Käes oli reisi viimane päev ja selline päev ei ole kunagi rõõmustav. Kes see siis tahab mõnusast kliimast koju sõita ja taas tööle/kooli minna. Tõepoolest, ei soovinud seda ka meie. Aga…viimane päev alaku.
Teadlikult jätsime GC pealinna külastamise viimasele päevale, sest kõik muu huvitas meid rohkem, kui Las Palmas. Nii oli kohe planeeritud, et kui viimaseks päevaks meil valdavalt kõik huvipakkuv vaadatud, läheme pealinna. Pisike tuur ja šoping.
Keskpäeva paiku olime Teldes, üsna las Palmase lähedal ja seal, kus on ühed augud, mida mina soovisin näha. Sinna me jõudsime ja augud olid ägedad. Tükk aega nautisime ja jälgisime võimsat looduse mängu. Tuleb vaid ettekujutlusele toetuda, et saada aimu kui ilus on seal veel loojangu ajal ja nii vaikse ilmaga, kui tormisemaga on seal omad võlud. Blowhole of Bufadero de la Garita in Telde.
Loomulikult annab sellist vaatemängu edasi kõige paremini video, aga mis teha, tuleb leppida piltidega. Videod on küll olemas, aga minu telefon ja selle blogi keskkond ei taha väga koostööd teha. Pildid saan kuidagiviisi veel muudetud teise formaati, aga videoga on nagu on. Nojah, aga on täitsa hämmastav, kuidas iga väiksemgi muudatus valguses ja päikesepaistes muudab kivide ja ookeani värve ja nagu ülemisel pildid näha, tuleb kividest teatud hetkel nagu auruvedurist pahvak auru. Vesi liigub seal augus siis üles ja alla.
Edasi sõitsime Las Palmasesse ja esmalt nägime kurja vaeva, et leida parkimiseks kohta. Soov oli pealinnas käia tegelikult vaid vanalinnas, aga parkimisega on seal pisut keeruline. Lõpuks siiski leidsime…maa-aluses tasulises parklas.
Las Palmas
Saarestiku suurima linna Las Palmase asutasid 1478. aasta 24. juunil Hispaania konkistadoorid. Varsti sai sellest oluline peatuspaik laevadele, mis sõitsid ümber Aafrika või suundusid Ameerikasse. 19. saj. lõpus asutas Sir Alfred Lewis Jones Gran Canaria Söekompanii ja linn hakkas õitsema. Sadamast sai TransAtlantise tähtsaim peatuspaik ja selle ümber tekkisid uued linnajaod. 1927.aastal sai Las Palmasest Kanaari saarte idaprovints – Gran Canaria, Fuerteventura ja Lanzarote – pealinn.
Esimese pildirea kahel äärmisel pildil on näha ooperimaja.
Peale veidikest uitamist läksime uudistama vanalinna keskmes olevat katedrali ja sellega piirnevat väljakut.
Santa Ana katedral
Plaza santa Ana
Ehitamist alustati 1497. aastal ja selle valmimiseni kulus 400 aastat. Pikk aeg mõjutas nii arhitektuuri, kui ka sisustust. Neoklassitsistlik fassaad varjab saledatele sammastele toetuvaid gooti võlvlagesid, retaableid, barokseid kantsleid ja Jose Lujan Perez-i skulptuure. Krüptis asub kanaari rännumehe ja ” Noticias de la Historia General de Canarias” autori Jose de Viera y Clavijo haud. Teises kabelis puhkab diplomaat Fernando de Leon y Castillo. Lõunatorni lift viib külastajad kõrgele vaateplatvormile, kust saab nautida linna- ja sadamavaateid.
Edasi kõndisime mööda vanalinna tänavaid ja leidsime ühe kohviku, kus saime õues jahedaid jooke maitsta ja ennast jahutada. Sealsamas vanalinnas on ka Kolumbusele pühendatud muuseum ja muudki huvitavat.
Suurte kivimajade vahel leiab mõnusasti pelgupaiku keskpäevase päikese eest ja turiste ei olnud üleliia palju. Seigelda oli täiesti mõnus.
Lõpuks käisime sees mõnes vanalinna kaupluses. Muidugi tõdesime, et hinnad on seal kõvasti sõbralikumad, kui Eestis. Leidsime isegi Kirkele mõnusa käsipagasi kohvri, sest ühes kaupluses olid kohvrid soodusmüügis. Kuna ees seisais kooliaasta lõpureis Rooma, siis õnn oli suur, kui hea hinnaga kohvri leidsime. Meil küll üks kohver on majapidamises, mis pole päris meie oma, aga kui koos liigume, on alati vaja otsida, kust saame teise käsipagasi kohvri. Ära-antava pagasiga ei viitsi me enam ammu reisida, suhteliselt tülikas.
Ja siis juba otsisime üles oma auto, käisime korraks ostlemas ühes linnaäärses Primarkis ning sõitsime taas Playa de Ingles-i sööma. Üle-eelmisel päeval saime sealt hea kogemuse ja miks mitte korrata, kui saab kindlapeale minna.
Oligi käes viimane õhtu. Sõitsime koju ja hakkasime vastu ööd pakkima, et varahommikul haarata kohvrid ja sõita lennujaama. Kiirtee oli varajasel tunnil tühi ja kohale saime napi tunniga. Auto jätsime lennujaama parklasse kokkulepitud kohta, võtmed ümbrikuga sinnasamasse ja padinal lennujaama.
Lennujaamas oli päris lipalopa värk. Meil Kirkega ühtmoodi termosed – tema tuli sellega läbi, mul kästi vesi välja kallata :D Mina ladusin vedelikud välja, Kirkel olid vedelikud kohvris ja kedagi ei huvitanud. Sõbranna sai loomulikult jälle kontrolli kaela- tehti seda ribadega narkotesti vist :D
Tunnike ootamist ja varsti olime lennukis. Kurb, loomulikult on kurb igalt reisilt koju sõita. Mis oli tore, siis see, et tagasilend oli vaid ühe ümberistumisega Riias. Sinnani tuli jälle kannatada mõndasid lastetoata vanemaid, koos nende kasvatamatute lastega- loomulikult meie selja taga ja sama seltskond, mis GC-le lennates. Õnneks Riiani, sest nad olid lõuna-eestlased ja Riiast on siis lähem koju sõita. Tore oli aga see, et Billund-Las Palmas lend oli üle 6 tunni, aga LP-Riia oli vaid pisut alla 5 tunni. Ilmselgelt oli taganttuul. Ka tõusud ja maandumised olid leebed. Riias mõned tunnid ootamist ja siis hakkasime juba kõik vaikselt tiksuma, aga aitas väike söök ja lennujaama hirmkallis topsike kohvi. Tallinn võttis meid vastu üpris jaheda ilmaga, aga taksoga kiirelt Balti jaama, sealt viimase rongiga Raplasse ja keskööks olimegi kodus.
Reis oli väga-väga tore. Meil oli lõbus, nägime palju, puhkasime, saime päikest, ujusime, nautisime head toitu, elada oli odavam kui kodus ja mis peamine…meil oli suurepärane seltskond. Krissule oleme reisikorralduse eest taevanimaani tänulikud.
September 2024 lisa: külma ei tulnud meil reisilt tulles kaua kannatada. Üpris varsti läks soojaks ja uskumatult soe suvi kestis kuni kalendrisügise alguseni septembri lõpus. Selline suvi võiks igal aastal olla.