Detsember

Ongi käes aasta viimane kuu.
Kui laupäeval, esimesel detsembril üles ärkasime, oli õue tekkinud mitme päeva saju tagajärjel mõnusalt palju lund. Lumi tuli maha nädala sees suure tuule ja tormiga. Ühtäkki olime sattunud soojast ja sombusest lumeta ilmast talvemuinasjuttu. Kõigest mõne päevaga. Nii me siis laupäevalgi otsustasime, et miks me peaks seda imelist lumesajust ilma toast vaatama – lähme parem õue! Suur tuul oli vaibunud, ilm oli parajalt pehme, aga mitte sula, laia lund sadas…imeline.
Kõigepealt vedasime keldrist välja kelgud. Ikka venna kingitud uhke roolika ja tavalise plastmasskelgu ka. Kirke suundus kohe maja kõrvale kokkulükatud lumeküngastele. Mina esialgu läksin tuppa tagasi ja võtsin kaasa koera. Õuering tuli ära teha ja tema tahtis samuti lumes natuke tuuseldada. Eelmisel päeval tuiskas nii hullusti, et koer tegi oma häda ülihelikiirusel ning lausa lohistas mind tuppa tagasi. Temameelest oli perenaine puhta peast segi, et sellise ilmaga üldse välja läks. Ilusa vaikse ilmaga aga meeldib talle hullusti lumevaaludes hüpata. Jajah, tänu sellele lõbule leidsin ma iseennast juba korra kraavist. Ega selle turbokoera neljarattaveole ikka suurt vastu pane libedaga.
Kui koer sai tuppa tagasi, oligi käes meie aeg. Aeg möllata lumes ja nautida talve. Meenutada lapsepõlve ja olla õnnelik.

Loodus on lühikese ajaga mattunud lume alla. Kõik on nii ilus ja valge. Juba on unustatud eelmise nädala sompused ja pimedad tänavad. Mis eriti tore – jõulutunne tuli kohe peale. Üsna võimalik ju, et mõne lumekoheva põõsa all on mõne päkapiku koduke…

Kui õues piisavalt rabeletud, läksime tuppa. Jah väsinud, aga õnnelikud ja punapõsksed.
Toas kerisime ennast tekkide sisse ja rüüpasime sooja kakaod. Mõõnuuuus.
Tegin rõduääre kohevast servast ühe pildi ja…pärast arvutis avastasin, et mida silmaga kohe ei märka, see on siiski olemas :) Kaamerasilm püüab kinni. Valge helklev päkapikumüts. Järelikult liiguvad :P

Pühapäeval oligi juba esimene advent. Soovisme mõttes kõikidele lähedastele ja sõpradele rahu ja õnne. Mõneks ajaks jagus veel valgust ja rõdule said välja riputatud kellukesed ning küünlalaternad.

Pühapäev meil nagu ikka selline rohkem iseenda päev. Kui kodus kõik joondes, läksin mina trenni, aga Kirke läks hoopis vanemale vennale külla. Ta juba eelmisel õhtul tikkus sinna, aga vennat polnud siis kodus. Trenn oli mõnus – tšatša ja samba, merengue, bochata ja salsa…ja kätekõverdused:) Pärast mõnus saun ja koju. Kui tipsile järgi läksin, oli nendel vennaga just müramine käsil ja minia tegi kalapirukaid. Memoriini ja bowlinguvõistlused samuti peetud. On ikka ilmatuma hea, kui väikesel plikatirtsul on suured vennad.

Aga täna, täna toimusid meil kodus salapärased lood. Aknalauale oli ilmunud jõulusokk. Ilmselt õitsevat alpikanni uudistama:P

Kaks päkapikku üritasid küünlale elu sisse puhuda…

Magamistoas, seal, kuhu Kirke pani väikese vaibakese peale päkapikule sussi, nägin ühte tegelast just sehkendamas. Vahele jäi:) Eks sellepärast laps lasteaiast tulles leidiski sussis eest kirja, mille päkapikk oli talle jätnud. Igatahes tuli sellepeale lapsel kohe päris sorav lugemine välja :)

Taldrikule olid äkki pandud imelised mummulised jõuluehted…

Meie kodu jõulumuinasjutt on alanud :)

Ilusat ja rahulikku jõulukuud kõigile!