Koos jõuludega on meie koju tekkinud üks armas nukuke, kellele pandi nimeks Maria. Originaalis on tal loomulikult märksa keerulisem nimi, aga lapsele meeldis Maria. Koos nukuga on aga tekkinud probleem hoopis minule. Probleem on selle kohta nüüd küll pisut ülekohtune öelda, aga pisuke kohustus ikka. Õnneks, kui jätta kõrvale minu kohatine urisemine masina taga, et küll neid pisikesi detaile on ebamugav õmmelda, on tegelikult nukuriiete õmblemine üks lustlik tegevus.
Kuna jõululaupäeva järgsel kahel päeval ma olin otsustanud mitte tegeleda oma töiste asjadega vaid pühendada aega perele ja ainult perele, siis täna oligi see aeg, kus täitsin lapse soove. Eileõhtusele memoriini mängimisele jätkuks tegime täna päeval hulga origamisid. Küll kotikesi, küll lillekesi, loomi ja lennukeid.
Eile õhtul nukku magama pannes oli laps õnnetu, et tema lapsukesel pole isegi millega magada. Nii oligi tänases kavas nukuriiete õmblemine.
“Probleem” tabas mind aga siis, kui tuhnisin jupp aega netis ja ei leidnud ühtegi lõiget 27 cm-sele nukule. Liia imeliselt ilusat nukuriiete raamatut pole me veel tõesti jaksanud endale osta.
Õnneks selline probleem on mulle siiski pisut nagu pseudoprobleem ja seotud rohkem mugavusega….seega võtsin paberi, pliiatsi, mõõdulindi…ja hakkasin ise lõiget tegema. Nüüd on põhilõige olemas ja selle baasil saab nukule õmmelda juba mida iganes :)
Selline ta siis sai, meie nuku öösärk. Täna on tal juba palju mõnusam magada :)
Kirkel on kindlasti hea meel ja eks ole ju ka põhjust!
Oi, Kirke on väga rõõmus, et sai oma igatsetud nuku ja nüüd rõõmustab siis iga uue nukuriidekese üle:)
Õnneks ta on laps, kes mõistab veel mängida ja meisterdada. Ei hooli igast i-podidest ja muudest tehnikaimedest. Iga asi omal ajal või natuke hiljem. Parem isegi hiljem, on elutervem inimene :)
Ma olen sama meelt, et sellises vanuses lastele ei ole tarvis i-poode, ega ai-ai-pääde.
Hiljuti kui koos lastega käisime lendamas, siis väga paljud lapsed vahtisid tardunud pilkudega oma aipääde ning millestki muust ei olnud nad huvitatud. Meil olid kaasas pliiatsid ja paber, nuputamiseks ja lahendamiseks nn vanakooli töövihikud. Üks poiss käis vahepeal ka meie juures oma aipäädiga ning sellepeale kui meie lapsed ütlesid, et “hakkame joonistama”, ei tõstnud ta isegi pilku ekraanilt. See oli kuidagi liiga kurb, et olla tõsi.
See, et aipääde ei ole, on ainult suur bonus lapse vaimsele arengule. Peenmotoorikat ei asenda ükski lükkamine-tõmbamine, kuid õnneks või kahjuks vajab seda aju.
Ingrid, me oleme õigel teel:)
Jah, selles ma isegi ei kahtle, et oleme õigel teel. Vanemlikku hoolt selle sõna otseses mõttes – mitte asjade võimaldamist – vaid hoolt, koostegemisi ja õpetamisi, vajab laps palju enam, kui asju, mis võtavad lastelt oskuse suhelda ja annavad vaid võimaluse sageli teiste ees uhkustada, mis järjekordne imevidin tal olemas on. Eks ta ole ju mugav suunata laps omal jalust ära, maksta kinni oma tahtejõuetus tegeleda ja ajapuudus asjadega…..aga pikas perspektiivis saavad neist lapsed, kel klaasistunud pilk, kehv suhtlemisoskus reaalses elus ja nõrk käeline tegevus. Jaei maksa siis loota ka seda, et teismelisena see laps tahab äkki sinuga suhelda.
Ilus öösärk ja ilus kleit ! :)
Ingrid, ma kingin sulle selle raamatu;) kui ma Rapla juhtun tulema, siis toon ära.
Kena aastavahetus, sulle !
Oi, Gerly, milline ilus üllatus :) Aitähh :)