Loetud raamatud, ehk need, mida oskan soovitada.

Suur osa minu ajast on viimasel ajal seotud raamatutega. Suur lugeja olen ma tegelikult olnud terve elu, aga viimasel ajal on loetud raamatute hulk aina kasvanud.
Kooli ajal sai vahest tunniski lauaplaadi all hoitud raamatut loetud ja oh seda häda, kui siis õpetaja juhtus mind küsima. Ei teadnud ma siis ööd ega mütsi, millest klassis jutt käis :D Õnneks ei juhtunud see nii sageli, et oleks õpitulemusi mõjutanud.
Kuna elu jooksul olen üsna palju sõitnud Tallinna ja tagasi rongiga, siis ka seal on alati mõnus raamatuga koos aega veeta. Rongiga sõit on ajavõit – mina võtan seda nii :) Kodus ei pea kulutama aega lugemisele ja samas saan stressivabalt igasuguse ilmaga kulgeda ühest punktist teise.
Õhtuti on meil lapsega kohustuslik lugemisaeg. Ei, ei – lapsele ei ole see ebameeldiv kohustus, hoopis suur rõõm. Väga harva kulub meil see planeeritud aeg päevas millelegi muule. Sel ajal me loeme, arutleme ja räägime asjadest. Üha enam on laps hakanud ka ise lugema. Kui mina lõpetan ettelugemise, otsustab tema veel veidike ise ka lugeda. Seda on hiiglama vahva vaadata, kuidas väike inimene kõva häälega loeb, vahepeal naerab ja mingi aeg hakkab vaikselt omaette nohistades lugema. Iga päevaga areneb lugemisoskus aina parmaks.

Eile õhtul lõpetasime raamatu ” Õrnad kõrvad”. Autor Kärt Hellermaa.
Üks südamlik lugu väikesest tüdrukust, kellel olid õrnad kõrvad. Mõtlemapanev jutustus. Miks on osadel inimestel kõrvad õrnad ja miks mõned kõrvad eelistavad meeletut olmemüra….arutlesime selle üle lapsega pikalt.

Üks väike lõik tüdruku ja eaka naisterahva kõnelusest, kui tüdruk vaatas maja ees kasvavat suurt tamme:

…”Tädi Liisbet, miks see puu metsas ei kasva? Ta on ju nii suur!” päris Kairiin natukese aja pärast edasi ja heitis pilgu akna poole.
” Ju talle hakkas siin meeldima. Ja kuhu ta siis nüüd enam läheb, kui juured siin sügaval maas on,” vaatas tädi Kairiinile otsa , endal naeruvine näos.
” Tal on ju siin kitsas,” märkis tüdruk.
” Oh sind ninatarka! Puud pole inimesed, kes ühest paigast ära tüdineksid ja mujale õnne otsima kibeleksid,” vastas Liisbet. ” nemad seisavad rahulikult ühe koha peal ega taha sealt ära. Inimesed jooksevad mööda maailma ringi ja arvavad, et uus koht muudab neid uueks. Et siis nad saavad kõik vana ära unustada, eriti sell, mis vanas elus hästi välja ei tulnud ja mille pärast neil südames piinlik on. Aga igaüks jääb ikka selleks, kes ta on.”
” Nii nagu see puu ? ”
” Just!”

Minu enda viimase aja üks parimaid loetud asju on ” Minu Keenia” “Minu..” sari on mul sisuliselt kõik loetud ja isiklikult mulle on Keenia lugu jätnud kõige sügavama mulje. Eile lõpetasin ” Minu Brasiilia” ja see lugu meeldis mulle ka. Mis aga kuidagi ei edene…on ” Minu Bangkok”. Vist ei köida piisavalt vanglas elatud aastad… Pool on loetud ja eks vaatab, kas tahan seda lõpuni lugeda. Võimalik, et see saab olema minu esimene pooleli jäetud raamat üldse.
Suhteliselt järjest lugesin läbi kaks ümbermaailmareisi raamatut. Esmalt Uku Randmaa, meie soolopurjetaja ” Minu Maailmameri” ja seejärel Marko Mattvere kirjutatud Nordea ilmareisist pajatav http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/meri_ja_kuked_sy_nordea_ilmareis_2oktoober_2010_-_17juuni_2012/994741. Sümpaatsemaks osutus mulle Uku Randmaa raamat. Uku raamatus oli süda sees.

“Parim hotell tervs Indias” oli üks südamlik lugu vananevatest inglastest, kes igaüks omal põjusel sattus vanaduspõlve veetma Indiasse. Väga teistmoodi ja huvitav lugemine.
Hiljem vaatasin ära ka selle raamatu järgi tehtud filmi ” The Best Exotic Marigold Hotel” , aga minumeelest ainus ühine joon oli raamatul ja filmil see, et vanurid läksid Indiasse vanaduspõlve veetma :) Näitlejad olid head. Eraldi võttes olid mõlemad mõnusad – raamat ja film.

Seekord siis sellised raamatud.