Jõulukuu

Detsember on mul kuidagi selline kuu, et ma võin teda mitte armastada ja väga armastada.
No esiteks on mul kuu alguses sünnipäev ja kuna ma pole olnud kunagi elus peopidaja, siis sünnipäev ongi minu jaoks kuidagi…segadust tekitav. Detsembrikuus tekitab ilmselt sünnipäev kõigil pisut segadust. Ma küll ei stressa otseselt, aga siiski hakkan varakult tundma seda rahutust, et kuidas ma ikka jõuan ühe ja teise ürituse ära pidada ja kõigega toime tulla…nojah, on mis ta on, aga peetud saab see lõpuks igal aastal. Sellises omases, armsas ja väikeses ringis. Kedagi ei kutsuta…kes tahab, tuleb ise. Ja alati on tulijaid ja ikka nii, et juttu jagub kauemaks ja on igati mõnus olemine. Kui päev läbi, siis ikka mõtlen, et mis ma ometi põdesin, kõik läks ju korda, kuskilegi polnud kiiret, kõik said süüa ja oli väga armas päev. Kõige lahedam on see, et sünnipäeval on igapäevasest annusest mitu korda rohkem kallistusi ja kallisid meie peres armastatakse.
Koeral oli muidugi ka suur ärevus, sest terve päeva helises uksekell ja keegi tuli, kes potensiaalselt võiks teda sügada ja arendada temaga sisutihedaid vestlusi. Või mis veel parem, äkki annab keegi palukese toidulaualt….mida tegelikult siiski kasvatuslikel ja tervislikel eesmärkidel kunagi ei juhtu.

Ah jaa, pojad kinkisid mulle sünnipäevaks uue ja mahuka välise ketta arvutile ja selle üle on mul hirmsasti hea meel. Vana, mis on uuest kordi väiksema mahuga, hakkas vägisi täis saama ja lisaks pesitses peas pidev hirm, et kui see suvatseb otsa saada, siis sellega koos läheb kaduma ka mu igavesti suur pildipank. Nüüd saab vajalikud failid ära duubeldada ja rahuliku südamega magada. Sõbrake Tiina saatis mulle väga ägeda kingituse :) Rõõmu ja lustimist kohe pikemaks ajaks. Aitähh, aitähh, aitähh!!! Ja üldse toodi mulle põnevaid asju, mis tegid südame soojaks. Eks vaatamata sellele, et kõige suurem rõõm on sünnipäeval ikka sõpradest ja lähedastest, teevad südamega tehtud kingid palju rõõmu.

Parem pool detsembrist on aga see, et see on jõulukuu. Minul jõulud stressi ei tekita ja jõulud on meie peres laiem mõiste, kui need 3 vaba päeva, mis kalendris on punased. Meil ongi jõulukuu, terve kuu. See on aeg, kus püüame võimalikult palju olla koos ja teha koos. Aeg, kus kodus on alailma mõnus piparkoogilõhn. Selline aeg, kus töötab päkapiku postkontor ja meisterdamise tuba. Aeg, kus põlevad sageli küünlad ja kaminas tuli. Enesesse vaatamise aeg, unistamise aeg.
Vaatamata sellele, et detsembris on palju üritusi, elame siiski kiirustamata, just siin ja praegu. Mõnel päeval teeme lihtsalt vaikselt valiku, kuhu minna, kui asjad kattuvad ja polegi probleemi. Tänavu kattub õnneks vaid ühel päeval kaks üritust ja midagi pole teha. Me lihtsalt valime, kuhu läheme.
Selle tunde vastu, et detsembris peaks käima tööl võimalikult vähe, ma aga kuidagi ei saa. Ega ei tahakski ju jalad seinal niisama vahtida, vaid ikka pigem tegeleda nende jõululiste tegevustega, teha kaubanduse – panganduse nuumamise asemel jõulukingid ise ja veeta oma aega koos kallite inimestega. Lihtsalt olla kohal. Eks ma jõudumööda seda teengi, aga päevatöö võtab siiski üüratu aja, mida saaks kasutada üllamatel eesmärkidel.

Päkapikud käivad meil ka. Neid oodatakse ikka siiralt ja südamest, unustamata päkakestele aknalauale vahest ka toidupalukesi panna. Neil ju raske töö ja tuleb pisikeste eest hoolitseda. Nagu ma näen, toob päkapikk lapsele igal hommikul sussi sisse midagi toredat, aga sellest ma aru ei saa, miks see pisike mehike veab iga päev minu silma kotitäie uneliiva. Ma meeleldi mõnel hommikul loobuks, ausalt.
Raekoja platsil käisime mõni päev tagasi jõuluvana juures samuti ära. Kuna meil oli õhtupoole linna asja, siis astusime läbi…nagu igal aastal detsembris. Nali naljaks, aga vähemalt 4 aastat on meid vastu võtnud ikka üks ja sama jõulumees. Saime sedakorda sisse lausa viimastena, sest kella 18-st läheb vana puhkama. Kirke on igal aastal laulnud talle ja see pidi paitama jõulumehe kõrvu väga hästi :) Las ilus muinasjutt kestab. Ja pidage mind või imelikuks, mina usun ka, et metsas hiilivad päkapikud ja jõuluvana on olemas. Metsas olen ma päkapikke näinud ja jõuluks olen üllatusi saanud …järelikult on olemas.

Linnas käisime tegelikult ühel toredal üritusel Eestifoto stuudios. Ürituse nimeks Suigust New Yorki – Katrina Tang. Katrina rääkis väga võluvalt oma tööst Londonis, New Yorgis ja Pariisis ning Eestis. Kirke jagas vahepeal rõõmsalt rahvale vaatamiseks ajakirju, kus Katrina tehtud fotod sees ning suusatas niisama stuudios ringi. Kuna fotodel ja videoklippides olid lapsed, siis istus ta ka üllatavalt palju paigal ja lihtsalt vaatas ning kuulas. Ehk jäi temalgi tuleviku tarbeks midagi olulist mälusoppi. Mul oli kohe hea meel ennast üle tüki aja tuulutada, sest pikad tööpäevad ei lase naljalt linna jõuda sellisel ajal, et kusagile koolitusele või muule üritusele jõuda. Paar päeva tagasi jäi tänu sellele, et tööpäev seitsmeni, ühel armsal raamatuesitlusel käimata. Ma oleks tahtnud seal meeleldi olla. No ja tänaseks kutsuti mind Haapsallu pildistama…aga ma olin tööl. Tuli ära öelda.

Tööl on praegu üks tore asi see, et jõulude eel annavad kirjastused välja hulgim uusi ja toredaid raamatuid. Kogu aeg on silma all huvitavat kirjandust ja see uute raamatute lõhn on lummavalt mõnus. Kohe nii mõnus, et hakkad endale igasuguseid raamatuid ihaldama. Ei, ei,ei. Koju ma neid kõiki ei osta kohe kindlasti, aga vahest mõne eriti mõnusa maiuspala pärast kergitan ikka kukrut küll. No ja kui nuusutada tahan, lähen meie maja komplekteerimisosakonda, kus töötavad usinad raamatukogupäkapikud ja nuusutan palju tahan. Täna kihutasid nad hommikul jälle pealinna uut raamatulaari rampsi tooma ja noh…ma ühe raamatu palusin endale ka ikka tuua, nii jõuludeks…ausõna, ainult ühe :)

Ühesõnaga, ilusat jõuluaega kõigile ja rahu südamesse. Ärgu olgu teil kiire!!!

Praegu ongi see aeg – küünalde ja kaminatule aeg. Ja meremeeste kuusk on meil ka. Jõudsin mõttes soovida ja ….olemas :)