Märts algas tegelikult mitte niiväga plirts-plärts, vaid küll pilves, aga suhteliselt mitmed soojapügalad üle nulli. Mõnus, kevadine, lumetu ja kõndides samm kindel. Kohati lausa +11. Pilvisele ilmale vahelduseks päkesepaistelised päevad.
4. märtsil oli Tallinna päev. Kolm koosolekut järjest ja õhtuks tagumine pool istumisest kandiline. Hommik algas Lastekirjanduse keskuses üleriikliku lasteteeninduse toimkonna koosolekuga. Tore seltskond, lahke majarahvas ja palju kasulikku infot/jutuajamisi. Pigem jääb meil alati ajast puudu, aga mida sa teed, kui lasteraamatute aastakoosolek sõidab selga ja see on lausa nii tähtis üritus, et televisioon kohal ja järgmisel päeval tuttavad teatavad, et kuule sa olid telekas. Noh, ma ise ei märganudki, millal pilti sattusin, kuulasin süvenenult ettekandeid. Aga hea kokkuvõtlik koosolek oli ja anti välja ka kaks Muffi-auhinda ning tunnustati Hea lasteraamat ja Hea noorteraamat laureaate. Edasi tormasin lapse kooli, sest seal said kokku lapsevanemad, et arutada läbi laste suvine Müncheni reis ja reisikava. Igavesti põnev nädal tõotab noortel tulla, lapsevanemad oleks tahtnud isegi osaleda. Koolist jooksuga 18.15 rongile ja koju. Väikese lõuna sõin kiirelt Boulangeries. Mulle meeldivad sealsed tatrajahukrepid. Nende ekleeridest ma parem ei räägi, need on jumalikud.
Tööl on kiire, mis pole enam mingi uudis. Siin saad 3-4 asjaga ühele poole, kohe sõidavad uued tegevused ja üritused ja korraldamised selga. Ainus periood veidikenegi rahu on suvised kuud, aga seal on puhkused, mis tähendab, et töötame piiratud koosseisuga ja see on omaette probleem. Suvel on lisaks ka mitmeid muid üritusi. Nagu näiteks kaks laagrit. Tuleb Üleriigiline lasteraamatukoguhoidjate ja kooliraamatukoguhoidjate ühine 3-päevane seminar augusti alguses ja kuu lõpus 2-päevane meie maakonna raamatukogude ühine seminar-laager.
8. märtsi ehk naistepäeva tähistasin vanema poja perega. Sõime seal naisperega sushit ja lõpuks läksime hoopis õue tööle. Ega siis imeliselt soe ja päikeseline ilm raisata pole. Poeg pani maja ümbritsevat kiviteed, meie miniaga tassisime talle kive ette. Vahepeal mõnnasin lapselastega ja kuue paiku vedasin ennast koju. Tegin endale salatikese, lugesin pisut raamatut ja….ärkasin hommikul kell 8. Magasin müstiliselt 12 tundi!!! Tea kas see oli nüüd töö ja värske õhu mürgitus või pigem senini kimbutav kopsupõletikust taastumine.
Järgmisel päeval ootasin kuni tütar linnast koju saabus ja läksime jälle poja juurde – seekord oli saunapäev. Proovin igasuguste meetoditega haiguse jäänukeid endast välja ajada.
10-l kuupäeval käisin varahommikul taas pereõel külas, sest no köha juba 2 kuud kestnud ja tagatipuks pea nädala vasak kõrv lukus. Klassikalist nohu pole olnud, aga ninaneelus miski pidevalt segab, ilmselt sellest ka kõrvaprobleem. Kõrvad iseenesest korras, ei mingit põletikku. Tehti uus röntgen, vaatamaks, et kopsupõletik läinud ikka ja andsin uue vereproovi. Praktikant sai minu peal harjutada. Sai kenasti hakkama, isegi klassikalist sinikat ei tekkinud. Kirjutati mingi nohurohi, mis peaks lõõrid lahti tegema, aga ka järgmise päeva lõunaks polnud seda digiretsepti veel üleval :( Õhtupoole ma enam ei katsetanud, sest olin tööl kauem, kui apteek avatud. Kui uus päev koitis, läksin uuele katsele ja sain oma allergiarohud + ninaspray kätte. Nädala pärast selgus ka see, et kopsudega on kõik normipäraselt, aga mingi puslak on veel sees ja sain uue 3-päevase AB kuuri. Ma pole kunagi elus nii kaua haige olnud!!!!!
13. märtsil oli meil rampsis Andres Ehini 85-sünnipäevale pühendatud üritus. Väga sümpaatne õhtupoolik. Ly Ehin rääkis oma abikaasast ja nende tütar Piret luges luulet. Ülihästi luges luulet ka Jaan Urvet ja laulis Ehini tekste viisistanud Vaiko Eplik.
Emakeelepäeva puhul toimus raamatukogus Hedvig Hansoni kontsert – laul ja luule. Rahvast oli palju ja kuuldavasti oli kontsert kena. Ise jätsin selle ürituse vahele ja läksin koju. Päeval olid ehitajad käinud meil ja kubu ära vahetanud. Noh, endine oli kõvasti elegantsem, aga sellele vanakesele polnud neil enam õigeid filtreid võtta. Mul tarvis nüüd kubu ümbrus korda teha ja eks ma pean selle uuega siis kuidagi harjuma.
Kahte filmi tahtsin näha – “Kikilipsuga mässaja” ja “Leelo. Ükskord me naerame niikuinii”. Esimene siis eks-president Ilvesest ja teise peategelane on Leelo Tungal. Kodulinna kinos ei õnnestunud neid dokumentaale näha, tuli pealinna kinno minna.
Kõigepealt läksin Arsisesse “Leelo” filmi vaatama. Ohsapoiss, sattusin seansile, kuhu tuli mingist koolist 4 klassi ja vabamüügis oli vaid 2 esimest rida. Istusin teises reas keskel ja minu rõõmuks oli minu seljatagune vaikne. Lapsed vaatasid süvenenult ja filmi lõppedes oli isegi aplaus. Mulle meeldis väga. Korduvalt oli meeleliigutusest pisar silmas. Kirke käis mõned päevad varem klassiga seda vaatamas ja temale meeldis samuti. Jah, ega Leelost ei saagi kehva filmi teha. Kui üks kena päev see film jõuab telesse, vaatan kindlasti uuesti.
Edasi kõndisin kohe CocaCola Plazasse, kust tahtsin osta pileti järgmisele filmile, mis pidi algama peale viit. Minu üllatuseks oli aga olemas ka seanss algusega 15.35. Minule sobis nagu valatult. Ostsin pileti ära, käisin ostsin lähimast kohvikust kaks saiakest ja läksin kinno. Lux-saal oli, sai mõnuleda mugavas nahkistmes. Mida siis öelda selle filmi kohta? Toomas Hendrik Ilves võib persoonina meeldida või mitte, aga film oli äge. Tema arrogantsus on intrigeeriv ja inimesena on ta paras koomik ja krutskimees. Mida olen ma varemgi mõelnud ja see kõlas läbi tema suu filmski, siis see, et poliitikuna on ta välispoliitika osas väga asjalikku tööd teinud, meie riiki seletavaid loenguid pidanud, turvalisuse eest seisnud, aga sellest üldiselt ei räägita. Tasub aga ainult leheneegritel genereerida intrigeerivaid pealkirju tema pereelu kohta, siis kõik räägivad ja kindlasti mitte head. Eestlasel on ikka hambus tema nätsutamine, aga peale filmi jõudsin ma arusaamale, et ta teeb seda omal põhjusel – rahustab närve, sest presidendi amet ON väga stressirikas ja elu killustav. Igatahes on see variant parem, kui pidevalt suitsu kimuda, alkoholi tarbida või hullumajas aega veeta. Ma sain ikka väga temast aru, kui ta omal ajal peale valijakogus läbikukkunud presidendivalimisi kulisside taga röögatas- ma ei taha enam, ma ei taha enam!!! Seega jah, ka see film meeldis mulle väga.
Peale filme põikasin korraks Orangerie-sse sööma, sest õhtu oli juba käes ja kõht tühi. Söömast õue tagasi tulles tabas mind väike üllatus- lumi oli maas. Õnnes õhuke kiht ja kiirelt sulav.
Tähelepanuväärne fakt. 20. märtsil käis Eestis 2-päevasel visiidil Suurbritannia prints William.
Märtsi viimasel nädalavahetusel hakkasin tegelema seisvate käsitöökaupadega. Hakkasin neid servast üle mõõtma/lugema, pildistama ja müüki panema. Ükskord saan ma nendest kastidest lahti niikuinii, sest kellelgi on nende sisu tarvis. Igatahes rohkem, kui mul endal.
Õues on kevad
Samal õhtupoolikul istusin arvutis ja koostasin Canvas ühe esitluse tarvis slaidiesitlust. Nimelt pidin ma 28. märtsil ERÜ kõne- ja üldkoosolekul Tallinna Tehnikaülikoolis tegema ettekande meie raamatukogu lastetööst. See on minu kui Aasta Lasteraamatukogutöötaja 2024 laureaadi kohustus. 7 minutit pabistamist :P Õhtu sisustasin aga kauni muusikaga Estonia kontserdisaalis.
Esinemine 28. märtsil läks hästi. Pabistasin eelnevatel päevadel parasjagu just sellepärast, et kas mahun etteantud ajaraami. Lõpuks tegin aga nii, et esinema minnes jätsin kasutamata 2 A4 suurust lehte, kuhu kirjutasin jutu kondikava ja ei vaadanud ka kella. Ma lihtsalt rääkisin seda, mida ma ju hästi valdan ja tean. Jah, vast 2 minutit läksin ajast üle, aga ei pidanud ajama paberilt näpuga järge ega vaatama kella, mis oleks pigem seganud ja kokutama ajanud :D Palju olulisem oli see, et nägin vastu vaatamas säravaid silmi ja naerusuid.
Kui kell 15.40 koosolekult vabanesin, sõitsin kesklinna ja kohtusin sõbrannaga Päris-e restoranis, et süüa õhtuks kerge salati. Sealt edasi läksime kella 18-ks Estoniasse eelkontserdile, kus oli väike kontsertosa ja Indrek Koff rääkis väga köitvalt eellugu Bizet muusikale. Väike vaheaeg ja algas põhikontsert, mis kestis ühe vaheajaga kella 21.20-ni. Kontsert oli ÜLIHEA!!! Tõsiselt vaimustav elamus. Eriti rahul olin sealjuures sellega, et triiki täis väljamüüdud saali õnnestus viimasel hetkel osta mingi ime läbi piletid teise rea keskele. Estonia teatri galeriis oli seintel vägagi kaunis näitus. Peeter Musta maalinäitus “Jalutuskäigud Pariisis”.
Kava
kell 18 – eelkontsert
Henri Tomasi
„Concert Champetre“ oboele, klarnetile ja fagotile (1938)
Esitavad Heli Ernits, José Carlos Domínguez Almela ja Kristjan Kungla
Indrek Koff räägib teemal „„Tüdruk Arles’ist“ – novell kui küllusesarv“
kell 19 – sümfooniakontsert
Georges Bizet
Katkendid muusikast näidendile „Tüdruk Arles’ist“
Camille Saint-Saëns
Klaverikontsert nr 2 g-moll, op. 22 ~25?
Claude Debussy
Sümfooniline triptühhon „Nokturnid“ ~26?
Paul Dukas
Sümfooniline poeem „Võluri õpilane“ ~11?
LOUIS SCHWIZGEBEL klaver, tütarlastekoor Ellerhein, ERSO, dirigent YAN PASCAL TORTELIER
LOUIS SCHWIZGEBEL on rahvusvaheliselt hinnatud pianist.
Sündis 1987. aastal Genfis Šveitsi-Hiina kunstnike segaperekonnas. Ta õppis Brigitte Meyeri juures Lausanne’is ja Pascal Devoyoni juures Berliinis, seejärel Juilliardi koolis Emanuel Axe ja Robert McDonaldi juures ning Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias Pascal Nemirovski juures. Seitsmeteistkümneaastaselt võitis ta Genfi rahvusvahelise muusikakonkursi ja kaks aastat hiljem New Yorgis toimunud noorte kontserdikunstnike rahvusvahelise kuulamise. 2012. aastal võitis ta Leedsi rahvusvahelisel pianistide konkursil teise koha ja 2013. aastal sai temast BBC uue põlvkonna artist. Schwizgebeli etteasted on fantaasiarikkad, värvikad ja muusikaliselt ülevoolavad. Viimistletud Pianisti on korduvalt kiidetud tema mängu selguse, viimistletuse ja erakordselt hea sõrmede töö eest.
Teda kiidetakse tasakaalukuse, elegantsi, fantaasia, ekspressiivse lüürika ja kristalse artikulatsiooni eest. Ta esineb regulaarselt kontserttuurides ja parimate orkestritega üle maailma ning on pälvinud oma salvestuste eest kriitikute tunnustust.
Aastal 2023/24 on Schwizgebeli tipphetkedeks ringreis Birminghami linna sümfooniaorkestriga Kazuki Yamada juhatusel (Victoria Hall Geneva, Zürich Tonhalle, Casino Bern, KKL Luzern) ja kontserdid koos Tonkünstler-Orchesteriga (esinevad Oxfordi Philadelphias, Vienna Mussikveres. Dortmunder Philharmoniker, Belgrade Philharmonic, Sao Paulo Symphony Orchestra, Bangkok Royal Symphony ja Orchestre national de Metz (esinevad Amsterdami Concertgebouw’s), samuti Mozarti mängu- ja dirigeerimisprojektid Puplinge’i festivalil ja Genfi rahvusvahelise orkestriga Piano à Saint-Ursanne’i festivalil.
Dirigent YAN PASCAL TORTELIER
Tortelier on oodatud külaline maailma prestiižsemate orkestrite ees. Ta on BBC Filharmooniaorkestri emeriitdirigent, viimati aga töötas Islandi Sümfooniaorkestri peadirigendina.
Pariisis sündinud Tortelier on tšellist Paul Tortelieri poeg ja Maria de la Pau vend. Tortelier alustas klaveri- ja viiuliõpinguid 4-aastaselt. 14-aastaselt võitis ta Pariisi konservatooriumi viiulimängu esimese preemia.
Laupäeval, 29. märtsil oli kolmeni tööl ja sõitsin jälle otse Tallinna. Poeg oma kaasaga ootasid mind Tallinn-Väikese jaamas Tai söögikohas. Sõime üpriski autentsest tai toidust kõhud täis ja sõitsime edasi Uus-Järvekülla vaatama nende värskelt ostetud maja. Sain pildi selgeks, milline maja see on ja nii saame juba paremini mõelda, kuidas seal asju sisekujunduslikult lahendada. Noored kibelevad kolima, aga esmalt tuleb tegeleda maja sisustamisega. Maja meeldib mulle kohe väga.
18.30-ks viisid noored mu linna tagasi, sain Kirkega kokku ja sammusime Estoniasse. Seekord teatrisaali poolele. Nimelt oli neil kooli vanema astmega “Kabaree” etenduse ühiskülastus ja lapsel õnnestus mulle üks vabaks jäänud pilet sebida. Pikk etendus. Lavastuslikult mulle meeldis väga, dekoratsioonid olid vägevad. Mmm, vokaalselt ei olnud asi just kõige parem. Eriti lahjaks jäi selle muusikali tuntuim lugu “Money, money, money…” Seal oleks tahtnud suuremat energiat ja vokaalset võimekust. Muidu oli aga Priit Võigemast konferansjee rollis igati arvestatav. Aplaus kannatliku kõrgetel kontsadel sebimise eest! Sally rollis Hanna-Liina Võsa oli muidugi hea. Artist muusikaliharidusega, pole ka ime. Katrin Karisma maadam Schneideri rollis ja Jassi Zahharov härra Schultzina olid toredad. Küll aga jäi häirima lavastuse lõpp, mis oli lahendatud originaalist erinevalt ja kahjuks mitte paremini. See tänapäeva probleem, muudkui uuendame klassikat ja sageli kipub see olema ämber. Kui ikka etendus saab läbi sellega, et osalejad võtavad riided seljast ja kõnnivad gaasikambrisse ning linal hakkavad jooksma nn hukatavate numbrid….kellele ja mille peale ma siis peaksin plaksutama hakkama? Ma usun, et teatripublik on teadlik, mida juutidega omal ajal tehti. Kas aga peab teatris etenduse lõpus tekitama publikule süütunnet, mida tal pole põhjust tunda? Kas meelelahutusetendus on see koht, kus teemat sellisel viisil esile tõsta? Õigem koht oleks selleks ikkagi koolis ajaloo tund.
Kevad ajab sügelema. Hullult tahaks kusagile reisida, aga…kuhu ja millal?
Raamatud:
“Kuninganna.Elizabeth II-valitseja, kes juhtis oma rahva uude ajastusse” Eva-Maria Bast
See oli nüüd siis Elizabethist kolmas raamat. Eks valitsemisaeg oli ka pikk, ei mahu kuidagi ühte raamatusse. See “Säravad naised” sari on mõnus ja lihtne lugeda. Konkreetse sarja puhul ütleksin, et esimene ja kolmas osa meeldisid väga, teine osa oli pisut kesisem. Kolmas osa jutustas sellest perioodist, kus kuninganna lapsed olid juba suureks kasvanud, tütre peres sirgus kaks last ja Charles-i ellu oli tulnud Diana. Paljud sündmused on läbi meedia tuttavad olnud, palju sellist, millest polnud aimugi. Tegelikult oleks tore, kui ilmuks ka neljas osa. 8/10
“Kuni ma veel elan” Heidi Mclaughlin
Oh kui kurb raamat. ma üldiselt ERSEN-i kirjastuse raamatuid ei loe, aga vahest satub sinnagi paremaid palasid. See raamat on ühe ravimatu ajukasvajaga 37-aastase lastekodus kasvanud naise lugu ja parameedikust meesterahva lugu. Väga empaatiline lugu. Pisarakiskuja. Lugu täiel rinnal elamisest ja väikeste hetkede nautimisest. 9/10
“Lumekass” Junko Oyama
Mulle ikka väga meeldivad Jaapani autorite raamatud. Nad on sellised omamoodi kiiksuga, sageli sürreaalsed, aga samas väga sügavad. Antud raamat kubises kassi filosoofiast. Lugu keerles läbi kassi silmade, tõestades meile, et kassi armastus oma inimese vastu võib olla piiritu ja ennastsalgav. Seda enam, kui see inimene on päästnud kassi surmasuust. Tüdruk, kes kassi leidis, pani kassipojale nimeks Valge, kodus aga ütles vanaema, et see pole kassi nimi, ning kass saab olema Tamao. Kiisu oli lumivalge. Kass tõstis tüdruku jumalanna staatusesse. Lugu algaski sellega, et 7-aastane Ririko leidis mustast prügikotist tillukese lumivalge vastsündinud kassipoja. Loos ei puudu fantaasiaelement- kui kass saab 10 aastaseks, saab ta endale ühe võime. Mitte aga iga kass, vaid selline, kellel on oma inimese vastu jäägitu armastus. Valge saab oskuse muutuda teatud tingimustel inimeseks. Jah, loos on seiklusi ja pöördeid, huvitavaid inimkaraktereid, rõõmu ja kurbust. Öeldakse, et kassid kõnnivad omapead, kuid on kasse, kes siiski armastavad ja jumaldavad oma inimest.
Inimeseks muutumise juures oli üks konks, kassi elu lühenes seda kiiremini, mida rohkem ta inimeseks muutus. Kassina oleks elu pikem. Tamaolgi oli dilemma, kas elada kassina kauem, või valida muundumiste tee ja elada vähem?
Kass arutleb selles loos sageli inimpsüühika üle ja tal on alati huvitavaid mõtteid: “Enne, kui oma tingimustel surra, tuleb oma tingimustel elada.”
“Lahked olendid lasevad tervel maailmal helgemana paista”
“Kas polnud see mitte õnn, et said nendega(oma inimestega) eluajal koos olla? Vaata sellele ajale tagasi. Sa olid õnnega koos!”
“Head uudised või halvad, keelt pekstakse niikuinii.”
“Kuuldavasti on selline inimene nagu Nietzsche. Ja tema olla öelnud, et pole olemas fakte, on tõlgendused. Kui tema sõnu prktikas rakendada, siis “prügkott” on fakt, aga tõlgendus on “must üsk”, ja kui mõelda nüüd, et sealt väljumise hetk on ühtlasi ka hetk, mil ma sündisin, siis tundub see ka täiesti tõene. Kuigi ma pole Nietzschet kunagi oma silmaga näinud, olid just tema sõnad need, mis aitasid võtta sünguse pitseri minu päritolult. Veelgi enam, seda ütlemist saab rakendada väga paljudele asjadele, see on tõeliselt universaalne.” 10/10
“Tõepoolest täiuslik päev” Holly James
On Lucy Greeni 30. sünnipäeva eelõhtu ja ta loodab, et pidupäev toob talle väljateenitud ametikõrgenduse ja oodatud abieluettepaneku. Lucy saadab keskööl universumile teele soovi, et homne päev oleks täiuslik. Ent soovidel on teatavasti kombeks täide minna ettenägematul moel …
Sünnipäeval hommikul ei suuda Lucy millegipärast tavapäraseid iluprotseduure teha ega kurnavasse trenni minna – kuigi oli endale alati kinnitanud, et naudib neid. Tal pole mingit isu süüa hommikuks vaid pisike jogurt ega tahtmist kanda kontoris šikke ebamugavaid rõivaid.
Suhtekorraldusfirmasse tööle jõudes avastab ta, et ta ei ole enam võimeline valetama mitte ainult iseendale, vaid üldse kellelegi. Ei klientidele, poiss-sõbrale ega ahistajast ülemusele. Kuna ta ei saa enam oma tõelisi tundeid varjata, tuleb Lucyl astuda vastu kogu ebaõiglusele, millega ta päeva jooksul kokku puutub.
Holly Jamesi särtsakas debüütromaan võtab sihikule kõik valed, mida naistelt tänapäeva maailmas hakkamasaamiseks oodatakse, ja näitab, millise vabanemise toob puhta tõe rääkimine.
Teemaks on seega raamatus naiseks olemine ja kui palju nõuab ühiskond naiselt, et nö sobituda. Raamatus saab korralikult “peksa” ka ahistajast ülemus ja seda ahistamise teemat kajastatakse laiemalt. Tegelikult lugusid elust enesest.
Raamat on nutikas, meelelahutuslik, inspireeriv ja ka mõtlemapanev. Lucy suutmatus öelda välja asju, mida temalt oodatakse, võib ohtu seada kogu tema karjääri, tema suhte ja üldse kõik, mille nimel on ta aastaid tööd teinud. Õnneks on see aga ka meelerahu toov. Tõde teeb tegelikult lõpuks hoopis vabaks, kui ei pea enam teesklema ega mõtlema teiste inimeste arvamusele.
Intelligentne, provokatiivne, värske, mõtlemapanev, äratav ja hästi kirjutatud.
Nauditvalt hea huumoriga kirjutatud, pisut kergemeelne, aga tõsise alatooniga. Tugev naispeategelane ja mitmed tugevad kõrvaltegelased. Ka tõsiseid teemasid – nagu näiteks seksuaalne ahistamine töökohal, on käsitletud läbi huumoriprisma. Lucy suhteid baarmen Adamiga on käsitletud just nii vähe, et asi ei muutuks piinlikuks.
“Mis toimub? Või äkki see, et tuleb ootamatult ausalt hakkama saada, ongi õnn…?”
Jah, film hakkas peas kerima küll :) 10/10
“Südametammide taga” Kristiina Ehin
Mõtlesin tükk aega, kas võtan selle raamatu lugemisse või jätan tulevikku. Noh, üks päev jõudis ta järjekorraga minuni ikka. Hakkasin lugema. Alguses ei läinud nagu vedama, aga lõpuni ma ta lugesin ja võin öelda, et oli omapärane lugemine. Ilusas eesti keeles kirjutatud. Ja see viimane on eriti oluline. Autor jutustab kogu aeg tõsielu ja väljamõeldu piiril, et ei saagi lõpuks aru, palju oli selles päriselu ja palju fantaasiat. Kellele sügavamad tekstid meeldivad, sellele soovitan. 8/10
“Varjud kuuvalguses” Santa Montefiore
Raamat Montefiore headuses. Nagu järelsõnas selgus, tuleb sellele raamatule järg. Seekord on tegevus toimumas pisut esoteerilises võtmes. Tegevus tänapäeval ja selgeltnägija “libisemine” teise ajastusse teise inimese kehasse, et saada jälile toimunud õnnetusele, mis aitaks omakorda saata teele lõksu jäänud hinge vaimude maailma. Põnev, huvitav. Vahepeal olin hädas, et tahaks kiiremini teada, kui lugeda jõuan. Igal juhul ootan järgmist osa. 10/10
/”Elu ei peagi kerge olema. Elu peab täis olema auke ja rööpaid, et kasvaksime targaks ja kaastundlikuks. Kui elu oleks kerge, oleksime kõik isekad ja tundetud.”/
/”Silmitsen hauakirju, kivisse raiutud daatumeid, numbreid, mida eraldab mõttekriips. Esimest korda mõtlen, kui sobimatu on see mõttekriips terve elatud elu märkimiseks. See ei räägi midagi armastusest, rõõmust ega tragöödiast, mitte midagi tõusudest ja langustest, südamevalust, naudingust, puhtast elutäiusest. Numbrid, mis ei anna kunagi edasi silmade rukkilillesinist värvi või inimese seiklusjanu.”/
“Iiris, ilu ja instapildid” Reeli Reinaus
Peategelase Iirise elu keerles Instagrami ja sealt saadava tähelepanu ning tagasiside ümber. Varem või hiljem juhtub see, mis noortega kipub juhtuma – Iiris ei teadnud enam ise ka kes ta on, vaid tegutses ainult raha ja kuulsuse nimel. Ta ei teadnud enam, mida ta tahab või kes ta üldse on. Raamatus püütakse saada selgust, kui oluline on väline ilu ja teistele meeldimine ning kui kaugele ollakse valmis selle nimel minema. Kas see kõik aga midagi väärt on? Ainus, kes näeb Iirist lihtsalt tüdrukuna on Joonas, aga temalegi oli Iiris valetanud. Tänapäevaprobleemide noortekas. 9/10
“Emadepüha” Graham Swift
Raamat Moodsa klassika sarjast. Esialgu ei saanud ma asjale pihta, aga siis saabus selgus ja lugu hakkas jooksma. Nagu sarjale kohane, selline pisut sügavam kirjandus. Orvust teenija Jane lugu. Tema elu lugu ja kirjanikuks saamise lugu. Huvipakkuv seik, et raamatu autor on mees, lugu jutustatud aga nais-minategelase poolt. 8/10
“Napoli ei lase üksindust tunda” Evelin Ojamets
Selline nii ja naa lugu. Päris palju Napoli kohta, napoli toitude, kultuuri ja eluolu kohta, aga läbi raamatu jooksis jätkuvalt nutt itaallasest kallimaga lahkumineku pärast. Üldiselt aga igati loetav, kuigi mitte pärl. Päris täpselt ei saanudki aru, kas autor soovis kirjutada Napolist või enda elust. Võimalik, et nii ühest kui teisest. 7/10
“Kui peaks juhtuma” Rebecca Yarros
Lendamine tekitab 18-aastases Izzy Astoris kabuhirmu, kuid lennukile minna tal tuleb. Peagi on neiu tähelepanu mujale juhitud, sest tema kõrval istuvast Nate Phelanist õhkub kütkestavalt karmi võlu. Nende vahel tekib otsekohe side. See on müstiline, defineerimatu, ent ometi vaieldamatult olemas. Vaid üheksakümmend sekundit pärast õhkutõusmist kukub nende lennuk alla Missouri jõkke. Izzy ja Nate’i elu muutub. Nate alustab sõjaväekarjääri ja Izzy leiab tee poliitikasse. Nad kohtuvad aastate jooksul mitu korda, ent aeg pole nende jaoks kunagi õige. Siiski ei suuda kumbki oma eluga ka edasi minna. Kümme aastat pärast esmakohtumist viib elu nad jälle kokku sõjakoldes. Izzy on tulnud Afganistani otsima oma fotoreporterist õde ja Nate määratakse Izzy turvaülemaks. Nate teeb kõik, et naist kaitsta. Kuid Afganistan on kohe-kohe Talibani kätte langemas, Izzy keeldub ilma õeta riigist lahkumast ning tema ja Nate’i läbisaamist varjutavad aastate jooksul tekkinud haavumised ja pettumised. Menuromaani „Neljas tiib“ autori uus teos „Kui peaks juhtuma“ räägib võimsa loo kõikevaldavast armastusest, mis võib inimest tabada vaid kord elus.
Omapärane ja põnev raamat, kust ei puudu igikestev armastus. Inimesed, kelle vahel oleks justkui magnet, mis ei lase lahti. 9/10
