Meil läks hästi, me ei võitnud :)

Just nii vastasingi, kui peale viimast Laulukaruselli finaalkontserti paljud pöidlahoidjad küsisid – kuidas läks?
Enamusel on kombeks kirjutada ikka sellest, mis läks oma lastel hästi ja unustatakse ära, et ka muu tulemus, kui võidupositsioon, on kiitust väärt ja rõõmu tuleb tunda alati.

Tublisi ja häid on ju palju ja oleks narr arvata, et just ainult enda võsuke on see parimatest parim ja kõiges. Tore ta ju oleks,eks…aga ka teiste lapsed on tublid ning ega sellepärast enda oma veel kehv pole, kui võit läks teiste õuele.
Liiati mina näen selles vahest mittevõitmises ainult positiivset jõudu, et laps püüaks ja harjutaks veel rohkem.
Üritusest endast siis ka.
Vaatamata sellele, et bänd unustas ära proovis öeldu ja mängis lapsele taustaks laulu täiesti vales tempos, sai Kirke oma laulu esitatud perfektselt. Selles mõttes, et veatult, ilma kobinateta, ilma sõnu puterdamata ja viisiliselt puhtalt. Õpetaja oli pärast kuri, et tänu bändile ei jäänud sellest loost midagi järgi. Vale rütmiga oli lugu lihtsalt uimane ja lohisev, aga tegelik tempo oleks teinud loost särtsaka esituse. Noh, tont sellega. Läks nii.
Ma ise olin pigem rõõmus, et köha ei tikkunud laulu ajal segama, sest tervist me esinemise ajaks korda ei saanudki. Hääl oli pisut ära, nohu oli veel väikestviisi olemas…. Vaatamata perfektsele esitusele laulis ta siiski alla oma võimete ja midagi polnud teha, kui tervis vedas alt.

Mis aga üldisesse olukorda puutub, siis….ilmselt poistelaulu võistluse tuules, olid enamus võitjatest tänavu poisid :) Eks neid on ju vähe ja poisid on nunnud ja neid tulebki esile tõsta…nii kipub se sageli olema. Ühes vanemas vanuserühmas ma olin isegi siiralt üllatunud, et võitis poiss, sest nii mõnigi tüdruk oli vokaalsetelt võimetelt ja esituselt temast kõvasti üle. Noh, lõpuks aga oleneb kõik ju iga lapse hetke tervisest ja žürii maitsest. Loterii.
Ürituse lõpus ütles Kehtna valla esindaja väga õigesti, et absouutselt kõik, kes on finaali jõudnud, ongi juba võitjad. Nii ju ongi.
Kirke esiotsa jäi pisut kurvaks, sest ta siiski lootis…aga rääkisime asjast, jõudsime kokkulppele, et antud olukorras oli ta tubli ja andis endast parima ning kõik oligi korras. Laps oli juba sealsamas seda meelt, et tuleval aastal uuesti :) Palju tähtsam on seal ikkagi saada esinemiskogemust ja uusi laulusõpru. Edasi kuulasime juba rõõmuga kontserti edasi ja elasime kaasa oma sõpradele. Polnud seda lohutamatut pettumust, mis oleks seganud sõpradele pöidlaid hoidmast ja nende üle rõõmustamast.

Küsisin, et mis tunne oli ka bändiga laulda? Enne kontserti sai proovis nendega kaks korda laulu läbi laulda ja kõik. Ütles, et natuke hirmus oli, sest trumm oli mürtsunud tema sees. Eks see bändiga laulmise kaif tuleb neil pisut hiljem :) Nokkisin lapse kallal, et näed, sina kõva mutt laulad juba alles kuueseks saanuna bändiga, emmel õnnestus bändiga laval olla esimest korda alles 13-selt :D

Niiet nii ongi – meil läks hästi :)