Kesk igapäevaaskeldusi avastad ennast sageli mõttelt, et kuhu me siis lõpuks siin elus üldse liigume?
Iga päev ju kulgeme, aga kuhu? Teinekord avastan ennast elu kõrvalt jälgimast, sageli imestamast ja teen suuri silmi, nagu Alice imedemaal – selle viimase võrdluse eest tänan ühte toredat inimest :) Mul on hea meel, et ma teda kohtasin ja ega meie teele satu ükski inimene niisama – ikka pigem selleks, et läbi tema kasvada ja paremaks saada, midagi õppida.
Voodi kõrval oleval tumbal kasvab aina raamatute hunnik, mida ma tahan lugeda ja selle kirjanduse seas on kuidagi aina vähem ilukirjandust. Pigem harivad teosed ja lasteraamatud. Lasteraamatud muide, on vahest vägagi harivad ja soovitan neid soojalt ka täiskasvanutel lugeda. Rääkimata sellest, et lapsele ette lugedes saab lapsega koos midagi teha, arutleda ja see on puhas kvaliteetaeg.
See, et igapäevatöö võtab üsna palju minu aega pole mulle sugugi üllatus. Seda enam kasutan sellest üle jäänud aega nii, et oleksin õnnelik ise ja oleks seda ka laps – see pereliige, kes veel suures osas sõltub minust. Kelle maailmavaade ja ellusuhtumine hakkab sõltuma samuti minust. Lastetoa tähtsus on meie eluteel märksa suurema tähendusega, kui geenid :) Geneetikast võiks rääkida üldse veel pikalt. Sellealast kirjandust on viimasel ajal saanud lugeda ja noorem poeg diskuteerib minuga sel teemal üsna sageli. Noore inimese arukad seisukohad on väärt kuulamist.
Hiljuti loetud huvitav artikkel asjadest ei üllatanud mind sugugi. Ma ise olen sama meelt, et mulle meeldib elada ilma asjade taaka seljas kandmata. Ka last ei kasvata ma elama asjade maailmas.
Väärtustame koosveedetud aega. Püüame mõtestada lahti seda, mis teeb meid koos ja igaühte eraldi õnnelikuks. Ma olen kõiki oma lapsi kohelnud maast madalast kui võrdseid. Pole ninnunännut, vaid on kahe inimese vaheline suhtlemine, asjade koos läbiarutamine ja lapse arvamuse kuulamine – dialoog. See on teinud neist varakult sotsiaalsed ja toimetulevad tegelased.
Mis on veel oluline, siis see, et ma ei organiseeri oma lapsi üle. Laps tegeleb sellega, mis tal hästi välja tuleb ja mida ta armastab. Ma olen nende valikuid toetanud ja aidanud olla tegevuses järjekindel. Olen õpetanud, et ainus, kellega siin elus tasub võistelda, oled sina ise :) Parem saab olla vaid iseendast.
Lugesin just hiljuti artiklit, kus oli tsiteeritud Carl Honore – d. Tema kirjutas ka raamatu ” Under Pressure: Rescuing Our Children From the Culture of Hyper – Parenting” ( ” Surve all: päästkem meie lapsed liigsuunavate vanemate ikkest.”)
Honore väljendus väga õigesti – et laste arendamine ei tohi olla tootearendusprojekt, vaid teekond. Ja laste põhivajadusi – olla armastatud, hinnatud ja kuhugi kuuluda – ei saa me pakkuda kiirustades.
Jah, tehes tööd 8 +… tundi päevas, on ehk isegi keeruline lapsele pakkuda seda aega, kuid hea tahtmise juures ja teades, et just vanematest sõltub suuresti lapse kujunemine – tuleb see aeg leida.
Minul võimaldab töö õnneks kahel päeval nädalas olla seal koos lapsega. Meie päralt on ka kõik õhtud, kui mul pole just mõnda lisatööprojekti, kuhu ma teda kaasa võtta ei saa. Võimalusel sätin ma need tööd sellesse aega, kus üks kahest pojast saab koos piigaga aega veeta. Nii saab tütarlaps hea meheliku eeskuju ja võimaluse teha vendadega koos midagi huvitavat. Nende suhtlemine käib läbi arendavate mängude, müramise ja kallistamise. Minumeelest igati tore.
Kirke puhul on minult väga palju küsitud, kas ta läheb sügisel kooli, sest ta on väga arenenud laps. ILmselt ta seda ongi. Mulle on ta eelkõige laps, keda ma väga armastan. Kuulates ema südant ja toetudes kahe vanema lapse kasvatamise kogemusele, ei pane ma teda siiski sügisel kooli. Me tahame liiga kiiresti teha lastest täiskasvanuid, andmata neil võimalust olla laps. Kui tal on võimalus pikendada veel aastakese oma lapsepõlve, siis selle ta ka saab.
Seni aga teeme võimalikult palju asju koos. Kui võimalust on, kerime ennast teki alla ja loeme kasvõi pool päeva. Kus võimalik, käime – teeme – kogeme koos. Keedame maitsvat suppi koos ja koristame pärast koos ka laga. Kui vaja läheme tülli ja pärast lepime ära. Tuleme töölt koju bussi asemel jalgsi, et märgata kevade lähenemist, elu meie ümber ja rääkida asjadest. Kui vaja teeme töödki koos. Õhtuti, kui ma töötlen pilte, siis enamasti ta kipub minu lähedal joonistama, aga sageli ma hakkan seda tööd tegema alles siis, kui lapsega aeg veedetud, raamat ette loetud, 4 korda kallistatud ja 4 korda musitatud ( see on tuttuminekurituaal). Jah, mulle endale on see vahest ka väsitav, aga kui öösel magama lähen, teen lapsele unemusi, paitan pead ja vägisi tuleb näole naeratus. Nendel hetkedel ma tean, et vaatamata sellele, et hommikul lähen tööle unemati õlal, oleme me õnnelikud.
Detsembrist alates käib tips juba ise laulmas. Tuleb hommikul minuga tööle, käib päeval ise rahvamajas laulmas ja tuleb sealt tagasi. Need on tema väikesed iseseisvumisharjutused. Koos kasvades on tal tekkinud turvatunne, mis aitab usaldada ennast ja olla kindel, et ta saab hakkama. Meil käib asi niipidi, et laps helistab mulle – ema, kuidas sul läheb? Ma jõuan varsti juba tagasi, ma olen siin Lasteaia tänava nurgal. Armas. Mul ei jää isegi võimalust olla hauduja kana ja helistades paanitseda – kus sa laps oled, kas kõik on hästi ja millal sa tuled :D
Nädalavahetusel olid pühad. Ma ei planeerinud ennast üle. Eratööd lõpetasin ära neljapäeva öösel. Reedel küpsetasime kooki ja võtsime vastu külalisi. Selliseid hästi armsaid inimesi, kellega koos oleme rõõmsad ja õnnelikud – itsitasime ja jutustame nagu torust tuli. Laupäeval olin olude sunnil tööl, aga lapsed olid sel ajal kõik koos maal vanavanemate pool. Poisid abistasid vanaisa ja Kirke sai vanaema / vanaisaga juttu ajada ja mune värvida/ koksida. Kuigi need tema mänguvanavanemad, siis tema jaoks on nad rohkem, kui päris ja tedagi hoitakse nagu oma. Taaskord põhjus olla tänulik. Pühapäev kujunes meil samuti külalistepäevaks. Lustiliseks ja rõõmsaks. Kohe palju nalja ja naeru sai :D Isegi meie vana puust lõikelaud naeris ennast kolmeks – saamata aru, et ta ei ole matšeeta :D. Seegi ajas naerma, mitte ei pahandanud. Miks peakski, kui tänu sellele sai midagi head süüa :P
Mune värvisime ka. Kiirustamata ja mõnuga. Kirke tegeles maalritööga ja mina lihtsalt tegin pilti. Lihavõttejänesed poetasid elamisse laiali 12 väikest rõõmsatäpilist vutimuna, mis tuli kirjelduste järgi peidukatest üles leida. Korralik jälitustegevus kestis hommikul päris jupp aega.
Mõned asjad siin elus ei muutu – koer nuusutab jätkuvalt need veidralt kirjud munad üle, et mine tea, äkki kõlbavad süüa :D
Sel nädalal on meil veel ees mõnus kultuuriprogramm, millest tuleb juttu ehk edaspidi. Ma ei teagi, millal. Nii palju huvitavat on ees ja kevad tuleb…..ühesõnaga siis, kui reaalsest elust aega üle jääb :) Soovime kõikidele palju päikest ja eks ma mõtisklen ikka edasi, kuhu me siin elus liigume. Mõtteid igatahes on :)
Tead, need üleorganiseerimised tulevad suht sageli sellest, et lapsed peavad täitma ju kõik iseenda täitmata jäänud unistused. Ja niimoodi need lasped muusikakoolist trenni ja sealt jälle kunstiringi kappavadki.
Muuseas, üks pool minust tahab ka sedasama, sest kõik need oskused, mida minul ei ole, võiks ju olla olemas meie lastel.
Õnneks olen ka täie mõistuse juures ja 5.a lapse jaoks 2 korda nädalas käia enda jaoks meeldivalt aega veetmas, on igati piisav.
Püsime normaalsed edasi ja ilusat kevadet!
Jah, eks sellest see enamasti tulebki. Unustatakse ära, et laps on keegi teine, mitte sina ja temal võivad olla hoopis omad soovid. Kui unustada see ära, võibki teha lapsele kasu asemel hoopis kahju.