Oojaa, meil käib pidu pidu otsa, mitte ei lõpe otsa. Tegelikult enam vähem on nüüd asi juba kontrolli all ja suuremad pidudevahelised jooksud joostud. Jäänud on vaid paar perekeskset üritust. Üks maal ja teine meil endil kodus. Laulustuudio peost on olnud juba juttu, vaatame, mis edasi sai.
Käisime Kirke isa töökoha jõulukal. Kirke suurim rõõm oli muidugi see, et sel aastal oli seal tema vanem õeke ka. See oli kogu ürituse kõige tähtsam seik. Pidu ise oli lahe ja algas sellega, et vaatasime kõik koos Nokia kontserdisaalis Nukuteatri muusikalavastust ” Väike nõid”. Mulle etendus meeldis. Lõpp oli pööratud jõuluteemaliseks ja igav etenduse ajal ei hakanud. Hea võitis kurja ja kõik olid õnnelikud. Iris Vesik Väikese nõiana minu üllatuseks ei pidanud väga hästi viisi, aga see ei seganud. See lihtsalt väike tähelepanek. No ja see Nõiaelu laul on ikka lahe. Peale etendust läksime Nokias sinna klaasist uste taha söögikohta, kus meie seltskonnale tuli külla jõulumees. Nagu selgus, oli see jõulumees müünud kunagi palju aastaid tagasi meile meie praeguse korteri. Novat. Oleks ma teadnud, oleks talle nostalgiaks vana tapeeditüki kingiks viinud :) Kirke esitas oma laulu ja kuna selles laulus vahetub mitu korda helistik, siis ilma saateta ta ei oska tagasi minna ja nii juhtus, et laulu jooksul kerkis helistik ülespoole tervelt kaks korda. Asi läks väga kõrgeks, aga tipsil oli südikust vedada see kenalt ja puhtalt välja. Jõulumees veel lahkudeski kiitis ilusat laulu – no ta ise on pilli mängiv taat, mis seal siis imestada :) Pärast pidu suundusime veel väikesele õhtusöögile ja siis juba viimase rongiga koju. Keskööks olime kenasti kodus. Mis sest, et pisut nagu väsinud.
Reedel oli meil lausa kaks pidu. Kõigepealt kihutasin mina töölt lasteaeda Kirke rühma jõulupeole. Enne pidu ilmnes, et Kirke laulu saateplaat ei mängi lasteaia makis ja seega panin ruttu mõtte tööle, et kuidas asja lahendada. Võtsin appi koduse hiigelvana läpaka, mis tegi küll masendavat plekist häält, aga abiks oli lapsele ikka, et jälle lugu liiga kõrgeks ei läheks.
Pidu oli muidu armas nagu laste jõulupidu ikka. Lapsed esitasid väikese näidendi ja laulsid mõned laulud. Kirke lasteaiarühm on üllatavalt viisipidav. Kuigi lasteaedades on kombeks laule esitada karjudes, siis vähemalt ei kõlanud see viisiliselt kriipivalt. Jõuluvana tuli ( oh üllatus – mulle tuttav lugeja, keda ma ikka üle leti teenindan). Oli selline…nii ja naa. Pisut kummalise kõnepruugiga, aga vähemasti ei hakanud lastele rääkima poliitikast. Kiitis neid ja rääkis, kui vedanud on meil, vanematel, et need lapsed on meil olemas. Selle vastu ma ei ole, on küll vedanud.
22-st lapsest lugesid osad nii umbes 6-8 realisi luuletusi. Kes ladusamalt, kes kobamisi. Kes turvamehega, kes abilisega. Osad ei teinud midagi, osad tegid vähemalt habemele pai. Kirke tegi nagu tavaks lauluesituse ja jõulumees ütles, et tal tuleb kohe pisar silma, nii ammu pole midagi sellist kuulda õnnestunud.
Tõttöelda ma ei tea, miks tänapäeval lapsed ei oska suurt midagi teha paki lunastamiseks. Kas siis ei taheta esineda, arvatakse, et kõike peab saama niisama või vanemad ei tegele lastega ega õpeta neid. Ma ise olen omal ajal poistega ikka alati õppinud luuletusi enne jõule ja kui veidi kasvasid, õppisid nad juba ise. Ikka selliseid kobedamaid, mitte mõnerealisi. Loevad praegugi, kui vaja.
Kirkele salme pole vajadust õpetada, sest tal on sügisest jõuluks tekkinud nii umbes 20 lauliline pagas ja nende hulgas on alati ka mõni talvine lugu. Kui on harjutamise ja õppimise periood, siis ikka lapsed ju vahest ei viitsi, aga kui on vaja siin ja seal esineda, siis…saab laps ise ka aru, et sel eelneval harjutamisel oli ikka mõte olemas. Lapsel pole vaja siis enam ühegi jõuluvana ees seista pea norgus, et midagi ei oska. Eks see ole minu isiklik subejktiivne arvamus, aga selline ta on. Igatahes pidu oli tore.
Hunt läks õpetajalt kriiti nuruma :)
Printsess loeb salmi koos turvamehega
Peale lasteaiapidu oli meil veidi aega, et astuda kodunt läbi, vahetada riided ja siis minna tipa – tapa jalgsi linna teise otsa järgmisele peole. Keskraamatukogus oli suur pidulik jõuluõhtusöök umbes 20 inimesele ja Kirke oli kutsutud sinna esinema. Etteaste oli menukas ja õhtu oli tore. Õpetaja õnneks lindistas Kirkele laulude saated plaadile, sest ega raamatukogu häälest ära klaveril ei oleks õnnestunudki ühtegi laulu saata. Fotoaparaati ma ei võtnud isegi kaasa, sest ma lihtsalt ei viitsinud. Kui ma juba tean, et kohapeal keegi ikka pildistab…siis ma ise enam alati ei viitsi. Vahest võiks ju niisama ka olla ja pealegi olin ma Kirke assistent, kes pani laulud õiges järjekorras mängima :)
Nii said meie suuremad jõulupeod läbi ja jäänud on vaid üks pidu maal vanavanemate juures ja üks pidulik oleng meil kodus. Kõik lapsed tulevad jõluks koju ja see teeb mind eriliselt õnnelikuks :) Aasta aastalt istub meid pereringis laua ümbed jõuluõhtul aina rohkem. Kui eelmisel aastal oli meid ümber laua 5, siis tänavu peaks olema juba 8. Meie kodus on rõõmu.
Lasteaiast ja luuletustest.
Kui sa lapsele ei õpeta luuletusi, siis ta neid ka ei oska. See on igati normaalne. Meil ei osanud 1 poiss, aga temast ma saan natukene aru. Tema pere on jehhoovakad ja oli üldse suur ime, et teda lubati peole. Loomulikult ei ole ta selliseks peoks ka valmistunud. Ülejäänud lapsed lugesid kõik väga kenasti.
Meie poiss ütles, et temal on omalooming jõuluvanale esitamiseks. Oli ka. Selline vabavärsiline nägemus jõuludest ja kinkidest ja lastes ja… Ma küsisin mitmeid kordi, et kas ta ei taha miskit luuletust õppida, mispeale ta vastas, et ei taha. Tema tahtvat, et jõuluvana oleks õnnelik. Eksole.
Vähemasti oli tal jõuluvanale midagi öelda:)
Kindlasti on oma perega kõige mõnusam koos olla. Peamine, et kõik oleks terved ja küll muu ka kõik tuleb:) Igatahes häid jõule teie perele!
Jah, ma olen ka seda meelt, et kui õpetatakse ja tegeletakse, siis lapsed oskavad. Omalooming on täiesti aksepteeritav. Inimene väljendab oma mõtteid ja kui ta seda teeb rõõmuga ja julgelt, siis ongi kõik hästi.
Teie perele samuti kauneid jõule!