..tahaks ma kirjutada siia veel ühest meie kevadisest matkast.
Sinililli õitses sel ajal hästi palju ja nii me arvasimegi, et peaks minema ja vaatama neid. Justnimelt vaatama, sest metsast koju tuues poleks need lilled enam päris need.
Kuna väga lähedal meil neid ei kasva, laenasime mulle naabrinaise ratast ja seekordne matk oligi meil mitte jalgsimatk vaid rattamatk.
Esmalt, kui sõitma hakkasime, avaldas Kirke soovi astuda läbi selle onu Tõnu juurest, kes elab seal põllu peal :D Onu Tõnu, on Kirke vanaonu.
Kuna meil oli plaanis niikuinii sõita mööda Väljataguse teed, siis nii võtsimegi esimeseks sihiks külaskäigu vanaonu juurde.
Onu Tõnu oli keset ilusat laupäeva kenasti koos oma kaasaga kodus ja nii me neid üllatasimegi. Kolasime mööda aeda, ajasime juttu ja Kirke vana naaskel avastas õue pealt ühe väikese traktori või kuidas seda riistapuud nimetadagi. Tal oli kohe nii suur huvi selle vastu, et läks vanaonuga rääkima, et äkki saaks sellega sõitma. Kui mina avastasin, siis olid nemad kahekesi juba kõik kangid ja nupud üle rääkinud ja tirts hakkaski ise sõitma :) Onu Tõnu sibas kõrval ja juhendas ning lõpuks hüppas trakatsi taha ja Kirke sõidutas teda. Minul jäi üle siva fotokas kotist välja võtta ja teha mõned toredad jäädvustused.
Edasi sõitsimegi mööda Väljataguse teed, tehes mõned peatused, et imetleda sinilillevälju.
Mõne peatuse tuli teha veel, sest igalt poolt vaatas vastu meile kevadet ja lilli
Lõpuks jõudsime Järvakandi teele. Sealt kimasime edasi Rapla poole, kuni jõudsime Maxima poeni. Kui ikka matk, siis koos piknikuga ja poest oli tarvis oma varusid igal juhul täiendada. Kasemahl oli meil kaasas, võileivad ka, aga midagi õige head, nagu jäätis – tuli kindlasti juurde osta. Meil oli üks väike termokott kaasas, see oli täitsa abiks jätsi transportimisel.
Sõit jätkus läbi Rapla linna, kuni keerasime kiriku juurest promenaadile. Järmine peatus oli promenaadil “nõiamajake”.
Laotasime oma tekikese istmele, ladusime toidumoona välja ja lasime hea maitsta.
Peale pikka sõitu oli isu küll väga ja väga hea. Sõime, ajasime juttu, tegime pilte. Selles nõiamajakeses on meil olnud juba ammune traditsioon teha kevadeti pilte. Ega siis seegi kevad saanud teistmoodi minna.
Veidi veel sõitmist ja varsti olimegi kodus tagasi. Onu Tõnu juures analüüsisime veidi meie maršruuti ja selgus, et makt oli tervelt 12 km pikk. Lapse esimese pikema jalgrattamatka jaoks täitsa hea tulemus ja pealegi – ei mingit virisemist, et ei jaksa :)
Juhuu, nagu me täna mäest alla sõites hüüdsime – ilus suvi on ees :) aga sellest juba teine kord :P
Täna oleks mu isa saanud 88…..ma usun, et ta hoiab alati meil silma peal :) Mina aga olen tänulik, et sain olla 28 aastat tema tütar.
Ilmselt oli teil ikka päris lahe matk:) Mu meelest pole Kirke kunagi ju virisenud, pigem manitsenud ikka virisejaid:)
Ei noh Kirket näeb virisemas enamasti vaid emme :D Õnneks ta ei virise jah kunagi matkates või kus iganes me käime ja kondame. Virin tuleb meil siis peale, kui ma ütlen, et kell on liiga palju ja ta jokutas nii kaua, et ma enam lugema ei hakka enne magamist :D
Matkata on tore, hiigeltore kohe. Eriti hea seltskonnaga ja seda me ju ometi oleme :D
Ilus päev teil! Kadestan vaid, et endal pole aega midagi sellist ette võtta. Ehk suve poole.
Mulle on elu õpetanud, et tegelikult on aega alati – tuleb lihtsalt eraldada olulne mitteolulisest ja leiab alati aega selle jaoks, mida tõeliselt tahad.
Niiet Ka, ära kadesta, tee ära :)