Mõne asjaga on kohe nii, et ta peab sulle juba tõsiselt närvidel käima hakkama, kui sa lõpuks asja käsile võtad. Nii oli minul selle linase käterätikangaga. No ikka palju, palju aastaid olen ma seda tõstnud ühest kohast teise ja mingil veidral põhjusel mittemidagi pole temast teinud. Põhjus? Ei oska öelda. Võimalik, et polnud käterätipuudust. Voodilinaks ei tahtnud, sest kangas on piisavalt karedakoeline. No ei inspireerinud. Kuna hetkel on käsil jälle mingid panipaikade ülevaatamised, oli kangas üks hetk taas silma all ja panin selle üsna nähtavale kohale. Käisin mööda, nädalaid käisin. Nägin teda küll, aga ei huvitanud. Muid tegemisi oli ka, nagu ikka. Eile õhtul käis lõpuks klõps……haarasin ta möödaminnes näppu, lõikasin tükkideks ja õmblesin 12 käterätti. Sipsniuhti. Osad ühe, osad teise suurusega. Selle asjaga ongi siis ühel pool. Enam ei pea ma seda kangast tõstma ühest kohast teise, 12 rätikut ma kindlapeale ise samuti ei vaja, seega…keegi saab kingiks ka :)
No tegelt saaksid osad vanemad rätikud ka ära visata. Mul on ikka niimoodi, et iga kord mõtlen, et seekord on viimane kord mõnele rätikule. Taaskord aga taban ennast triikimas neid rätte, mis pidid minema igavikuteele…Tubli igatahes:)
Jah, neid vanu rätte on ikka ja alati ja prügiriiki nad väga kergel käel ei taha rännata. Mul sama värk. Pealegi ma kipun võtma köögirätiks vanemaid froteerätte. Nüüd pole midagi teha, lähevad uued linased ka käiku :)