Diivanikatted, ehk teeme näo, et vahest meil koera pole

Mõnikord juhtub nii, et mingi vajadus ja idee on ammu juba olemas, aga pole seda õiget motivatsiooniallikat ja nii seisab üks mõte pikka aega tagataskus, kuni …tekib reaalne vajadus. Mitte lihtsalt vajadus, vaid et nüüd ja kohe on tarvis.
Teadupärast on meie peres koer. Juba peaaegu 9 aastat. Kunagi nii 12 aastat tagasi, kui kolisime siia korterisse, said ostetud kaks nahkdiivanit. Praegu olen mõelnud, et tänu taevale just nahast, kuigi ma ei ole diivanite puhul eriline naha armastaja. Fakt on aga see, et kangakattega diivan ja koer oleks veel vähem kokku sobinud. Meie koer ei ole selline, et ta näriks ja rüüstaks mööblit. Õnneks mitte. Paraku on loom massiga pea 35 kg aastatega lihtsalt diivanid üsna ära kulutanud. Lisaks veel see, et täitsa karvavabaks on neid väga raske saada.
Meil käib harva korraga palju külalisi, ikka käiakse 1-2 kaupa ja siis on millegipärast mugavam istuda köögis – nagu öeldakse, parimaid külalis võõrustataksegi köögis :D Kord aastas on siiski see aeg, kus rahvast koguneb paaril päeval palju ja see on lapse sünnipäev. Ok, jõulude ajal mõnuleme samuti ikka diivanitel oma pesakonnaga.
Päev enne Kirke sünnipäevapidu võtsin siis härjal sarvist ja õmblesin valmis diivanitele katted. Kuna vahetult ennem sorteerisin oma käsitöökauba kaste, siis leidsin sealt paraja suurusega mõnusa kangaresti, mis inspireeris hoobilt ja polnudki rohkem vaja. Katted said valmis. Järgmisel päeval võtsid külalisi vastu karvavabad ja kenad diivanid :)
Miks aga pealkirjas öeldud, teeme näo, et vahest meil koera pole? Nii kurb, kui see ka pole, tuleb selliste lastepidude ajaks koer panna teise tuppa kinni. Põhjus lihtne – kui ta oleks koos lastega, siis lapsed süüa ei saaks, sest koer on kiirem :P Lisaks veel see, et osad lapsed lihtsalt kardavad koeri. Olgu ta nii sõbralik kui tahes.
Nii tekibki variant, et kui koer teises toas, on katted peal ja võib peaaegu mõelda…siin polegi koera. Kui koer vabalt liikumas, tuleb katted panna lihtsalt kappi.