Eelmisel nädalal saime peetud siis tänavuse esimese jõulupeo. Sedakorda Kirke issi töökoha poolt korraldatud.
Toimus see Viktoria keskuses, kus esimalt saime vaadata Nukuteatri lavastust ” Puhh”
Etendus oli igati vahva. Kes on minemas seda lavastust Viktoriasse vaatama arvestage, et saal on jahe. Õnneks meie olime informeeritud ja lisaks jagati kohapeal ka fliispleede, kui kellelgi vajadus oli.
Mis tegi asja veidi ebamugavaks oli see, et saalis olid mitme erineva asutuse jõulupidude lapsed ja vanus kõikus ikka imikust koolilasteni. Tund ja viisteist on enamus lastele kohal istumiseks täiesti vastuvõetav, aga kaugelt mitte imikutele ja pisimudilastele, kes tekitasid ikka saalis parasjagu lärmi. Lisaks veel suuremad lapsed, keda pole õpetatud teatris käituma. Tulemuseks oli see, et üsna tiheda tekstiga etendust oli suhteliselt raske jälgida. Vahva tükk oli sellegipoolest.
Peale etendust jagunesid lapsed asutuste kaupa erinevatesse tubadesse, kus neid külastas siis jõulumees. Meie jõulumehele ausalt au ja kiitus. Fantastiline oskus lastega suhelda. Meie kuuene igatahes sulas ja muudkui käis vana habet paitamas. Lapsed said esineda ning jagatud said kommipakidki. Kirke esitas oma laulukese tuntud headuses ja sai teenitult õhtu suurima aplausi. Kõhud mandariine ja piparkooke täis, tänasime korraldajaid ja lippasime viimase rongiga koju. Väga rahule jäime :)
Kirke leidis endale õhtu jooksul väikese sõbranna Hanna, kellega koos mindi jõuluvanaga pilti tegema
Meie jõulutoas oli üllatuslikult lisaks kuusele vahva Narva kindluse makett.
Ja hetk enne koju minekut.
Kusjuures meie peagi 3ne ja 8 kuune vaatasid vapralt kogu üritust ja ei seganud sugugi. Samas ees reas oli üks õnnetu ema vast 7-8 a poisi ja u 5 a tüdrukuga. Poiss niheles ja keerutas ning käis 2 korda vetsus ja siis pimeduse varjus näpistas Jaagupit taga reas. Mul oli sellest emast lausa kahju. Et see teatris käimine on lastel äkki kuidagi varasest nooorusest juba sisse antud. KEs on väiksena käinud, oskab suurena ka. ja väiksena ma mõtlen u 1,5 aastaseid juba sellistelel poole tunnnistele tükkidele viia.
Ma arvan, et iga sotsiaalse oskuse taga on korrlaik lastetuba. Kindlasti on abiks varajane teatriga või muu kunstiga tutvustamine, mis on lapsele eakohane. Seal on aga kandev roll lapsevanemal, kuidas sa lased seal lapsel olla. Kas viid kohale ja lased jaurata või õpetad viisakalt käituma. Kui väikesel inimesel tuleb peale ka jonnituju või hakkab oluliselt segama teisi, peab emal olema arukust viia laps saalist välja ja selgitada talle, miks ta ei saa saalis olla. Sealjuures toonitades, et viisaka käitumise puhul saavad nad saali tagasi minna ja koos teistega etendust edasi vaadata. Kui sel viisil maast madalast lapsele õpetada kuulamist, vaatamist, teistega arvestamist…saavad lastest üsna ruttu viisakad teatrikülastajad :)