Sel nädalal oli üks lahe neljapäev. Pidin tegema fotokoolis selle hooaja viimase fotomeigi loengu ja otsustasin lapse ka linna kaasa võtta, et enne ja pärast pisut tšillida. Päris niisama kohe, ilma erilise eesmärgita. Rongid käivad nii, et aega jäi enne koolitust ja peale koolitust ja peale koolitust lausa planeerimatult palju :)
Päev algas ikka sellega, et kimasin rattaga tööle. Jajah, rattaga. Mul on nüüd oma väga mõnus suksu, millega sõita. Kui mõni inimene rõõmustab, et ostis auto, siis mina rõõmustasin, et ostsin lõpuks ammu soovitud ratta. Pealegi veel hea ratta.
Tööpäev oli lühike ja peale lõunat kimasin juba kodu poole tagasi, et võtta kodust laps kaasa ja kiirustada rongile.
Linna jõudes mõtlesime, et mida esmalt teha, sest koolituseni oli aega. Võtsime suuna Kristiine keskusesse ja kuna seal avati hiljuti Next-i kauplus, siis sinna me läksimegi. Next on olnud juba krooni algusest minu üks pretsedendituid lemmikuid. Kui meil oli Tallinnas Viru tänaval Nexti kauplus, siis olin seal tihe külaline – pealegi töötas mul seal sõbranna :) Kahjuks see kauplus pani mingi aja pärast oma uksed kinni. Hiljem, kui Kirke juba oli sündinud, tekkis võimalus Nextist tellida riideid otse koju. Kuni 128 pikkusele on seal imeliselt ilusaid riideid lastele ja mis kõige tähtsam – kvaliteetsed ja vastupidavad. Püsivad värvis ja ei lähe koledaks. Ka hinnad on paremad, kui meil müüdavatel vähemkvaliteetsetel lasterõivastel. Nüüdses poes on lastele kategooria 5 – 12 aastased. No pisut väike valik, aga siiski väga mõnus.
Peale Nextis luusimist tegime väikese söögipausi ja edasi läksime juba koolitama viimast selle hooaja fotokoolituse gruppi.
Koolituse lõppedes oli meil pisut aega ja võtsime suuna läbi vanalinna Balti jaama poole. Vanalinnas oli suur rattaralli ja no ega seal vanalinnas lihtne luusida polnudki.
Ilm oli ilus ja meelitanud välja palju rahvast ning lisaks karjade kaupa turiste.
Seiklesime mööda kitsaid tänavaid ikka üles ja üles, Toompea poole. Siin ja seal elasime metallpiirete ääres kaasa kihutavatele ratturitele. Lõpuks olime Toompeal ja imetlesime kaunist linnavaadet. Ilm oli ilus – ühel pool oli tõusev tumesinine vihmapilv ja teisele poole keerates mere kohal sinisinine taevas. Päikest jagus kõikjale.
Vahepeal vahetasime vaateplatvormi ja kui tahtsime sealt tagasi minna, siis avastasime, et oleme lõksus. Värav oli lukus. Eks me siis kratsisime kukalt mõeldes, mida teha. Ööseks vaateplatsile ju ometi ei taha jääda ja pealegi oli meil tarvis rongile minema hakata. Lõgistasime väravat – ei avane. Hindasime avausi – läbi ei mahu. Läksime tagasi hoovi, kus ühe maja uks oli lahti. Esimesel korrusel olid kõik uksed kinni. Teisele korrusele viis trepp ja seinal kiri, et umbes üles jõudes oled õnnis ja helge :) Nojah, ma ei juurelnud, mida see tähendab, läksin üles, koputasin, sisenesin…vastu vaatas tühi suur tuba, põrandal mõned madratsid ja riidehunnikud. Hüüdsin tere ja küsisin, et kuidas me saaks väravast välja. Kusagilt ruumi sügavuses vastas õnneks meile aktsendiga meeshääl, et kusagil seina peal olevat üks valge nupp. Tänasime ja läksime nuppu otsima. Seda me tõesti ennem ei märganud, sest nupp oli väravast ikka päris kaugel :D Igatahes saime õnnelikult välja ja suundusime läbi järgmise vaateplatsi treppidest alla Schnelli tiikide poole ja Balti jaama.
Jaama jõudes vaatasin kella, et aega veel on ja jõuame endale midagi söödavatki osta, aga kui kassas maksin, vaatasin korra oma rongiplaani ja avastasin, et rong läheb mitte 20.26, vaid 20.16….ühesõnaga tormasime välja ja nägime rongi saba :)
Nagu lauldakse ühes Kirke poolt lauldud nõialaulus – “Nõiamoorid Vinni ja Punni, ei ole mingid nannipunnid…” – nii ka meie. Ei mingit nannipunnitamist. Läksime üle tee parki, sõime oma kuumad koerad ära – jah see on meie harva esinev ebatervisilik hetk – ja mõtlesime, mida ette võtta. Viimase rongini oli veel palju aega ja aeg tuli sisustada. Meenus, et üks tuttav fotograaf sageli teeb neljapäeva õhtuti koolitusi, seega tuleb helistada sõbrale ja küsida, kas ta juhtumisi on linnas ja liigub Raplasse. Vedas :) Täitsa olemas ja nii me liikusimegi rõõmsalt taas läbi vanalinna teise linna otsa. Jõudes Viru keskuse juurde trammipeatusesse, hakkas vaikselt sadama ja meile avanes vaimustav vaatepilt. Fantastiline vikerkaar, lausa topelt – embamas meie pealinna. See oli hetk, kui kirusin, et võtsin kaasa vaid fix- objektiivi. Mõned pildid tegin siiski.
ja vikerkaare alt tuleb vist tõesti otsida rahapada – sest SEB pank on samuti vikrkaare otsas :)
Ilm oli nii hunnitult ilus, et ei seganud meid vihm ega midagi. Jalutasime sossimäest üles, imetlesime looduse vaatemänge, õhtust päikest, naeratasime ning ümisesime vana head ” Singing in the rain” laulu. Ülekäiguraja saarel seistes avastasin imeliku asja – kuigi ümberringi sadas, polnud ma märjaks saanud ja pead katsudes olid juuksed kuivad. Hakka või imesid uskuma.
Jõudsime kohale pisut vara ja koolitus veel käis. Nii õnnestus kuulata ka ühte head vene rahvusest fotograafi, kes rääkis kompositsioonist läbi sümboolika ehk seletas lahti fotosid. Väga huvitav teema. Esimene seni kuuldud fotograafide kompaloengutest, mida pean pädevaks ja huvitavaks. Loodan, et kuulen selliseid häid ja kompetentseid etteasteid veel ka tulevikus.
Loeng läbi, algaski kodutee. Endiselt hurmavate loodusvaadetega – udu oli kohal ja päikeseloojang….
Nii me kaks väsinud kuju koju jõudsimegi.