Vahepeal tuleb jälle panna loetud raamatud kirja, sest muidu läheb meelest ja uued tulevad mühinal peale. Ükskõik kui kiire mul ka poleks, õhtul võtan alati aega, et lugeda lapsele ja pisut ka endale. Puhas kvaliteetaeg. Kui ikka enamus päevadel jõuan koju alles enne kaheksat õhtul, siis paraku ei jäägi aega oluliselt muuks, kui söögi tegemiseks, söömiseks ja siis pessu ja lugema. Ühtepidi on ju tore, saab koju jõudes ruttu voodisse, aga tegelikult tahaks ikka, et tööpäevad saaks läbi mitte hiljem, kui kell 17. Praegu on lihtsalt nii. Küll läheb paremaks. Nädalavahetused kipuvad samuti olema suhteliselt töised ja tore on vähemalt see, kui saan oma tööasjad ühildada lapsega koosolemisega ehk siis saan lapse töiste tegemiste juurde kaasa võtta. See, et ta mul põhitööl sageli kaasas on tavaline, aga tuleb ette ka ühiseid õhtuseid pildistamisi, koolitamisi jne.
Niisiis raamatutest:
Põhjamaiselt rahulikult kulgev “Saatuse mäng” on Rootsi kirjaniku Kajsa Ingemarssoni sulest.
Pisikeses Rootsi linnakese eramurajoonis elavad pealtnäha rahulikku elu kolm eri vanuses naist, kes saatuse tahtel saavad sõpradeks, kui nende naabrusse kolib uus elanik. Naine, kelle juures toimub salapärane tegevus. Kõikide naiste eludes on omad keerdkäigud ja kõiki neid seal raamatus ka tasapisi harutatakse lahti. Südamlik lugu.
Santa Montefiore ” Naine Pariisist”. Hoogsalt kulgev romaan, mis tekitas juba üsna alguses küsimusi, et kuhu siis see koer on maetud? Idüllilises Inglismaa maamõisas toimuv lugu räägib kolmest põlvkonnast ja nende elust. Mõnus naistekas. Selline piisavalt põnev, et ei oleks lääge.
Jojo Moyes – i kirjutatud romaan on hoopis midagi muud, kui klassikaliselt romaanilt võiks oodata. Kaasakiskuv, huvitav, tõsine ja naljakas. Küll kisub pisara silma, küll ajab naerma. Lõpp ei olegi suur happy end. Soovitan soojalt “Mina enne sind”.
” Jõuluingel” – Marcia Willett…..pooleli ei jätnud. Seda ei saa kah öelda, et oli vilets, aga kogu lugu oli ilma eriliste tõusude ja mõõnadeta. Selline üdini rahulik ja pisut isegi igav. Päris kahetsema aga samuti ei hakanud, et lugesin. Tegevus kulgeb jõulust jõuluni. No päris rahulik ikka ka ei olnud – üks paha sai surma.
“Islandile” – Risto Lauri teekond sellele imelisele saarele ja elu seal on täis humoorikaid seiku ja kirja pandud väga lõbusalt ning vaimukalt. Väga meeldis. Raamatu tegid veel eriti kauniks Moldovast Islandile rännanud noore fotograafi Iurie Belegurschi pildid.
“Eneseväärtustamise maagia. Südamega andmise ja võtmise kunst” – autor Patricia Spadaro. Elu on täis paradokse – eks ta ole.
Autori sõnul ei tähenda enese väärtustamine eneseimetlust ega sind vajavatele inimestele selja pööramist. Andmine ja saamisene on palju sügavam teema, kui me sageli arvame. Ainult iseennast väärtustades suudame loovalt ja külluslikult pakkuda parimat ka teistele.
No ja lõpuks Kirke praeguse aja suur lemmikteema – “Harry Potter”.
Kaks esimest osa on meil siis praeguseks õhtuti ette loetud. Mina loen ette lapsele ja kui mu hääl ära väsib, loeb laps ette mulle. Vahest teeme ka nii, et tema alustab lugemist ja mina lõpetan peatüki. Leppisime kokku, et nüüd peame Potteriga väikese vahe ja loeme mõndasid teisi huvitavaid raamatuid ka.
Seekord lugesin üle pika aja terve portsu romaane. Seda ei juhtu just sageli! Ilmselt on hetkel selline periood, kus ongi tarvis kergemat kirjandust.