju tõttu, mis omakorda on muutnud tuule ja luidete dünaamikat.
Hinnanguliselt läheb igal aastal kaduma umbes 45 000 kuupmeetrit liiva, mis jõuab mere põhja.
See on põhjustanud taimestiku kontrollimatut kasvu sisevööndites, vähendades luidete poolt hõivatud ala ja suurendades erosiooni, mõjutades elurikkust ning avaldades väga negatiivset mõju vööndis elavatele loomadele ja taimedele.
Sellise olukorra jätkumisel võib luitekaitseala kaduda vähem kui põlvkonnaga.
Mida siis tehakse? Töötatakse Maspalomase luidete ökosüsteemi loomuliku taastumise nimel, mis toimub mitmes etapis.
Maspalomase luited ei ole sellele vaatamata avalikkusele suletud.
Ujujad ja rannalised saavad müstilisi luiteid nautida nagu ikka.
Selle kaitseplaani eesmärk ei olnud kunagi keelata juurdepääsu luidetele, vaid suunata inimesi liikuma mööda märgistatud radu, mis on kooskõlas keskkonnakaitsega.
Maspalomase luiteid ei mainita üheski ajaloolises kroonikas enne umbes 1800. aastat ja arvatakse, et need tekkisid 1755. aastal Atlandi ookeani tsunami otsese tagajärjena, mis tõenäoliselt muutis Maspalomase merepõhja ja kogus endasse liiva, mis tänapäeval düüne ja La Charca de Maspalomase ökosüsteemi moodustab. Kuni 1960. aastateni, mil algas tugev turism, säilitasid luited loodusliku seisundi, mida ümbritsesid põllumajanduslikud nisu- ja tomatipõllud, kus leidus parte, tiirusid ja arvukalt paljunevaid rändlinde. Keskkonnaseisund halvenes seetõttu nii looduskaitsealal kui ka selle lähiümbruses – suur linna-turismi areng, mis on muuhulgas muutnud piirkonna looduslikke tuulesüsteeme ja on nüüd soosinud kliimamuutust (suurenenud ranniku erosioon, üleujutused, meretaseme tõus, …).
Kui sellele mõelda, hakkab kurb. Mis on aga heameelt tekitav siis see, et prügi me seal ei näinud. Ja muide, telkida seal ei tohi.
Igatahes…see on üks paljudest kohtadest, mis avaldas mulle GC-l tõepoolest sügavat muljet. See mingi omapärane aura seal luidetel liikudes…ma ei oskagi seda seletada, seda peab kogema. Seega hoidkem ja kaitskem seda looduse imelist kingitust.
Pildid tehtud, päikesetõus koos uue päevaga vastu võetud, võtsime suuna tagasi koju, et pidada üks laisk hommikusöök ilma igasuguse kiirustamiseta.
Nendest düünides tehtud piltidest panen mingi osa üldse eraldi postitusse, sest noh…ei oska valida ja neid on palju.
Lõpuks otsustasime nii, et Krissu viib mind koos noortega Palmitos parki ja ise läheb koju tagasi ning teeb ühe väljateenitud puhkepausi. Esiteks valutas tal pea ja teiseks, tema oli meil ju see, kes päevast päeva mägedes autot juhtis ja see on üsnagi kurnav.
Palmitos Parque
Park asub umbes 10 km kaugusel Maspalomasest põhja pool, mägede vahel orus. Pargi lopsakas troopikataimestikus elab 1500 liiki linde, nende hulgas Uus -Guineast pärit paradiisilinnud, imetillukesed koolibrid ja tuukanid oma värviliste nokkadega. Muu põneva seas on pargis Casa de las Orquideas, kus kasvab umbes 1000 erinevat orhideed. Hiiglaslikus akvaariumis elab hulk erinevaid värvilisi kalu kogu maailmast, sealhulgas Kanaari saarte merest, India ookeanist ja L-Ameerika vetest. Veel üks atraktsioon on liblikatemaja – suurim omasugune Euroopas. Park on uhke oma valgekäeliste gibonite üle, kelle looduslikud elupaigad on Malai poolsaarel ja Myanmaris.
Kuidas see park tundus meile?
No esiteks on ta suur, mägisel alal ehk siis mitmetasandiline ja park on eelkõige korralik botaanikaaed. Tohutult erinevaid puid, põõsaid ja lilli. Nunnud surikaadid, teravate hammastega krokodillid, erinevad ahvid, kilpkonnad, aga kõige muljetavaldavamad on linnud. Neid on palju ja nad on nii ilusad. Ei saaks öelda, et olen varem saanud jalutada flamingode ja paabulindude vahel, kõrval õiendamas marabu.
See valge tüüp, ehk aara, no tema oli suur nägude tegija ja sõdis seal oma talitajaga, üritas talt luuda kätte saada.
Pargis toimuvad ka delfiinide showd, aga meie loomaarmastajatest kamp ei soovinud seda etendust vaatama minna. Nägime seda pisut jalgu puhates eemalt ja kõrgelt.
Pargis sibas ringi palju sisalikke, sest ega nad siis rumalad pole – saare põliselanikena on nad leidnud koha, kust saab alati teiste loomade kõrvalt süüa ja kellegi puuri pääsemine- on käkitegu.
Minu lemmikud olid seal kindlasti erinevad papagoid, aarad, kakaduud. Iiimeeeelised, värvilised ja ägedad linnud.
Liblikamaja….vot seal oli mul natu liblikatest kahju, sest majas oli palju lapsi ja vanemad ei saa nagu aru, et võiks oma jõnglasi taltsutada. Nukkumismajakeses ei pea liblikaid katsuma minema. Liblikad olid majas silmnähtavalt närvilised ja ärevil. Mõnda ilusat juhtusime nägema lendamas, mõnda elutult lamamas.
Kirsiks tordil oligi üliäge lindude show. Nende treener on seal toimetanud juba 20 aastat ja vaadata saab kahte erinevat etendust- eksootiliste lindude show ja kotkaste show, kust astus läbi ka näiteks marabu. Muide kotkad lendavad sealt alalt ära väga kaugele, aga tulevad alati tagasi. Vahest juhtub etenduse ajal, et ei tule…aga järgmisel päeval tuleb ikkagi koju. Linnud elavad seal suhteliselt vabalt, aga on kodustatud. Eks kõik lähevad tagasi sinna, kus hästi süüa saab :P Ja no papagoid, millised imelised värvid ja kui võimsad nad lennates on. Need kaks etendust olid tõesti selle pargi tippsündmusteks
Väga kuum oli etenduse algust oodates :)
Kui kõik põnev vaadatud, läksime väljapääsu poole ja veetsime pooltunnikese nännipoes. Kirke sai endale ühe armsa pehme linnukese-võtmehoidja, kes sai nimeks ühe shows osalenud linnu järgi Liilu. Eks lapsed oleks meeleldi sealt kõik pehmed loomad kaasa tassinud, aga õnneks ei mahu nad käsipagasisse :P
Helistasime Krissule ja jäime ootama. Ootasime…ja tundus juba liiga kaua, kuni üks hetk tormas Krissu parki sisse, sest tuli välja, et ta ei saanud meile värava tagant märku anda oma saabumisest – seal lihtsalt puudus levi. Õnneks oli piletimüüja lahke ja lubas tal territooriumile mina, et meid sealt ära kutsuda.
Kell oli saanud sujuvalt neli ja mina endale säärtele joodikupäevituse(põlvpükste ja sokkide vahele). Päev oli nii palav, et sõitsime tagasi sinna randa, kus me esimest korda ujusime – Posito Blanco kohalike inimeste randa. Vesi oli sel korral pisut jahedam, aga siiski igati ujutav. Nii me seal siis suplesime ja otsisime rannakaljudest sisalikke. Leidsime ka.
Kuna täna oli õhtul korduste päev, otsustasime sööma sõita Anfi randa samasse kohta, kus käisime mõni päev tagasi.
Eks me vist lootsime sealt jälle head õhtust esinejat leida ja tantsu lüüa, aga seekord oli jäätisekohvikus hoopis melanhoolne mees kitarriga ja ei mingit rahvast ega tantsu. Süüa saime aga hästi ja teenindus oli kena. Atmosfäär on Anfis garanteeritult mõnus. Peale sööki läksime jalutama ümber hiiglasliku hotelli ja jõudsime ookeani äärde. Päikese loojudes nägime eemalt isegi Tenerife saart ja Teide vulkaani tippu.
Tore ja päikesekuum päev jõudis õhtusse ning meie tagasi koju puhkama.
Landscape pildid kliki ikka lahti, on suuremad ja ilusamad.