Vihmatants ehk patareid laetud

On käes augusti keskpaik. Peaaegu käes.
Tänasest oleme jälle tavapärases rutiinis tagasi – mina tööl ja Kirke lasteaias. Ehk siis lahtiseletatuna – puhkus sai selleks aastaks läbi.
Eile terve päeva üritasin mõelda, miks ma peaks täna tööle minnes rõõmus olema, aga mind tabas vaimuvaesus ja head ideed ei tulnudki. Vaatamata sellele, oli esimene tööpäev mõus, taaskohtumine kolleegidega tore ja päev läks kuidagi suhteliselt kiiresti. Oleme seal veel kõik suvises elurütmis ja nii läheb ka tööpäev lennates. Kirke ärkas hommikul vara ise üles ja oli valmis juba kell 7.30 lastaeda minema. Terve viimase nädala luges ta öid, mis olid jäänud lasteaeda minekuni. Eks suve jooksul on tekkinud igatsus vanade sõprade järgi ja lapski vajab peale suvist tohuvahobu rutiini.

Aga puhkusest:) Väga aktiivne oli see puhkus. Liikusime palju ringi küll oma asjus küll tööd tehes. Vahepeal käisime kodust läbi, pesime pesud, pakkisime kotid ja kadusime uuesti nelja tuule poole. Käidud sai nii Muhumaal kui Luhamaal.
Elurütm oli täiesti nihkes ja tänu sellele ei saanud ma eile kuidagi õigel ajal magama. Tavaline oli ju see, et päevad otsa me kas kuskil seiklesime või ma tegin tööd ja siis, kui õhtul rahu ja vaikus, võtsin kätte raamatu….ja lugesin nii kolmeni. Aga see oli niii mõnus!!!!
Puhkuse ühiseks nimetajaks võikski olla hingeline tasakaal ja suur rõõm. Kõik mida tegime ja kus käisime oli suur rõõm. Lisaks käimistele kohtusime ja tutvusime paljude toredate inimestega. Võiks öelda lausa, et hingesugulastega, sest nii ühtemoodi mõtted olid hinges. Sõpru külastasime ka ja see on ülitähtis!
Lähedaste ja sõprade jaoks tuleb alati leida aega, kuni meile aega antakse. Ükskõik kui kiire mul ka on, selle aja ma võtan igatahes.
Niisis…käisime mere ääres, tegelesime naiseliku väega, andsime ja saime vastu, käisime külas ja võtsime külalisi vastu, tegime loomingulist tööd, õmblesime, pildistasime, olime koos perega, mediteerisime, rändasime, sõitsime rattaga, vaatasime taevasse, hulkusime vanalinnas üksi ja sõpradega, nautisime sööki, käisime suvepäevadel, pulmades, lugesime, logelesime, sõime marju, saime spirituaalseid kogemusi, naersime….koristada väga ei jõudnud, ausõna :( aga see eest kui palju elamusi.
Ja oi kui hea on see teadmine, et mõndagi on veel sel suvel ees. Ühtegi vaba nädalavahetust igatahes septembrini näha ei ole.
Täna ma vastasin ühele toredale inimesele küsimuse peale, et kuidas mul läind, nii – olen rõõmus ja roosa, sest vastupidine olemine poleks minumeelest tervislik :D
Täpselt nii meil ongi. Oleme siin rõõmsad ja roosad. Ja perekeskis….oi kuidas me juba ootame ;)

Kogu selle jutu lõpuks tuleb väike seeria Kirke vihmatantsust. Loitsud ja tantsud :) Soe vihm, päike ja piiritu rõõm. Eelseisvaks sügistalveks oleme emotsionaalselt laetud.