7 – seitse

Kirke sai vahepela seitsmeseks.
Sünnipäevapidusid on peetud üsna mitu nädalat ja pole nagu olnud isegi mahti seda sündmust siin ära mainida.
Eks see sünnipäev olegi lähedaste- ja sõpradekeskne sündmus ja siililegi selge, et rõõmu ja lusti on olnud kõvasti.
Nüüd on kõikide lähedalt ja kaugelt tulnud sõprade-sugulastega peod peetud ja aega asja üle järele mõelda.
Just järele mõelda.
Et kuidas see laps nüüd siis juba nii suur on? Aga näed on. Täitsa seitsmene. Ja täiesti tubli inimene.
Eks see aeg on 7 x 365 päeva kulgenud. Ja kui nii palju on aeg kulgenud, siis saabki laps loogiliselt 7 aastaseks.
Peale 2555 koosveedetud päeva võin ma aga kinnitada, et see teekond on olnud rikastav kogemus. Kindlasti oleme me mõlemad kasvanud. Kumbki omamoodi. Ja see teekond on olnud ikka väga tore. Mis sellest, et vahele on sattunud ka mõni tusatujupäev, aga üldjoontes on meie kooskulgemine olnud armas ja tore. See, kui palju annab üks laps sinu ellu, kui sul on vaid tahet teda märgata ja kuulata ja koos midagi ette võtta – pole võrreldav ühegi muu kogemusega elus. Las jäävad nii mõnedki asjad mul endal vahest tegemata, aga ma ei taha kuulda kasvataja käest, mida mu laps oskab. Ma tahan tunda oma last ise. Kui soojad ja siirad on ühed kallistused ja sõnad – emme, sa oled maailma parim- saab teada, vaid lapsega koos kasvades. Lapsed on tulnud siia ilma meid kasvatama ja õpetama ja ma olen selle eest sügavalt tänulik.
Siia ei tule ülistusoodi oma lapsele, kui kõige kõigem ta on ja mida kõike ta oskab. Ma ütlen vaid seda, et olen tänulik, et mul on olemas see värviküllane tütar :)