Väikesed suured rõõmud

Laste üle on vahva rõõmustada. Eriti siis, kui laps ise rõõmustab samuti oma saavutuste üle.
Tänavu keerleb Laulukarussell pisut varem, kui eelmisel aastal. Suure lumega. Eelmisel aastal sai selle ürituse ajal juba hõlmad valla ringi joosta.
Kui meil tuli kätte esimene laulutund peale pikka koolivaheaega (peale uut aastat sõidab õpetaja alati puhkama ja soolotunde ei toimu), seati meid fakti ette, et noh, kahe nädala pärast on siis Laulukarussell. Ahah, mõtlesin mina, või nii. No mis siis ikka. Kuigi oleks tore olnud seda teada pisut varem, polnud nüüd midagi teha. Laul tuli kahe nädalaga lavaküpseks harjutada. Õpetajaga oli enne kontserti täpselt kaks proovipooltundi. Sel päeval, kui saime teada, et vaja esineda, sai Kirke uue laulu. Õnneks oli eelmisel aastal temast kaks aastat vanem sama koori laululaps seda laulu laulnud ja nii polnud laul päris võõras, aga sellegipoolest tuli kenasti harjutada ja sõnad pähe õppida.
13. veebruaril toimus Rapla valla Laulukarussell 2013. Kirke vanuserühmas polnud osalejaid just väga palju, aga lapsed laulsid kõik hästi. Seega viimase minutini ei saanud kindel olla, kuidas läks. Ei tea ju seda arvata, mis maitse või meeleolu on žüriil. Aga võit tuli ära :) Kirke oli muidugi väga rõõmus ja kui lisaks diplomile ja muule nännile anti kätte viiulivõtmega karikas, olid rõõmuspisarad lapsel platsis. Ta tõesti kogu hingest soovis võita karikat.

Hetk enne I koha väljakuulutamist, ehk pinge laes, sest 2 ja 3 koht olid juba väljakuulutatud

Diplomeid jagas lastele Superstaarisaatest tuntud hõbekõripoiss ja “hambahaldjas” Fredi Pärs. Tüdrukud olid igatahes saalis elevil :)

Uskumatuse tunne lapse näol, et kas saingi esimese koha???

Ja oodatud karikas käes koos pisaratega silmis

Valla lauluvõistluse esikolmikus olek tähendas nädala pärast osalemist Rapla maakonna Laulukarusselli eelvoorus.
Täna oligi see päev – 21. veebruar.

Mis sellele eelnes? Tervelt 1 proov üleeile päeval. Koos nohuse ja köhase õpetajaga. Õpetajast oli kohe kahju, et ta ei saanud kodus ennast ravitseda vaid pidi lastega harjutama. Õhtul tabas mu kõrv lapse ninas kahtlast lurinat, öösel suurt nohinat…ja eile hommikul oli suur nohu Kirkelgi platsis :( Mis seal ikka. Otsustasime, et laulu enam ei harjuta, säästame kurku ja ravime nohu. Jalavannid, sibulad ja küüslaugud…täna hommikul olid silmad udused, aga üks annus nohusiirupit tegi õnneks nina piisavalt lahti, et julgesime laulma minna.

Eelvoor oli osalejaterohke. Üle 80 laululapse. Korraldajaks tänavu Kehtna vald ja toimumispaigaks Kehtna Kunstide Kooli saal. Ega see nüüd mõnus ei olnud. Saal oli ülerahvastatud ja palav, algus viibis, saalirahvas oli esinevatel lastel peaegu et vastu nina :D Suurematel pole sellest ehk väga lugu, aga väiksematel on sedasi tähelepanu lihtne hajuma, sest kindel see, et saalis teeb keegi midagi põnevat, mis viib mõtted laulult mujale :P Kui suurel laval ja pimeda saaliga esinevad lapsed ei näe kaugemale kui 1-2 rida, siis täna oli terve saal valge ja rahvas esinejatel terves koosseisus kui peo peal. Lihtne täna lastel küll ei olnud.
Kogu tohuvahobus oli veel see ka, et enne esinemist võõras kohas lavaproovi teha ei saanudki. Osad tegid küll, aga meie õpetaja ei hakanud sinna isegi trügima. Käisid korra ühes kõrvalruumis laulsid laulu läbi ehk hääle lahti ja mis seal ikka.
Esimestena laulsid kuni viie aastased lapsed. Neid oli vist nii umbes 8. Pisikesi on alati väga vahva vaadata. Eriti lahe oli üks väike tirts, kes laulis isa kirjutatud laulu ja isa ise saatis ka kitarril. Nende kahega sõitsime pärast koos koju ja lapsed jõudsid lühikese teega sõpradeks saada :) Laulukarussellilt on Kirkel tekkinud mitu head sõpra, kellega ilmselgelt käiakse veel aastaid ühist lauluteed. Kes millal võidab või mitte, pole sealjuures üldsegi tähtis.
Järgmised esinejad olidki Kirke vanuserühma ehk 6 – 7 aastaste laste etteaste.

Hetk enne esinemist maadlemas võõra mikrofonistatiiviga :D

Kirke laulis oma vanuserühmas kuuendana

Oh sa poiss, neid lapsi oli selles vanuserühmas tervelt 14 ja kõik nad ju oma valdade parimad. Leppisime Kirkega juba kodus kokku, et kuna ta nohune ka ja laulda pole kerge, siis tähtis on osavõtt, mitte võit. Eesmärk oli kontserdil esineda nii hästi, kui ta ise hetkel suutis. Tulemus polnud enam tähtis. Konkurents oli tegelikult ikka väga kõva. Minumeelest suurem enamus 14 lapsest laulsid väga hästi. Nii oligi, et esinejate lõpetades polnud meil halli aimugi, kes võiksid olla kolm väljavalitud finalisti. Žüriile anti ilmselt otsuste tegemise ajal süüa midagi väga head ja uimastavat, sest oodata sai neid parasjagu ja rahvas saalis muutus silmnähtavalt rahutuks. Palav, lastel kõhud tühjad ja väikestel kannatus samuti väike. Lõpuks nad siiski tulid.

Kõigepealt rääkis žürii üldistest asjadest ja peaks ütlema, et õigus neil oli. Paljudele lastele saab komistuskiviks see, et lapsele on valitud kas liiga raske laul või vales helistikus laul. Seda ma märkasin juba valla kontserdil, et oli lapsi, kes laulsid nagu täitsa hästi ja siis äkki kui tuli keerulisema harmooniaga koht, polnud nad suutelised enam puhtalt laulma, sest laul oli nende jaoks liiga raske. Eks lastele tuleb ikka vahest anda ette pisut kõrgem latt, aga just selline, millest nad on suutelised üle hüppama, mitte alla jääma.

Ja lõpuks oli käes aeg, kui kuulutati välja kahe esimese vanuserühma 3 finalisti. Üllatus oli suur, kui Kirke oligi äkki supsti finalistide hulgas.

Peale seda hakkasid laulma järgmised vanuserühmad ja kuna saal oli liiiiiga väike, tuli väiksematel minna ära koju. Kahju muidugi oli, aga mis teha. Hoidsime kodus omadele pöidlaid edasi. Eelmine aasta käisime ära kõikidel kontserditel, sest kaasaelamist vajavad ju kõik edasi pääsenud sõbrad.

Nüüd on meil siis ees tõsine nädal. Eelkõige tarvis nohust lahti saada. Peale selle on tarvis valmistada ette teine laul ja arvestada sellega, et finaalkontserdil tuleb laulda…hoopis bändiga, mitte enda õpetajaga. Kirke tegi mulle selle peale suured silmad ja teatas, et tema tahab oma õpetajat ja kogu moos :D Eks tal on nüüd siis aega selle mõttega harjuda terve nädala.

Läheme finaali rahuliku südamega, esinema nagu kontserdile. Kõik 3 finalisti on võrdselt väga head ja seega kõik oleneb pisiasjadest ja eelkõige žürii maitsest. Õpetasin Kirkele juba eelmisel aastal, kui ta sai esimesed lauluristsed, et tähtis on olla nii hea, kui sa suudad ja võidust märksa tähtsam on südamest tulev laulurõõm. Kui võit tulebki, on see lihtsalt boonus :)
Lapse laulmise ajal olen ma aga endiselt äärmiselt kehv pildistaja….kogu aur ja tähelepanu läheb kaasaelamisele.

Lõppu tahaksin lisada seda, et kuna meie ja paljude teiste laste lauluõpetaja Thea Paluoja saab pühapäeval vabariigi Aastapäeva puhul presidendilt autasu, siis soovime talle palju, palju õnne ning ütleme suure aitähh tehtud töö eest.

Kirke koos tänavuaastaste trofeedega – ees servas on üks keraamiline lauluvares, mis hästi ei paista :)

Kaks ülemist hammast loksuvad tirtsul pikemat aega, aga just eile õhtul võttis üks neist kätte ja jäi viltu ripakile :D Leppisime siis kokku, et enne kontserti päris ära ei plaani kukkuda :D Jama kah, kui keset laulu hammas läind ja teksti tekib seletamatu susin :P

nagu naabrinaine ütles, et meie maja laululind :) On küll, sest isegi pildistamise ajal ta muudkui laulab ja trepikojas kuulevad naabrid alailma tema aariaid :D