Esimene november saabus koos tuule ja vihmaga. Ida-Virus oli isegi lörtsi sadanud. Meil oli küll õues üpriski soe, ikka seal +10 tuuris ja ilm täiesti talutav. Kirke jäi sel päeval koolist koju, õppis veel pisut liiklust hommikul ja kell 13 käis tegemas ARK-i teooriaeksamit. Sai tehtud, vigadeta ja esimese korraga! Juhuu! See tegi päriselt rõõmu. Nüüd tuleb järgmisena teha esmaabi ja siis riburadapidi ARK-i sõidueksam, libedasõit ja pimedasõit. Paistab, et varsti on meie peres järgmine lubadega inimene olemas ja mina olen see ainus meil, kes pole lube kunagi teha soovinud ja ei kipu ma siiani sinna hullumeelsesse liiklusesse.
Kuu teisel päeval käisin vanema poja kauni kaasa sünnipäeval ja seda peeti laste lõbuks Haloweni kostüümipeona. Mind kostüümikad pole kunagi vaimustanud, aga laste rõõmuks tegin minagi endale kiire maskeeringu, sest põhjalikumalt polnud aega sellega tegeleda. Olin lihtsalt tööl päeval. Tore perekeskne istumine ja kuna lapsi oli seal kokku lausa 10, siis vajusime pojalastega vahepeal ühe piiga tuppa, sest 8 last vanuses 1,5-8 oli meile liig mis liig :D Tormilaadse ilma tõttu oli neil eelmisest õhtust sünnipäevapeo 15.00-ni vool ära ja osa küpsetustööst said nad õnneks meie juures ära teha.
Kuu neljandal päeval tähistasime minu taasiseseisvuspäeva ehk siis pere pesamuna sai täieõiguslikuks täiskasvanuks. Seda see 18-s sünnipäev peaks vist tähendama. Reaalsus on ikkagi see, et päris täiskasvanu koos oma kohustuste ja vastutusega saab lapsest siis, kui ta teenib ise palka ja elab ise majandades oma elu. Sinnamaale on inimene ehk pigem ülekasvanud laps :) Jah, täiesti vastutusvõimeline, arukas, tubli, aga…finantsiliselt vanematest sõltuv. Kõigele vaatamata on 18-aastane teekond koos selle preiliga olnud väga vahva ja meeleolukas. Nüüd jääb vaid loota, et saadud vundamendile oskab ta laduda kindla ja toeka maja, mis püsti seisab ja vett peab.
Aga sündimise päev oli tore. Ikkagi selline hell ja armas päev emale ja lapsele endale samuti. Värske 18-nene tuli koolist õhetavate põskedega ja sületäie kingituste ning lilledega. Õhtul käis oma perekond noort täiskasvanut õnnitlemas ja sõpradega tähistasid nädalajagu hiljem. Olime pojadega tegelikult hämmingus, et kuidas see meie väike pärdik äkki 18 on saanud :D Kogu aeg olnud väike ja väike ja äkki täiskasvanuks saanud. Vähemalt paberite järgi.
Sõpradega pidu oli tore. Sünnipäevalaps ise arvas, et tema elu toredaim. Väikestviisi stiilipidu dekoratsioonide ja toredate sõpradega. Mina olin loomulikult teenindaja rollis, sest keegi peab ju vaatama, mida lauale saab ja kas midagi tarvis juurde tõsta või ära koristada. Kodust ära ei saadetud. Pidu oli lõbus ja viisakas, sest sõpruskond on väga vahva ja kultuurne.
Tööl on töine hooaeg ehk siis kogu aeg midagi korraldan. Kuu teisel nädalal viisin läbi Põhjamaa kirjanduse nädala raames tunde kahes koolis kokku 30-le klassile. Seekord käisin koolides kohal, sest rampsis on endiselt remont, kolin ja mürin ning saalist käivad läbi kõik inimesed, kes raamatukokku tulevad. Eks see on paras väljakutse olnud, sest kui sa ikka iga päev ei räägi tundide viisi, siis tahab hääl pideva valjuhäälse rääkimisega kähisema minna, aga sain hakkama. Hääl päris ära ei läinud ja mis peamine, õpetajad ja lapsed andsid tagasisidet, et tunnid olid väga huvitavad.
Detsembris seisavad ees jõuluhommikud ja neidki lähen tegema sel korral koolidesse. Ei õnnestu meil detsembri teiseks nädalaks raamatukogus jõulutuba üles vuntsida. Remont ei näi kuidagi lõppevat.
Kuu keskel käisin kaks päeva järjest Tallinnas. Kõigepealt otsustasime Kirkega ühel pühapäeval minna IKEA-sse, et sealt mõned vajalikud asjad osta. Lõbus käik oli – kohutava tuulega paduvihm ja poes hullumeelselt palju rahvast. Õhtul koju jõudes olime parasjagu räsitud, aga ega me virisenud. Tore päev oli sellegipoolest. IKEA-s sõime odava raha eest viisakat lõunat, osad vajalikud asjad said ostetud ja kolasime ka kõrval olevates suurtes kauplustes.
Järgmisel päeval läks laps hommikul kooli ja mina mõne aja pärast samuti Tallinna. Nimelt saatis kõrvaarst mind uuringutele kahte erinevasse haiglasse. No käin ära, sest äkki saangi teada, miks mul üks kõrv kuuleb vist pisut kehvemini, kui teine. Mind see ei sega hetkel, aga parem karta kui kahetseda. Kui see süvenema hakkaks, siis poleks see ju ometi tore. Seega jah, sõitsin varakult linna, Mustamäe haiglasse, sest selles suures kombinaathaiglas võib võtta aega, kuni õige koha üles leiad. Tegelikult leidsin isegi üllatavalt kiiresti. Orienteerumisega mul seega kõik hästi. Tegin kõrvade kompuuteruuringu ära. Teine uuring on Magdaleenas kahe nädala pärast. Edasi tegin tiiru Kristiine keskuses, kus ma polnud aastaid käinud. Sealt sain vajaliku ja endale sobiva pika ja kitsa liniku suure laua valge laudlina peale. Otsisin sobivat tükk aega, aga ei leidnud ja Hemtexis oli täpselt selline, mis mulle meeldib. Kesklinnas maandusin kaubamajas. Tahtsin seal jõuluehteid vaadata. Paar tükki ostsin kingitusteks. Rottermanni kvartalis külastasin mõnda poodi ja sattusin Nikkolo poes mantli otsa, mis mulle väga meeldis. Nimelt mul ei ole aastaid üldse mantlit olnud. See ainumaski 20 aastat tagasi ostetud klassikaline villane, rändas lapse selga. Proovisin siis kõik 4 värvi ära, aga jätsin otsustamise mõneks teiseks korraks. Kell oli lõpuks üle kolme, kui läksin Poordi La Bolaungeriesse sööma. Kirkel sai kool läbi ja tuli samuti sinna sööma. Otsustasime, et läheme neid mantleid uuesti vaatama ja lõpuks ostsime ühe kakao tooni mulle ära. Ei jäänud sünnipäeva ootama, sest hetkel on parasjagu sellise mantli kandmise hooaeg. Koos oli lihtsam otsustada.
Kodus käivad viimased ehitustööd, vähemalt ma loodan, et selle kuuga saab kõik tehtud. Alustati korteris sees uksepalede viimistlemist. Ma päriselt loodan, et kuu lõpuks saab see uksesein korda ja lõpuks läbi see lõputu tolmutamine. Saigi!!! 20-ndaks oli kõik korras.
20-ndal asjatati köögis kubudega, ehk siis pildistati nad üles ja samal ajal vahetati jälle korterite uste lukke…mis on mulle siiani arusaamatu, sest uksed tulid ju koos lukkudega :D, aga elame näeme ja ükskord kuuleme, miks selline raiskamine. Timmiti suvel paigaldatud aknaid.
Treppidel on valmidus uute astmete paigaldamiseks ning trepimademete plaatimiseks, ehk siis mademed on siledaks valatud. Mingil ajal oli liikumine paras ooper, hommikune poomilkõnd oli tavaline tegevus. Seinad on muidu kenasti krohvitud ja värvitud ja see värv, mille ma sinna aitasin valida, on seinas ilus.
Positiivne on see, et oktoobri küttearve oli päriselt mõnusalt väike. Eks kuu oli ka soojapoolne, aga sellegipoolest. Kui mu kolleeg maksis oma tillukese pisut üle 30m2-se korteri kütte eest oktoobris 100€, siis mina oma 93m2 pealt vaid 69€. Peaks huvipärast otsime üles möödunud aasta oktoobri arve ja võrdlema, aga ma tean niisamagi, et see number oli kõvasti suurem.
Probleem nimega hais vannitoas on endiselt alles. Nüüd olen selgusele jõudnud, et see lehk tuleb poti ja torude ühendusest. Pean vaatama, kellel ma siis natist kinni võtan, et selline asi korda teha. Ei saa ju jäädagi elama sellise probleemiga.
Kirke tegi autokooli esmaabikoolituse läbi ja testi samuti. Järgmine samm on pimeda- ja libedasõit, mis on ilmselt neil õpetajaga plaanis detsembri alguses. Siis jääbki veel vaid sõidueksam.
Kuu lõpp oli vaikne, sest rahakotis oli vaikne :P
20-l kuupäeval sadas meil maha esimene lumi, õigemini päev otsa tuli taevast alla lörtsi vinge tuulega. Üldse ei olnud mõnus, 21. novembril oli korraks ilus päikeseline ilm, aga teadagi- see sulas enne, kui jõudsime lumega harjuda. Üks päev libedust ja siis oli jälle maa must. Sellel ühel ilusal päeval olin õnneks vaba ja käisin terviserajal jalutamas.
Noorem R käis koos oma kaasaga Roomas kultuuripuhkusel. Õeke käis juunis ja andis vennale häid ideid, mida vaadata ja kus käia.
Kahjuks oli aga novembris üks kurb päev, sest ootamatult lahkus hea sõber Almer Jansu. Tunne, et kohe ilmub ta välja ja teatab, et haa, kas jäitegi uskuma, et mind enam pole…ei taha kuidagi kaduda. Liiga ootamatu ja uskumatu.
Tänavuse sügise paari kuu jooksul on olnud mitmeid headest tuttavatest lahkujaid….
Loetud raamatud novembris
“Madeira. Elu keset suurt sinist” Varje Talivee
Mõnus lugemine ja külluslikult ülevaatlik. Mulle on Madeira juba ammu huvi pakkunud ja raamatut lugedes kasvas soov saart külastada veelgi. Kel saarele minek ees ja on võimeline käänulistel teedel ise autot juhtima, sellele on seal väga palju kasulikke näpunäiteid. Kes aga nagu mina ei sõida, siis jääb puudu just see osa, mis räägiks ka ilma autota saarel liikumise võimalustest. 9/10
“Küpressilabürint” Fiona Valpy
Meeldis. Vägagi. Jälle selline erinevates ajajärkudes hüplev lugu, nagu tänapäeval paistab moes olevat, aga mulle selline stiil meeldib. Sõjaaegne Itaalia ja tänapäev, erinevad leinad ja läbielamised.
” Kunagi ütles üks tark naine, et lein on armastus, millel pole kusagile minna.” 10/10
“Väike külaturg. Romantiline puhkus” Nicola May
Külaturu raamatute sarja neljas raamat. Selline lihtne aga mõnus lugemine õhtuteks, kus tõsisemat kirjandust ei jaksa lugeda ja päris naiivsed sopakas ei paku huvi. Raamatust raamatusse on seal elu käinud külaturu ja sellel kauplejate ümber. On alles vanad tegelased ja lisandub ikka mõni uus ja hingest katkine, kes leiab siis kohaliku näol oma armastuse. 8/10
“ATH-mis see on?” Edward M. Hallowell
ATH raamatud on mulle viimasel ajal huvi pakkunud. Sellest teemast räägitakse palju, aga ikka leian enda ümber neidki, kes täiesti põhjendamatult paigutavad ATH autismi spektrite hulka. Jaa, ATH võib olla näiteks ka aspergeri sündroomiga autistlikult inimesel, aga ATH on siiski ka täiesti eraldiseisev diagnoos ja seda esineb nii meestel, kui naistel, lastel kui täiskasvanutel. Pealegi pole see alati puudus, vaid sageli eelis. See konkreetne raamat on mugav just ülesehituselt ja ei tekita igavust – mida ATH-inimesed väga hästi ei talu. Huvi pakubki sellepärast, et saada aru. Teistest ja iseendast, sest ATH skaalal kas üleval või all või mõne üksiku sümptomiga paikneb meist sisuliselt igaüks. 9/10
“Retseptiraamat”, Jacky Duran
Jälle üks raamat, mis ei jõudnud minuni päris otse. Nimelt oli tütrel tarvis koolis lugeda läbi mõni “punase” sarja raamat. Mul endal sai just üks selline loetud, aga see ei sobinud temaatikalt peagi 18-ks saavale noorele. Meenus, et olen lugenud head arvustus eelnimetatud raamatu kohta ja nii ma selle “Retseptiraamatu” lapsele lugemiseks tõin. Luges läbi ja meeldis. Otsustasin ise samuti raamatu läbi lugeda ja ei kahetsenud. Tõesti hea. Noore mehe kurbvalus lugu kokaks ja inimeseks kujunemisel. Õigete ja valede valikute tegemine. Piiritu armastus oma pere ja toidukunsti vastu. 10/10
“Kellegi teise kingades” , Jojo Moyes
Kas Moyesel on üldse viletsat raamatut? Mina pole kohanud. Olen nad kõik läbi lugenud ja ei pettunud ka selles viimases. Intensiivne, põnev, lõpuni välja üllatustega. kahe täiesti erineva üle 40-se naise elukäigud, kingad, millest sai alguse mõlema naise suur elumuutus. Väärtuste ümberhindamine läbi elu keerdkäikude. Väga meeldis. 10/10
“Minu Euroopa. Matkaautoga maailma otsa.”, Myrakas
No mis ma oskan öelda. Ma pole ammu selle sarja raamatutes pettunud olnud, aga see raamat…no tõesti, küll ta mul venis ja lohises. Hüplev. Jupiti viimane reis ja sinna vahele kogu aeg suts siia ja suts sinna aastasse ja erinevatesse kohtadesse. Keeruline järge pidada, kus ma parasjagu üldse olen. Et siis mis riigis ja mis aastal. Sagedased joomingute kirjeldused…peaks see olema uhkuseasi? ja see meeletu teravmeelitsemine. Lause on nii tihedasti “vaimukusi” täis, et lause lõpuks läheb järg käest ära. Tüütuks muutub ja igav hakkab. Läbi ma ta närisin, aga lugeda ei oska soovitada. 4/10
“Tulemägi” Ran Flygenring
Raamat lastele, aga lustakas ja tore. Lugesin seda põhjusel, et see on tänavuse aasta Põhjamaade kirjanduse nädala ettelugemise raamat Islandi autorilt. Tõsistest asjadest, vulkaanipurskest ja täidest. Mõlematel oma võimsus. 10/10
“Täiskasvanute valelik elu”, Elena Ferrante
Mulle Ferrante raamatud meeldivad, aga nad ei meeldi kõigile. jah, pigem niššikirjandus ja omamoodi stiiliga. Ferrante Naapoli lugudest on ka seriaal vändatud ja see praegune on tema järjekordne hea raamat. Sellised ausad raamatud, ilustamata. Seekordne on ühe tütarlapse täisealiseks kasvamise lugu kogu oma eheduses, rõõmus ja valus. Millist mõju avaldab kujunevale noorele pere lagunemine, täiskasvanute valelikkus, suguvõsa mõjutused, sõbrad…Väga palju minategelase sügavaid ja huvitavaid mõtisklusi. 9/10
“Grand Hoteli fenomenaalsed naised” Ruth Kvarnström-Jones
Fenomenaalselt hea raamat, päriselt. Ma ei tea, aga rootsalsed kohe oskavad hästi kirjutada. Või on see mingi põhjamaade wibe, mis mulle väga istub, samas…ma loen meelsasti ka näiteks prantsuse kirjandust. Aga raamatust. Aeg-eelmise sajandi algus. See oli aeg, kus naist ei peetud veel muuks, kui mehe teenijaks ja laste kantseldajaks. Raamat sellest, kuidas naised murdsid ennast läbi ärimaailma, juhtides suurepäraselt tipphotelle, ehitades, koolitades, sõbrustades, armastades. Sellest, kuidas naised on üksteist rasketes olukordades toetanud. Lugu sellest, milline oli eelmise sajandi alguses elu luksushotelli köögipoolel, kui see asus kuningapalee kõrval. Uurisin kirjaniku kodulehelt, et sarjale on ilmunud ka järg. Ootan pikkisilmi, millal see meile tõlgitakse. 10/10
“Muutuda:meetod” Edouard Louis
Sarja “Moodne aeg” raamat. Nii aus raamat, autobiograafiline ja kirjutatud kõigest 33 aastase noore mehe poolt. Aus ja kriipiv lugu kirjaniku lapsepõlvest Põhja-Prantsusmaal. Lugu sellest, kuidas tal tänu kirjandusele, kunstile ja raamatutele õnnestus pääseda vaesuse keskkonnast, kuidas aegamisi muutis ta oma identiteeti ja sai kellekski, murdis välja oma perekonna traagikast. Sügav nii isiklikul tasandil kui ka sotsiaalselt kriitiline lugu. Edouard Louis maandus prantsuse kirjandusse kõigest 21 aastaselt ja äratas kohe tähelepanu! teda on juba praeguseks palju tõlgitud ja ka dramatiseeritud.
“Vikerkaarelahe saladused ja merikarbid” Ali McNamara
See selline lihtsamat sorti raamat kirjastuselt Eesti Raamat. Aga tore. Amelie on noor naine 10-aastase pojaga, kelle mees läks ühel päeval kodust ära ja tagasi ei tulnud, jättes naisele kirja, mis tekitas pigem segadust, kui arusaamist- miks? Keerulised aastad, kui pank võttis ära maja, sest laenumakseid ei suutnud ta pisikese lapse kõrvalt maksta, erinevad elupaigad ja lõpuks sotsiaalkorter. Kuni saabus kiri, et ta on saanud päranduseks….lossi ja pojale krahvi tiitli. Pärast mõningast kahtlemist otsustas ta siiski pärandi vastu võtta ja asus võimaluste piires suurt valdust kasumlikuks muutma. Loos ei puudu loomulikult ka uus armastus ja…kummitused. 8/10
“Lootuse retsept” Fiona Valpy
Evie on katki. Pärast surnud lapse sündi ja abikaasa lahkumist ei suuda ta juba aasta ennast kokku korjata ja eluga edasi minna. Käes on jõulud ja Evie ei soovi neist midagi kuulda, sest jõulud seostuvad eelmise aasta tragöödiaga. Sõbranna oma mehega pakuvad talle võimaluse sõita Londonist ära Prantsusmaale nende talvel tühjana seisvasse suvekodusse, mis asub üksildases mägikülakeses, naabruses vaid mõned majad. Väike kogukond võtab ta omaks, aitab saada üle hingehaavadest ja Eviel tekib uus hingamine. Ühes naabermajas redutab piirkonna ajutine arst Pariisist, Didier`…… Südamlik lugu. 9/10
“Oamoos” Durian Sukegawa
Dorayaki pannkoogid oamoosiga. Vaatasin isegi netist järgi, kuidas neid siis tehakse. Kui kasutada pannukate vahele Nutellat, nagu tänapäeval paljuski pakutakse, saaks neid päris lihtsalt teha. Kui aga teha algusest lõpuni kvaliteetne oamoos, siis on paras mängimine. Aga just selle oamoosi tõttu tutvus Dorahau-s töötav Sentarõ 76-aastase Tokue-ga, kes õpetas teda tegema suurepärast oamoosi ja oli üle pika aja esimene inimene, kellele ta sai toetuda. Ja siis viis neid lahku Tokue lapsepõlves põetud Hanseni haigus….See oli üle tüki aja raamat, mis 100% puudutas. Helge, nukker, armas, südamlik, suurepärane keelekasutus(tänud tõlkijale). 10/10 ja mulle endiselt väga meeldib jaapanlaste kirjutamisstiil.
Raamatust sain teada, millised on tuille küpsised. Tegemist on õhulise prantsuse küpsisega, mille taignasse pannakse mandleid ja apelsini. Ja täita võib igasuguse hea ja paremaga.
Koostisosad
2 tk munavalget
100 g tuhksuhkrut
50 g sulatatud võid
40 g nisujahu
Vahusta munavalged kergelt tuhksuhkruga läbi, siis lisa sulatatud või ja jahu.
Määri küpsetusplaat võiga, tõsta sinna lusikaga tainast ning silu-vormi lusikaga ümmarguseks õhukeseks kettaks.
Küpseta 200kraadises ahjus umbes 5 minutit, kuni tuille servad on pruunikad, aga keskelt on tuille veel hele.
Tõsta hästi kiiresti ahjupannilt nt tagurpidi pööratud pitsi või väikese klaasi peale jahtuma, vormides seda veidi ‘kausikujuliseks’ (ettevaatust! Esiteks on tuille väga kuum, teiseks tuleb seda kõike teha kiiresti, sest jahtudes muutub tuille rabedaks ja seda ei saa vormida. Sel juhul tasub ahjuplaat korraks uuesti ahju panna). Kuna tegutseda tuleb kiiresti, siis kõige mõistlikum on küpsetada korraga vaid mõned tuille-küpsised.
Kui tuilled jahtunud on, täida saadud korvikesed mõne kreemitäidisega. Soovi korral kaunista marjadega.
“Soojad käed” Katarina Widholm (Esimene osa oli “Südametuksed”)
Rootsi autorite raamatud torkavad teiste seast silma. Mine tea, ehk oskame lihtsalt põhjamaalastega oma maa elu ja kultuuri rohkem seostada, aga mulle väga istuvad. “Soojad” käed on raamatu “Südametuksed” järg. Tegevus toimub pisut enne teist maailmasõda ja selle ajal Rootsis, peamiselt Stockholmis. Betty jääb leseks ja aasta hiljem leiab üles oma lapse isa ning esimese armastuse Martini. Paraku ei lähe kõik nii roosiliselt, kui Betty lootis. Luhtunud unistused, iseseisvus, hakkamasaamine ja õnn, mida ehk enda kõrval pole märganud? Jah, endiselt ootan järgmisi osasid. Loodetavasti saavad nad tõlgitud enne, kui esimesed kaks hakkavad mälusoppides tuhmuma. 10/10
