Niikui ilmad on valged ja mõnusad, ei püsi meie lapsega enam kuidagi toas. Suuremalt jaolt oleme kas tööl ja lasteaias või siis kusagil õues midagi tegemas. Tuppa laekume magama. Õues saab ju teha mida iganes – askeldada aiamaal, käia jalgsimatkal, käia rattamatkal, käia pildistamas, grillida, niisama tšillida jne jne. Mis peamine, siis värske õhk, liikumine ja rõõm tegevusest. Jah, lisaks jäävad veel igasugused üritused sees ja väljas.
Sel kevadel oleme nädala jooksul Kirkega teinud juba kaks matka. Kirke isegi kolm, sest tema käis lasteaiarühmaga ka metsas matkal.
Panen kirja meie esimese matka, mis oli jalgsimatk. Kaks tundi võsas ja padrikus rassimist oli väga lahe. Lõpetasin eelmisel laupäeval tööpäeva neljast ja marssisin koju. Mingi aeg harjutas laps oma laulu ja siis tekkis mõte, et lähme matkama. Ilm oli ju ilus, õhtuks tuul vaibunud ja miks mitte minna. Nii me siis tegime mõned võileivad kotti kaasa, pudelisse villisime kasemahla ja läksime. Matk võis alata lausa maja tagant, sest sealt saab otseteed minna lähimasse võpsikusse, kus on puid, põõsaid, veekogusid ja linnulaulu. Kaks tundi läks lennates ja selline me matkake välja siis nägi :
Suuremast padrikust läbi matkates jõudsime esimese sillani. Päikese käes jääd paratamatult vaatama mõnusalt voolavat vett.
Nagu võsas ikka, kui näppida igasuguseid kaikaid ja oksi, võib saada pinnu näppu.
Leidsime ühe südamekujulise rohelise olluse, kus sees kees elu :) Armastus on igal pool.
See on vist meie seiklusraja pikim sild. Meil muide on matkateel väga palju sildu. Üks promenaad on meil Raplas ka, selline viisakas, kus saab ka potasega tervisejooksu teha, aga need sillad on võsas ja õigem jalats on siiski kummik.
Lapsele on iga leitud veekogu rõõm, see rõõm, kus saab ujutada puukoorukesi ja mõelda ennast suure laeva kapteniks :)
Kopraonu tööd märkasime ikka üsna palju selle kahe tunni jooksul. Agarad tegelased.
Vesi on minule väga oluline ja pildistan seda igal võimalusel nii ja naa :)
Üks sillaalune vulin
Kui juba 1,5 tundi matkatud, siis tuleb ka üks väike pinik teha ja mõned võileivad süüa.
Maitseb hästi
Peale võileibu ja kasemahla on paras aega visata leiba luusse ja kuulata vaikust…kus ainsateks häälteks on lindude siristamised
Päikese käes on nii mõnus, et kell hakkas juba kaheksa saama, aga koju minna veel kuidagi ei tahtnud.
Koduteel said pihku mõned pajutudud.
Ilusad on nad tõesti taeva taustal
Nagu minu abikaasa ütleb sellistel puhkudel “No milline see lapsepõlv veel olema peaks!”
Tal on ilmselt õigus. Need emotsioonid jäävad aegade lõpuni temaga.
Olen nõus. Absoluutselt nõus!