Sel aastal lasi talv ennast oodata kaua. Mis seal salata, ega ma puudust väga ei tundnud, aga kui juba lumi maas, siis ikkagi naudid seda õrna ilu. Kuidagi juhtus nii, et kui me lapsega vahepeal mõneks ajaks kodunt ära kolisime, oli meil toas ilus kuusk ja õues sombune sügisilm, aga kui tagasi tulime…siis võttis meid vastu longus kuusk ja õrna lumega päikeseline ilm. Millised muutused kõigest nädalaga. Päikeseline ilm tegi igatahes meele rõõmsaks. Kirke korraks küll porises, et ilm ilus, lumi maas – aga tema ei saa õue….nüüd me juba mitmendat päeva võime teha õues jalutuskäike. Seega mure murtud.
Kuna ma aasta lõpuks nentisin fakti, et olen liiga vähe jõudnud loodust pildistama…siis sel aastal võtsin esimesel võimalusel kui jälle õue sai minna härjal sarvist ja tegin mõned pildid kodu lähiümbrusest. Lihtsalt jalutasime lapsega ja pildistasin. Siinsamas, majalähedastes võsastikes. Ja oli mõnus, väga mõnus. Oi ei, ei pretendeeri fotokunsti kõrgtasemele, aga endal oli hea olla ja see ongi peamine.
