Täna enne keskööd algab kalendrisügis.
Meie maja taga õuel on täna just selline kirevus.
Kirke on just täpselt selline rõõmus ja armas 1,5 kuu pärast seitsmene tirts.
Eks temast võiks rääkida palju, a mis ma siin ikka seletan. Igale emale on oma lapsed armsad ja kirjalikult pidada neid ülimateks – ma ei näegi nagu vajadust :)
Kui ma midagi kokkuvõtvat aga tahaks tema kohta öelda, siis vast ainult seda, et tal on suur süda ja ma armastan teda väga.
Lasteaiahooaeg on kenasti alanud. Spordipäev peetud, lasteaias käsil viimane aasta…ja endiselt üks elu osa on ikka ja jälle laulustuudio. Mõni huviring veel, aga täpselt niipalju, et lapsel jääks aega laps olla. Hiljuti käisin ühel üritusel, kus kuulasin loengut “Laps ja kogukond”. Sealtki jäi kõlama just see teema, et vanemad, laske oma lastel olla lapsed. Laske nautida lapsepõlve, lihtsalt olemist ja mängimist. Ei maksa neid üleorganiseerida.
Maja taga ja ees on meil enamus õhtutel suurepärane värvide pillekrkaar. Varajane sügis pole olnud kitsi. On soojust, päikest ja värve küll ja küll olnud. Loodame igatahes, et kohe kalendris algav sügis on samuti helde ja kestab veel üpris kaua. Aega küll selle lumega. Praegu veel ei igatse.
Sellised imelised pintslitõmbed taevas…enne päikeseloojangut.
Maja ees oli eile muide just täpselt selline kullakarvaline taevas. Vaatasime ja imetlesime tütrega jupp aega. Meil on aega veel, meil on aega veel…me ei ole elanud oma elu nii kettasse, et poleks aega lihtsalt olla ja märgata. Ja jooga on endiselt minu sõber :)
Eile võtsime hommikul kartulit. Juba kell 9 hommikul. Ma tõttöelda ei mäleta sellist kartulivõtuilma, nagu eile oli. Suur ja mõõtmatu udu, tuulevaikus ja soe, soe. Ma ei pannud tähelegi, kui kartul oli võetud. Põllul oli meid muidugi palju ja isegi väikesed lapsed korjasid kõik oma talvise söögivaru ise. Ilma nurinata.
Peale tööd olime kõiksemees vanaema/vanaisa juures söömas ja lõunaks olime juba kenasti kodus tagasi.
Võtsime Kirkega endale pisikese puhkepausi ja peale seda läksime ratastega sõitma. Osa teest kulges mööda Vesiroosi terviserada….ilus oli seal:) Isegi kaks puravikku leidsime, mis said õhtul söödud suvikõrvitsapiruka ühe komponendina. Kastet ju kahest puravikust ei hakka tegema.
Kõigele muule lisaks, on meil nüüd peres üks väikene preili. Meie perepäikeses on üks päikesekiir juures :) Viie päeva pärast täpselt kuu aega.
Suvi pakkis ennast kokku. Mulle meeldib see küps sügis. Ilus, värviline, maaliline ja rõõmus. Kestku see kaua ja olgu ta mõnus.
