Ma ei hakka isegi spekuleerima, kui kaua ma juba tahtsin teha mõnda amigurami loomakest. Ikka suutsin ma mõelda nii, et ma ju ei oska seda teha….kuni üks päev mõtlesin, et mismõttes ei oska? Ma pole ju isegi proovinud. Noh, jah. Pole seda liigset aega ka ju enamasti, et tegeleda selliste vidinatega, aga kui laps ikka korduvalt küsis, siis võtsin lõpuks tegemise ette.
Valmis sain ma ta iseenesest kiiresti. Ühel tööpäevahommikul tegin ühe kõrva putru keetes, teisel teise jne. Sain valmis. Päris rahul ei ole, sest mõned vead on sees, mis häirivad. Vähemasti mind. Last ei häiri miski, tema on õnnelik ja tellis beebile kingiks ka sellise jänku. Eks ma millalgi teengi ja ehk tuleb juba paremini välja. See jänku on niisama armas – mis sest, et notsu kärsaga :P
Päris änksa Jänks. Esimese asja koht aon see ju igati ok. Eks seal ole omad nipid, aga …kui laps rahul, siis see ka oluline.
Eks ma nüüd püüangi nendele nippidele jälile saada :) aga jah, lapse rahulolu on peamine.