Kui päeval on ikka olnud selliseid masendavaid hetki, mis ei rõõmusta, siis pole muud, kui tuleb õhtuks millegagi ennast rõõmustada.
Ja et mis siis päeval? Oleks hambahaldjad olemas, oleks probleeme vähem. Või näiteks võiksid täiskasvanutel nagu lastelgi hambad vahetuda, kui on oma aja ära elanud.
Aga kus sa sellega. Suurtele inimestele on vaja aeg ajalt meenutada, et hambad on vägagi olemas.
Kui suvel arvas üks mu hambake, et sureks salamisi omaette ära ja viskaks plommi välja, sain üle kobade ruttu arstile. Ei lasknud see mul korralikult muidu süüa ja pealegi oli mul rutt laagrisse. Ok, kanalid puuriti lahti, prooviplomm peale ja aidaa. Sai hakkama 35 rahaga. Õnneks käitus hammas nii hästi, et kõigi nende kuude jooksul, mis see pikaajaline prooviplomm sees oli, ei andnud ta endast märku. Käitus ühesõnaga kenasti.
Eile oli siis aeg minna hambaga edasi tegelema. Kõigepealt röntgenpilt, et oleks näha, kuidas hambajuur käitus. Siis kanalite täitmine ja pärisplomm peale. Jajah, tuimestus tehti ka, kuigi ma ei pidanud seda vajalikuks. No ja vat kui ma läksin sinna, kus tahetakse raha….ehmatasin ennast oimetuks. 66€ :( Seega kokku läks selle ühe hamba jant maksma 101€. No mis sa kostad. Nüüd tuleb lihtsalt siis söömine mõneks ajaks ära jätta. Hammas pidavat niiehknaa õrnuke olema. Tõttöelda selline eelarveline auk rikkus tuju ikka täitsa ära.
Hammastest algab inimese tervis. Hambaravis töötavatel inimestel on meie riigis palgad head. Paraku, väga suurele osale inimestest jääb hambaravi kättesaamatuks suuruseks ja see on masendavalt kole.
Ja et veel kõike seda vähe oleks, hakkas pärast valutama süsti koht. Esialgu ma ei saanudki aru, mis seal valutas ja miks, kuni meenus, ahaaa, tehti ju tuimestus. Ma saan väga hästi aru, miks ma pole kunagi neid süste tahtnud. Parem kannatan ära selle hamba puurimise, kui pärast süsti järelmõjud mitu päeva.
Noh jah, ebameeldivustest oli juba küllalt, seega otsisin üles oma tavapärase positiivse mõttelaadi ja kasutasin ära päev varem järjekordsest kõrvitsate konserveerimisest üle jäänud tükikesi. Just umbes täpselt neid 800 g järgi oli ja sellest pidi saama kõrvitsasai.
Kunagi, kui pojad väikesed olid, tegin ma seda saia päris sageli ja nüüd üks päev siis vanem poeg avaldas arvamust, et ta tahaks seda saia, kui ma juhuslikult jälle teen. Ju siis oli lapsepõlvest meeles. Nii läksid õhtupoolikul ahju kolm saiapalmikut.
Poeg tuli oma kaasaga meile ja sõime ühe väiksema saiapalmiku juba soojana ära. Oh, küll maitses hea. Kahest suuremast ühe andsin lastele kaasa ja teise jätsin koju. Sööme ja mõmiseme mõnust ning ei õnnestu meil paraku kunagi kontrollida, kas kõrvitsasai seisab kauem värske, kui tavaline sai – nagu raamatus kirjas.
Retsept ise on pärit ammusest Ida Savi raamatust ” Saiad, pirukad, koogid”
Kõrvitsasai
1/4 l piima
50 g pärmi
1 tl soola
800 g kõrvitsat
150 – 200 g suhkrut
150-200 g võid või margariini
3-4 mõrumandlit või ühe sidruni riivitud koor
1 kg jahu
Leigest piimast, pärmist ja osast jahust valmistada vedel eelkergitus. Eelkergitus on valmis, kui kogus 2-3 kordistub.
Kõrvits kooritakse, tükeldatakse ja keedetakse vähese veega püdelaks massiks ning püüreestatakse.
Eelkergitusele lisada jahutatud kõrvitsamass, suhkur, maitseained, segatakse hästi segamini ja lisatakse ülejäänud jahu. Sõtkumise ajal lisada juurde poolpehme rasvaine. Taignal lastakse soojas kohas kerkida, siis vormitakse pätsid või palmikud, lastakse plaadil mõnda aega kerkida, määritakse munaga ja küpsetatakse keskmise kuumusega(200)ahjus 25 – 30 minutit.
Jahtunud saiale võib soovi korral puistada peale tuhksuhkrut.
Ega muud keerulist polegi.
Seda soovitan küll, et ärge kõrvitsat kauaks üksi hauduma jätke, muidu kõrbeb põhja :P Ma eile sain oma jao viimasel hetkel päästetud :)
Niiet, küpsetage saia ja elu on taas lill :)
Üks tore ja armas asi oli eile veel. Sõitsime Kirkega bussiga laulmast koju ja bussijuht pidas kinni meie maja ees ülekäiguraja taga, et meid otse koju lasta :D Ootas kenasti, kuni me vöötraja ületasime ja siis alles sõitis edasi :) Kirke ütles sellepeale, et emme, ma ei teadnudki, et NIII toredaid bussijuhe on ka olemas.
On jah ütlemata tore, kui inimesed märkavad. Eks bussiliin viib ju meie majast mööda ja küllap bussijuht aastatega on märganud meid ja maja , kus me elame. Igatahes suur tänu talle hoolimise eest. Vahest võib selline väike asi päästa päeva.
Natuke tänasest ka.
Raamatukogu kutsel osalesin täna koolitusel, mis puudutas isiku andmekaitset. Mis seal salata, hommikul peale võimlemist ja 3 km kiirkõndi läksin sinna teatud eelarvamusega, et kindlasti kuiv loeng ja lootsin, et uni ei hakka kimbutama. Uskumatu, aga otse vastupidi. Koolitusfirma Preismann Koolitused poolt korraldatud loeng oli huvitav ja lektor igati asjalik ning pädev. Sai jälle ühte koma teist asjalikku kõrvade vahele. Loeng puudutas paljusid erinevaid tahke, millega puutume enamus kokku oma igapäevaelus.
Paar põnevat ütlemist kuulatud loengust siia ka:
Isiku andmekaitse seisukohast vaikimine ei ole nõusolek.
Inimene, kes teenib oma igapäevast leiba loomingu( raamatud, artiklid jne jne) avaldamisega, on avaliku elu tegelane.
Enne taustauuringu tegemist tööle kandideerija kohta, on tööandjal kohustus töölesoovijat selle tegemisest informeerida.
Kui teile helistab keegi Eesti Energiast, siis arvestage, et teie kõnelust salvestatakse. Nad ei kipu sellest teavitama, aga peaksid. Kui nad ei järgi seadust, mis kohustab ette hoiatama kõne salvestusest, kuidas saan ma siis neid usaldada?
Kui inimene räägib meedias midagi isiklikku endast ise, siis ei anna see veel õigust automaatselt rääkida sedasama kolmandatel isikutel avalikult enne, kui sellelt inimeselt on küsitud selleks luba.
Meil puudub adekvaatne ajakirjandus- uskuda võib heal juhul vaid telekava, sünnipäeva- ja surmakuulutusi :)
Nii see päev õhtusse saigi, tarkust taga ajades.