Näpud mullaseks

Mitte et tööst puudus oleks, aga aias on ütlemata mõnus nokitseda…..ok, kuni sääski silmapiiril pole :P
Kui eelmisel aastal vaatas mulle kevadel vastu üks 10 a söötis olnud aiamaalapp, siis sel aastal ma tõesti naudin, et see suur töö on tehtud ja ma ei pea enam võitlema selle rägastikuga. Ok, käed sain muidugi jälle lõhki, sest need veidrad okkalised väädid ronivad ikka siit ja sealt välja vaatamata sellele, et neid eelmisel aastal sai südamest hävitatud. Õnneks ma ei heida meelt, sest rõõmu pool on suurem.
Mingi nädalavahetus riisusin aiamaalt kokku suurema lehesodi. Seekord, suurel töörahvapühal, nokitsesime koos naabriperega ikka enamuse päevast aias. Korda said lillepeenrad ja üridipeenar, põõsaümbrused ja mõnedki muud kohad. Hetkel on jäänud puutumata vaid sügisel üleskaevatud peenrad, kuhu veel niikuinii midagi istutada ei saa. Istutasin maha ühe miniroosi, teisele seltsiks. Selle esimese tõi mulle sügisel õde ja teine nüüd ootas Kirke sünnipäevast õue viimist.

Rõdul on nüüd juba ilutsemas 3 potti võõrasemadega.

Amplis kasvab kenasti lobeelia – valge kõrvuti sinakaga.

Karulauk on kenasti oma nina välja pistnud ja ootan kannatamatult, kui teda juba rohkem ja rohkem kasvaks.

Küüslaukudega on asi omapärane. Sügisel üles võttes mu saak just ülearu kiita ei olnud. Istutasin nad kenasti siis jälle maha sügisel….aga nüüd vaatan, et mu kohalikud maa-alused maastikukujundajad on neid küüsi veel omatahtsi laiali vedanud, sest küüslauk kasvab päris mitmes kohas :P

Talisibul on ilus ja roheline. Juba saab supile ja salatisse noppida.

Lumikellukeste kõrval hakkavad tasapisi õitsema muudki lilled…

Puhastasin pune eelmise aasta kuivanud jupikestest ja ohjeldasin ta kivide vahele…eks paistab, kas ta seal ka püsib. Kõrvalt turritab juba murulauk ja paar margareetat.

Rabarberiga oli sama veider lugu, kui küüslauguga. Päris seal ta küll enam ei kasva, kuhu sügisel maha pandud sai. Kuid siiski, siiski…ta on olemas :) ja Katrin lubas juurde tuua.
Sügavkülmast said mõne aja eest rabarbeird otsa. Hea meelega tahaks juba värskest kraamist kooki ja kisselli.

Jaaah, aiamaa on hetkel ootel. Kraaviperv on tänu usinatele naabritele saanud võsast vabaks ja meie aiamaad saavad nüüd kenakesti rohkem päikest. Õhtupäikeses on meil aga hea istuda ja mõtiskleda kuhu ja mida veel istutada. Kujundamistööd ja mõtted käivad meil täie hooga.

Kohe aiamaade vastu said sel aastal maja poolt ostetud meie puhkealale uued pingid. Tublid naabripoisid panid eile nad kenasti kokku ja koos tegime seal ümber ka esimese grilli. Laud sai ka terveks tagasi. Oli teine pisut väsinud, aga eks ta ole vanake ka.

Toas on mul aga suvikõrvitsataimed ootamatult suureks kasvanud. Karta on, et lähevad toas veel õitsemagi ja jõuan mõnedki taimed uuesti külvata :D Õues veel ju liiga külm. Pealegi, on mul nende kasvatamisega üks mõte tekkinud ja selleks peab mul poeg ühe minu mõttega pisut tegelema.

Lillherne taimed kasvavad samuti jõudsalt. Mulle nad väga meeldivad. Seega neid saab õue ja rõdulegi.

Lavendel on praegu veel toas, aga suvepoole kolib üridpeenrasse.

Uus basiilik on ka juba lopsakas. Eelmise kevade taimed hakkavad nüüd vaikselt ära väsima, kuigi lehekesi nopin sealt siiani ja see taim on küll meie toidulaua lemmik.

Rippmaasikal avanes esimene roosa õis ja ilmade soojenemisel kolib ta kenasti rõdule.

Ei saa maininimata jätta, et minu varjukannike on jälle kaunilt õitsemas.

Jaaa, neid taimekesi on aknalaual teisigi, väiksevõitu teised veel pildistamiseks :)
Kevad on mõnus ja rõõm oma maalapist on suur.