Päkapikud ja kuusk

Päkapikud käivad meie kodus usinasti edasi. Igal hommikul on sussis midagi põnevat. Kord mõni sädelev liim, kord vildikad, vahest sokid, aga vahest erinevad templid, vahest aga hoopis sellised lahedad pisikesed majakesed, mida saab siis hiljem sädelevate liimidega omatahtsi kaunistada. Uskumatu, kui palju rõõmu valmistab lapsele üks paberist majake ja ei peagi olema aknalaual kommi.

Kuusega oli meil tänavu hoopis omaette ooper. Mina arvasin, et vanem poeg läheb seda sel nädalavahetusel metsast tooma. Ta toob ikka igal aastal meile Kirkega ja oma koju kuuse. Kui ma aga neljapäeva õhtul kell pool kaheksa õhtul töölt koju jõudsin, tabasid mu ninasõõrmed hetkeks mingit uut lõhna…ja siis juba hüüdis Kirke, et emme, vaata, meil on kuusk toas!!! No vaatasin siis minagi ja oligi kuusk, kohe hästi suur kuusk ja troonis kenasti keset meie elutuba. Peale kuuse enam midagi muud nagu näha polnudki. Meil pole vist elusees nii suurt ja laia kuuske kodus olnud :D
Viskasin siis vatid maha, käärisin käised üles ja hakkasin seda olukorda lahendama. Ei noh esmalt ikka helistasin pojale ka, tänasin kuuse eest ja küsisin, et kas ma pean ise nüüd välja kolima :D Tema muidugi itsitas pihku ja ütles, et ta pani üles kuuse ja vaatas ise ka, et ups, sai vist pisut suur.
Mis seal ikka. Kõigepealt vedasime Kirkega nats mööblit toast välja ja ringi. Seejärel lohistasin kuuse ühte toa nurka. Kahest olemasolevast tulukestekomplektist on sellele kuusele ikka vähe, aga katsusime need kuidagi kuuse peale ära jaotada. Kui igal aastal teeme oma jõulukuulidest mingi valiku, mis kuusele lähevad, siis tänavu on nad kõik nagu üks mees kuuske kaunistamas. Karp jäi tühjaks. Juhtus aga see, et kui ma viimase ehte puule panin, hakkas see kahar kaunitar mulle rõõmsalt peale vajuma. Seal ma siis seisin, vaevu ulatudes tüveni läbi okste, trotsides torkimist ja teises käes telefon, millega saatsin pojale SOS kutsungi. Et tule nüüd pojake ja päästa mind siit okaste vahelt. Tuligi. Roomas kuuse all, jalg kõik kenasti küljes, aga kuusk ei seisa. Eks need oksad on nii laiad, et seinale lähemale lükates hakkasid nad kuuske pikali lükkama. Lõpuks saime ta püsti ja et koer mõni öö seda sabaga pikali ei lükkaks, sai isegi paelaga seina külge kinni pandud. Igatahes on ta nüüd kaunilt püsti ja ehib meie elutuba. Terves tükis ma teda pildile polegi üritanud püüda. Isegi taganedes esiku teise serva ei mahu ta üleni peale :D

Pildistasin meie üht lemmikut, mummulist muna ja need teised kaks on vähesed allesjäänud nõukaaja päris klaasist jõuluehted. Tänapäevased ju enamasti väga ei purune.

Toas on koos kuuse ja küünaldega ikka õhtuti nii mõnusalt hubane, et sel viisil võiks talv isegi kesta.