Jah, iga päevaga läheb paremaks.
Ma ei ole eriline ilma kallal viriseja, sest nagu öeldakse, kõik on suhtumise küsimus ja pole halba ilma – on vaid valed riided :)
Sellegipoolest on puhas rõõm, kui õues läheb aina valgemaks ja helgemaks, lumi sulab jõudsalt ja siit – sealt hakkab paistma midagi rohelist.
Eks linnapildis sulab lumi kiiremini, aga meil siin maja taga võtab ikka aega.
Kuid siiski, siiski. Eelmise nädala lõpupoole hakkasime lapsega minema maja taga aiamaa pole ja lumi tuli üle saapasääre :P Eile aga saime juba aiamaale kenasti minna peaaegu mööda muru. Aiamaal peenarde vahel on muidugi lund veel küllalt. Põõsad on vähemalt lume alt välja ilmunud :D Täna hommikusel lähemal uurimisel avastasin, et roos on kenasti talve üle elanud. Unustasin selle sügisel katmata ja olin ikka parasjagu mures tema pärast. Talisibul on juba oma rohelised võrsed välja sirutanud, aga minumeelest olid nad hommikul küll jääs :) Tüümian on samuti välja sulanud ja talve kenasti üle elanud. Nüüd ootan aga järgmisi taimekesi.
Oh, näpud juba kuidagi sügelevad, tahaks tasapisi aiamaal askeldada.
Eile käisime lapsega vaatamas, kas kevadlilled juba paistavad. Olid täitsa olemas, mis sest, et veel suur vesi ja lumi ümberringi, aga lõpuks õitsevad nad ka meil. Lumikellukesed ja varsti kohe märtsikellukesed.
Käisimegi eile koos kevadet otsimas. Luusisime ümber maja, aiamaal, kraavide ääres. Laps rõõmustas, et tema “kiigupuu” juurde saab taaskord käima hakata.
Tassisime rattakuurist lapse ratta välja. Kummid olid kuidagi tössud ja läksime kiirelt siis selle murega vanema poja juurde. Tuli ja pumpas õekese rattakummid täis. Oh seda lusti, kui sai peale pikka talve jälle ümber maja rallida :)
Laupäev oli minul tööpäev ja Kirke sai sel ajal koos vennaga maal käia. Hiljem kuulasin lapse vaimustusega esitatud ettekannet oma päevast, mis sisaldas ka vennaga mööda metsa luusimist ja kasele mahlapurgi kinnitamist. Suure vennaga koos on ikka lahe küll koos toimetada.
Õhtul peale tööd seekord ei olnud mingit kodus istumist vaid läksime hoopis vaatama Miss Raplamaa 2013 üritust Sadolini spordimajja.
Valimised olid Raplamaal juba 19-ndad, aga tõttöelda, pole ma seni neid üritusi kunagi vaatamas käinud. Küll olen mitmel aastal osalenud missikarussellil hoopis nende koolitajana.
Pidu oli ilus, korraldus väga hea ja kuna meil olid vip-kohad lausa esireas, siis ülevaade oli suurepärane. Tüdrukud esitasid vahva etenduse, Ott laulis oma ballaade, Mairold oli lahe ja humoorikas õhtujuht, klaasil liivaga maalija oli väga äge. Kõik oli ok. Vähe sellest, et lauad olid kaetud, siis pärast jagus kõigile, kes soovisid, ka missitorti.
Esikolmik, kelle žürii valis, oli minu jaoks küll sellisel näol üllatav, aga mis teha – maitse üle ei vaieldavat.
Ühesõnaga tore ja ilus laupäevaõhtune meelelahutusüritus oli. Ma jätsin teadlikult isegi fotoaparaadi koju, sest otsustasin puhata – kõigest.
Illustreerivaks materjaliks tulevad hoopis veebruaris tehtud pildid, kui ma käisin pildistamas JCI aasta avapidu, kus missikandidaadid astusid üles oma kavaga.
Elu on ilus !!! Päike, päike, päike ja rõõm elust enesest!
Lugu sai tegelikult kirja juba esmaspäeva õhtul, aga täna teadupärast neljapäev ja õues on oi kui palju muutunud :)