See suvi mühiseb meie elus pöörase kiirusega ja seda armsamad on need hetked, kus oleme lapsega ratastel, omaette ja õhtuses lummavas valgus – vaikuses.
Üha raskem on leida aega blogisse postitusi teha, sest kogu aeg oleme liikumises ja kõike on endasse ahmida nii palju. Iseenesest muidugi ju hea. Pargid ennast toredaid emotsioone täis ja see aitab jälle pikka ja pimedat talve üle elada. Ükskord see ju tuleb niikuinii, kuigi praegu tundub suvi kestvat lõputult. Tegelikult tasub vaid suunata pilgu pihlapuude okstele ja saab selgeks, et sügis polegi enam kaugel. Mis seal ikka, Eestimaa oma aastaaegade vaheldumisega on väga ilus.
Nädal tagasi pulmast tulles läksime Kirkega õhtust rattaretke tegema ja ega meil siis fotokas kodus niisama tolmu kogu, ikka kaasas. Pole see esimene ega viimane kord, kui me küpset suve tähistame viljapõllupiltidega :)
Tegelikult kohtasime me sel õhtul veel teist ratturit, tädi Karinit. Arutasime naerdes, et kas me tuleme nüüd ikka veel sedasi pulmast kõik, ratastega :P Meie jäime pildistama ja Karin sõitis koju teed keetma ja meid külla ootama :) Peale teejoomist ja lõbusat jutuajamist oligi nii, et päike jõudis looja minna – nagu viimasel pildil näha.
Muidu on kõik ilus-kena, aga miks te ometi tallate lapsega vilja sees?! Palun, ärge tehke seda!
Tänan tähelepaneku eest. Võin öelda vaid seda, et vili nägi peale meie lahkumist sama kena välja, kui enne seda :) Mina ei olnud ülde vilja sees, vaid pildistasin teepervelt :) Lapsele õpetasin, kuidas hästi vaikselt vilja kätega laiali lükates astuda ja temagi oli väga tee lähedal. Mitte üks viljapeake ei langenud lapse jalgade läbi. Võite päris rahulik olla :) Ilmselgelt pole me esimesed ega viimased, kes viljapõllul pilti teevad ja annaks jumal, kui kõik teeks seda nii viisakalt, nagu meie tegime.