Kõrvitsaralli ja esimene lumi

Pidasime juba paar nädalat plaani asuda ühe hiidkõrvitsa tükeldamise kallale. Täna oli siis see päev, kui võtsime Kairega selle töö ette.
Kõigepealt vaatasime seda hiiglast maas….et kuidagi peaks ta jaksama laua peale tõsta:) Saanud eluka lauale, sügasime natuke kukalt, et kuidas tema lõikamisele läheneda. Ma käisin ikka ühelt poolt lauda ja teiselt poolt lauda teda lõikamas, et hiiglase kõigepealt kasvõi pooleks saada. Peaaegu saingi lõigates tiiru peale ja viimase lõpu tõmbasime kahekesi laiali. Pildi pealt ei paista ta pooltki nii võimas, kui tegelikult oli.

Ja siis läks suuremaks tükeldamiseks. Seemned eraldi potti, sest Raido tahab neid alati kuivatada. Kolmekesi me siis hakkisime – Kaire, Kirke ja mina. Ja palju sai seda kraami ikka küll. Kõik suured ja väikesed kausid , mis majapidamises leidusid, olid täis

ja esimene laar potis keemas ka.

Õhtuks oli järgmine tulemus :)

14 tk 750-st purki, 15tk 500-st purki, 2 tk 300-st purki, 1 tk 450-ne ja 1 tk 850-ne purk.

Hommikust peale teavitas üks ja teine Tallinna poolt ja sealt edasi, et nendel lund sajab ja sajab. Ma ikka naljatamisi palusin, et hoidke see löga siis enda juures, ärge siia saatke, aga kus sa sellega….peale kella 3 päeval jõudis lumesadu meieni.

Täiskasvanud inimesed enamasti selle löru üle enam ei rõõmusta, aga lapse rõõm oli nii suur, et käis ja kilkas. Nii tore, ometi tuleb lumi maha ja minu sünnipäevaks tuleb ju lumi ja küll saab siis möllata. Kui sadu väiksemaks jäi, istus aknal ja ” nõidus” – lumi, saja, saja, saja ometi palju ja ruttu. Kõik lumised ja jõulused laulud tulid järsku repertuaari. Ka selline versioon, et taas talv on tulnud, külm ja pime – kuid siiski imeline :) Nojah, mis sa ikka ütled. Lastele peabki olema lumi rõõm. See on ikkagi üks suur osa lapsepõlverõõmudest ja – mälestustest. Las ta siis sajab. Lubatakse küll tänavu külma ja lumist talve, aga ikka loodad vargsi, et ehk on talv inimeste vastu pisutki armuline ja säästab äärmustest. Täiesti piisaks ühest lihtsalt mõnusast ja mitte liiga külmast talvest. Õhtul koeraga õue minnes oli meil igatahes maa valge, ei sulanudki kohe ära.

Kõrvitsahoidistega aga tänane kõrvitsaralli ei lõppenud. Tükeldatuna jäi teda kaussi veel päris palju ja nii tegin meile kiiresti ühe mõnusa õhtuse kõrvitspüreesupi.
Oleks võinud veel purki panna, aga suhkur sai otsa. Homme mõtisklen kõrvitsaküpsetiste üle.

Aga supist:

Hakkisin 3 väiksemat sibulat ja 4 küüslauguküünt. Hautasin nad võis kergelt läbipaistvaks, ei praadinud pruuniks.
Liitrisesse potti panin sibulad-küüslaugu, ja kõrvitsaid peaaegu ääreni. Lisasin pisut vett ja jätsin nõrgal kuumusel hauduma, kuni kõrvits püdel.
Maitsestasin sutsu soola ja cayenne pipraga + pisut maapiima pealmist koorest osa. Pipraga muide tasub olla ettevaatlik, see on päris tuline :) Lasin korra veel selle pudru keema ja siis vahustasin saumikseriga püreesupiks. Maitsev supp sai. Viimase tilga pani koer potist pintslisse. Mis sellest, et ma seda serva peale ei jätnud, ikka sai kätte. Kõige kaugemast seinast.