Täna jäin mõttesse, et ohsapoiss, juba ongi pool veebruarist läbi ja kaugel see märts siis enam on. Märts on aga kindlasti minu jaoks kevadkuu isegi siis, kui lumi on maas. Päike käib suure kaarega, päev on kõvasti pikem ja olemine helgem. Hurraa, huraa, varsti saab õues rohkem pildistada :)
Hommikul tööle saab mindud nüüd valges ja see on suur asi. Koju veel valges ei saa, sest ma ei jõua iialgi nii vara koju :D
Kuna ma armastan käia palju jalgsi, siis sel ajal on aega mõelda mõtteid. Mõtled, mõtled ja avastad, et oled ootamatult jõudnud koju. Nii ma eile töölt tulles mõtlesin, et üldse pole enam jõudnud blogisse panna igasuguseid huvitavaid pilte, mida ajapikku on pildistatud. Koguni nii hull on asi, et eelmisest suvestki on palju kajastamata olnud. Tagantjärgi….kus sa siis sellega. Uued asjad tulevad peale, teed valmis, annad ära ja nii see jääb. Elutempo on kiire. Isegi liiga kiire. Vahest peale kahenädalast töörallit avastan ennast pühapäeval, ainsal puhkepäeval, seismas keset kodu ja arusaamatusega vaatamas, miks siin on kõik segamini??? Siis tuleb meelde, et ma olen kodus olnud peaaegu et ainult magamas ja siis kah veel väsimusest kukkudes :D Või siis vaadanud vastu peale tööpäeva veel arvutis nii tuhandele pildifailile, ohanud ja töödelnud, kuni jaksu.
Õhtustest enne und lugemistest on saanud paari lehekülje lugemised, sest rohkem ei jaksa. Lapsele loen jah tegemiste vahepeal ära, sest seda võtan ma meeldiva kohustusena ja puhkehetkena tööde vahel. Kusjuures, see lapsele lugemine on sageli seotud tööga. Seoses Kirjandusmänguga on tarvis endal terve posu lasteraamatuid läbi lugeda. Ühendan meeldiva vajalikuga – loen lapsele ette.
Praegu meil on käsil raamat “Et head haldjad sind hoiaksid”
Kuigi juttu on seal kaksikutest Ukust ja Tuulest, kes käivad teises klassis, on lugu eelkooliealisele täiesti arusaadav ja huvitav. On mille üle arutleda ja mõelda.
Mulle meeldib raamatuid lugeda koos lapsega just sellepärast, et pärast saab arutada…ja veenduda ka selles, et laps on kõigest aru saanud. Olen vahest märganud, et täiskasvanudki ei saa alati raamatutest aru :) Loevad küll, aga sõnum ei jõua kohale.
Kui veedad suure osa oma päevast raamatute vahel, jääb pidevalt midagi näppu, mida tahaks lugeda…ja nii see hunnik kasvab :D
Sellest hunnikust sai hiljuti lõpetatud raamat ” Minu teekond paradiisi” Lustakalt kirjutatud lugu. Julgen soovitada nendele, kes loevad muudki, kui ilukirjandust.
Lapsel on oma hunnik, millest osasid loeb ta ise ja osasid loen ette mina.
Kogu selles tohuvahobus on lugu selline, et meie armas suur sõber koer, saab nädala pärast 9 aastaseks:) Auväärt vanamees, kuigi ise ta sedasi kindlasti ei arva. Viimasel ajal armastab ta väga Kirke mängunurka ennast sättida, aga seekord ta lihtsalt pikutas mängunurga ees. Pikutas ja silmad käisid volks siia ja volks sinna. Peab ju jälgima, mida kodakondsed toas teevad ja miks nad üldse sahmivad muudkui siia sinna. Mis sest ikka, et tema karvu jagub igale poole. Armas sõber on ta sellegipoolest.
